Prantsuse sõdurid Tapa linnakus

Meelespea lätlannadele: enne kui NATO sõdurile ära öelda, mõtle kaks korda järele

673
NATO sõdurid ei käitu kohalike inimeste suhtes eriti viisakalt isegi neis riikides, kes NATO esmaselt moodustasid

Anatoli Vassermann, RIA Novostile

Esmaspäeval toimus Läti sõjaväebaasis NATO mitmerahvuselise pataljoni pidulik vastuvõtt, millest võtsid osa Läti president, NATO peasekretär Jens Stoltenberg, Kanada kaitseminister Harjit Sajjan ja teised ametlikud isikud.

Sündmuse eelõhtul hoiatas Läti kaitsejõudude peastaap NATO rahvusvahelise pataljoni sõdureid, et neil tuleb olla valmis provokatsioonideks. Ning Läti kaitseminister väitis, et kartusteks on alust: naaberriigis Leedus on juba ammu levinud kuuldused sellest, et NATO sõdurid olevat vägistanud kohaliku tütarlapse.

Nõukogude ajast jäänud mastirida, illustratiivne foto
© Sputnik / Alexey Kudenko

Provokatsioonide allikas on ilmne: selleks on Venemaa ja tema kohalik agentuur. Antud teemal tahaks märkida järgmist.

Niipalju kui mina tean, ei käitu NATO sõdurid kohalike inimeste suhtes eriti viisakalt isegi neis riikides, kes NATO esmaselt moodustasid. Ütleme nii, et selleks ajaks, mil president de Gaulle Prantsusmaa NATO-sse viis, oli kogunenud juba väga palju prantslaste etteheiteid selle kohta, et Prantsusmaal paiknevad ameerika ja briti sõdurid erinevatest, olgugi väikesearvulistest üksustest, kipuvad on pehmelt öeldes eeldama, et iga prantslanna peab suurest õnnest suisa minestama, kui ameerika või prantsuse sõdur talle tähelepanu osutab.

Rääkimata juba Saksamaast, kus on säilinud tava, mis hakkas lääne okupatsioonialadel kehtima juba 1945. aastal. Seesama tava ongi õigupoolest sünnitanud legendi kahest miljonist sakslannast, kes olevat nõukogude sõdurite poolt vägistatud. See legend tugineb ühe Berliini haigla statistikale, mille kohaselt pea iga kümnes sünnitaja väitis, et lapse isaks on nõukogude sõdur. Kusjuures vägistamisest ei rääkinud need naised ise mitte sõnagi. See statistika põhineb ühtlasi tõsiasjal, et kuskil 1950-ndate aastate keskel olid abordid nii NSV Liidus kui ka Saksamaal lubatud üksnes meditsiinilistel näidustustel või juhul, kui laps oli eostatud vägistamise teel. Loomulikult teatas siis neil aastatel peaaegu iga naine, kes tahtis raseduse katkestada, et on rasestunud vägistamise läbi.

Ent ütlen veel kord, et selle legendi kolmandaks allikaks olid sakslannade massilised vägistamised ameerika sõdurite (põhiliselt mustanahaliste, kes sel viisil maksid valgetele üldse kätte alanduste eest, mis neile kodumaal osaks olid saanud) ja prantslaste poolt, kes tasusid kätte oma riigi okupeerimise eest.

Peatähtis aga on see, et niisugune okupeeritud aladel sündinud traditsioon kohaliku elanikkonna kohtlemisel levis tasapisi ka formaalselt okupeerimata jäänud ning lausa sõbralikesse riikidesse. Ja täielikku statistikat kohalike naisterahvaste vägistamistest NATO sõdurite poolt mõistetavatel põhjustel ei avaldata, kuid neistki vähestest juhtumitest, mis siiski avalikult kättesaadavates allikates kajastuvad, piisab täiesti,et tunnistada: see on ammune tava ega ilmuta mingeid kahenemise märke.

Seega ei pruugi kahelda, et NATO liikmesriikidest Baltimaades dislotseeruvad NATO sõdurid hakkavad siin käituma üsna samaviisi, nagu nad teistes piirkondades juba harjunud on.

Liiatigi usun ma, et sedasorti tavaga kaasneb ka ridamisi teisi õigusrikkumisi. Sõduritele on ses suhtes juba ammustest aegadest paljugi lubatud — eriti neis armeedes, mis ei ole mõeldud lähitulevikus lahingusse astuma. Arusaadav, et sõdur, kes on harjunud seadusest üle astuma, rikub ka sõjalist distsipliini puudutavaid seadusi; seetõttu võideldakse kõigis sõdivates armeedes ühtlasi halastamatult marodöörlusega.Kuigi rüüstamine peaks suurel määral vähendama väejuhatuse koormust vägede varustamise osas, tekitab see palju enam probleeme sõjalise distsipliini osas.

Just sel põhjusel karistati Suure Isamaasõja ajal nõukogude vägedes äärmise rangusega nii marodöörluse kui ka vägistamise eest Saksamaa territooriumil, samal ajal kui anglosaksi väeosad 1945. aastal tegelikult enam tõsist vastupanu ei kohanud: saksa väeosad eelistasid neile alistuda. Ja seetõttu puhkes anglosakside poolt okupeeritud aladel õitsele nii rüüstamine kui vägistamine: väejuhatusel polnud lihtsalt vaja väga ranget distsipliini kehtestada.

Kusjuures, niipea kui sai selgeks, et Berliini nad igatahes esimestena välja ei jõua, lasksid nad rihma lõdvaks ja liikusid edasi valdavalt seal, kus sakslased ise alla andsid, või siis seal, kus lennuvägi nende ees linnu maatasa ja ühendusteid puruks pommitas.

Kogu seda ammust traditsiooni arvestades ei kahtle ma sugugi, et nendesamade Balti vabariikide aladel hakkavad NATO sõdurid end ülal pidama oma lõtvade elukommete kohaselt ega hooli vähimalgi määral sealsetest kohalikest seadustest. Ning selles mõttes ootab meid ees veel väga palju teadaandeid salakavalatest vene naisagentidest (kes provotseerivad vapraid NATO sõdureid juba oma välimusega) ja meesagentidest (kes provotseerivad neidsamu vapraid sõdureid peibutava ilmega vitriinidega).

Samal ajal antakse kohalikule elanikkonnale signaal, et mis iganes konflikti korral NATO sõduritega on nende rahulolematus „vene provokatsiooni eelduseks".

Autori arvamus ei pruugi kokku langeda toimetuse seisukohaga.

673
Tagid:
vägivald, NATO, sõdur, Läti
Руководитель представительства МИА Россия сегодня в Эстонии, шеф-редактор Sputnik Эстония Елена Черышева

Sputnik Eesti asus tööle erirežiimis. Peatoimetaja avaldus

(Uuendatud 00:17 01.01.2020)
Sputnik Eesti juhataja Elena Cherysheva selgitas portaali lugejatele suunatud pöördumises olukorda seoses portaali töö peatumisega. Avaldame avaliku pöördumise tervikteksti.

Austatud lugejad!

Tänasest, nagu näete, erineb Sputnik Eesti veebisait tavapärasest. Tõenäoliselt teate juba muutuse põhjust, kuid pean vajalikuks toimunu veel kord lahti seletada.

Alates 1. jaanuarist võeti meilt võimalus teie heaks töötada.

Eesti politsei- ja piirivalveamet esitas meile kõigile ultimaatumi: me kas katkestame töölepinguid rahvusvahelise uudisteagentuuriga "Rossiya Segodnja" ega tööta enam Sputnik Eestis, või meie suhtes algatatakse kriminaalasjad.

Eelmise aasta viimastel päevadel arutasime korduvalt kujunenud olukorda ja jõudsime järeldusele, et hoolimata võimude nõudmiste absurdsusest ja ohust, mille reaalsusse me tegelikult uskuda ei tahaks, ei ole meil õigust oma inimeste saatusega riskida.

Selle tulemusel olid toimetuse töötajad sunnitud 1. jaanuarist lõpetama töösuhted Sputnik Eesti ja RIA "Rossiya Segodnjaga". Kas see tähendab, et saidi elupäevad on lõppenud? Ei, see pole nii.

Sait jätkab tööd täies mahus, kuid protsessi organiseerimine selliselt, et me ei peaks Eesti võimude pideva surve all elama, võtab veel natuke aega. Loomulikult proovime töö võimalikult kiiresti taastada. 

Tahan tänada teid, kallid lugejad, meie tegevuse toetamise eest nelja aasta vältel ja eriti viimastel kuudel, kui surve ja ähvardused kõigi meie ja meie partnerite vastu muutusid äärmuslikeks.

Pangad külmutasid meie palgad, meie büroo omanikule avaldati survet ja sunniti teda meiega lepingut lõpetama. Seda kõike tehti karistusseadustiku paragrahviga ähvardamise taustal, mis näeb ette kuni viis aastat vabadusekaotust.

Meie ainus "süü" on selles, et oleme ajakirjanikud võimudest sõltumatus meediaväljaandes ja lihtsalt teeme oma tööd.Võideldes võimaluse eest töötada, võitleme me nii Eestis kui ka välismaal asuvate lugejate õiguse eest saada täielikku teavet.

Meiega võib mitte nõustuda. Võib vaielda ja kritiseerida. Kuid meie jaoks on peamine lugejate võimalus iga päev meie sait avada ja iseseisvalt infot, kommentaare ja pakutavaid järeldusi hinnata.

Seda nimetatakse sõnavabaduseks, mis kahjuks tänases Eestis puudub, vaatamata tõsiasjale, et "Piirideta reporterite" arvates sobib meie riik väljendusvabaduse pingereas maailmas 11. kohale.

Täname veelkord kõiki meie lugejaid, kolleege, avaliku elu tegelasi, poliitikuid ja lihtsalt kõiki ausaid inimesi nende toetuse eest nii Eestis kui ka teistes riikides.

Saadud toetus ei jäta meile muud valikut, kui jätkata võitlust õiguse eest tõtt rääkida ja teile täielikku ja kvaliteetset informatsiooni pakkuda. Tuleme varsti tagasi!

Lugupidamisega,

Elena Cherysheva
RIA "Rossija Segodnja" Eesti esinduse juhataja

Tagid:
tagakiusamine, sõnavabadus, Sputnik Eesti, Eesti
Teema:
Võimud ähvardavad ajakirjanikke kriminaalkaristusega
Ekspert Kaljulaidi mõttekäigust – kas Eestis on halb venelane olla

Ekspert Kaljulaidi mõttekäigust kas Eestis on halb venelane olla

(Uuendatud 22:04 30.12.2019)
Eesti Inimõiguste Teabekeskuse direktor Aleksei Semjonov kommenteeris Sputnik Eestile president Kersti Kaljulaidi uusaasta arutelu sellest, kas Eestis on halb venelane olla.

TALLINN, 30. detsember — Sputnik. Hiljuti üllatas president Kersti Kaljulaid publikut oma uusaastaintervjuuga, kus ta rääkis avalikult riigi vene elanikkonna küsimusest. 

Aleksei Semjonov tunnistas, et on Kaljulaidi sõnavõttude suhtes äärmiselt skeptiline, kui mitte suisa irooniline. Inimõiguslase sõnul on "selle naise peas täielik puder ja kapsad".

"Ühelt poolt mingid natsionalistlikud mõtted ja ideed, mis talle Eestis sisendati, teisalt omamoodi liberaalne õhkkond, kus ta olulise osa oma elust Euroopas veetis. Sellistel nn "tolerantsest keskkonnast" naasnud natsionalistidel on väga sageli mitmesuguseid kognitiivseid dissonantse.

Ta räägib kord üht, teinekord aga hoopis teist juttu," märgib Semjonov. ("Sõna on Vaba" – jõuline seisukohaväljendus presidendi dressipluusil liberaalset, poliitkorrektset ajakirjandust kaitstes ja probleemi täielik ignoreerimine Sputniku tagakiusamisel ajal – Toim.).

Tema sõnul satuvad need klišeed, eelarvamuslikud arusaamad omavahelisse vastuollu, kuid president isegi ei tunneta selle konflikti olemasolu: "Ta ise ei saa arugi, et räägib täpselt vastupidiseid asju ja selles ongi dissonants."

"Ühest küljest on Kaljulaidil see, mis pärit lapsepõlvest, tema natsionalistlikust keskkonnast, mis saatis ta Euroopasse, teiselt poolt euroopalikud motiivid, ja kolmandaks, mingid pragmaatilised katsed läheneda venelaste küsimuse lahendusele, suhetele Venemaa endaga, milles ta samuti tugev ei ole," loetles Semjonov.

Seetõttu ei näegi inimõiguslane siin mingeid suundumusi. 

"See on lihtsalt veel üks sümptom, et tal puudub selge maailmapilt, küll on aga erinevad arvamused, mida ta aeg-ajalt kuuldavale toob," lõpetas Eesti Inimõiguste teabe keskuse direktor Aleksei Semjonov. 

Nagu Sputnik Eesti juba kirjutas, rääkis Kersti Kaljulaid uusaastaintervjuus, kuidas kord pärast koolisaabumist tema väike poeg küsis: "Ema, miks on Eestis halb olla venelane?"

Kaljulaid ütles, et just siis sai ta ootamatult aru, et on mõne Eesti inimese mõtteviisi lihtsalt omaks võtnud: nad leiavad, et kui sa oled venelane, on see halb.

"Minu laps oli multikultuursest kogukonnast Eestisse tulles kui puhas leht ja selline küsimus tekkis temas umbes kaks kuu möödudes.

Nii et kuskil on see peidus. Ja see tähendab, et me peaksime sellest rääkima," tunnistas Eesti riigipea.

Tema arvates on mõne eestlase negatiivne suhtumine venelastesse muutunud omamoodi kättemaksuks Nõukogude mineviku eest.

Lugege lisaks:

Tagid:
venelased, Kersti Kaljulaid, Eesti
Teema:
Võimud ähvardavad ajakirjanikke kriminaalkaristusega
Samal teemal
Eesti president sõitis Vatikani Rooma paavsti juurde