Sõidutee Tallinnas

Kindla peale minek: vene küsimus

58
(Uuendatud 16:40 13.06.2017)
Kui varasemad kohalike omavalitsuste valimiskampaaniad kujunesid taristu- ja sotsiaalsete ideede võistluseks, siis seekord taandub kõik puhtideoloogilisele madinale

Boriss Grigorjev

Sotsioloogid on juba ammu täheldanud, et paljud elanikud ei näe erilist vahet eri tasandi valimiste vahel. Selles pole ka midagi imestada, sest kogu riigis rippuvatel hiiglaslikel valimissplakatitel ja teleris käiatavates videoklippides figureerivad aastaid ikka ühed ja samad näod. Seda, et enamik nendest loovutavad kohe pärast valimisi oma kohad kohalikes omavalitsustes vähemtuntud parteikaaslastele, ei teadvusta endale kaugeltki mitte kõik valijad, kes lähevad liikvele isegi selliste valimisloosungite peale, mis kohalike võimuorganite pädevusse ei kuulugi.

Erakondadevaheline „trääsanäitamise" võistlus

Kui möödunud aastatel püüti valijat meelitada välispoliitiliste konksudega, nagu kuulumisega Euroopa Liitu ja NATO-sse, siis nüüd on peaaegu igas parlamendierakonnas leidunud poliitikud, kes on otsustanud kohalikele venelastele „trääsa näidata". Ja miks ka mitte, sest nüüd kaitsevad neid kohale saabunud liitlasväed?! Me oleme eelpost, meie võime.

Objektiivseid põhjusi selle teema suurekspuhumiseks muidugi pole, kuid kellele neid valimiste eel vajagi on? Võib vaid naabriga tülli minna, teades, et praegu on ta nõrk ega suuda vastupanu osutada. Kunagi võibolla ta vastabki, võibolla ka mitte, kuid siis on põhjust liitlastelt abi paluda ja taas kõigis hädades Venemaad süüdistada. Seepärast kõlavadki üleskutsed lõpetada venekeelne haridus ja muulastele nende õige koht kätte näidata.

Kõlab võimsalt, kuid mis pistmist on sellel probleemidega, mida kohalikud omavalitsused lahendama peavad?

Prügivedu ei ole teab mis kunsttükk

Mida tahaks enne kohalike omavalitsuste valimisi teada iga kohalik elanik? Kas seda, millal venelastele koht kätte näidatakse? Vaevalt.

Pigem, millal õueasfaldis augud lapitakse, narkomaanidele armsaks saanud tühermaale park rajatakse, prügimajandus korda ja kooli remont valmis saab. Ja selliseid „väikeseid töid" on sadu. Lisaks suured taristuprojektid: uued viaduktid, trammiliinid, jalakäijate tunnelid, mis võivad teha elu mugavamaks ja mille ehitamine toimub tavaliselt kohaliku omavalitsuse ja riigi koostöös.

Sellest räägitakse sügiseste kohalike omavalitsuste valimiste eel vähe. Eraldivõetud kõnniteed, tasuta koolilõunad, lisaks lubadused viia lõpule varasemad taristuprojektid. Tallinnas on sellisteks Kopli trammiteede remondi lõpuleviimine ja nende pikendamine Ülemiste lennujaamani, samuti Haabersti ristmiku rekonstrueerimine. Ja kas see ongi kõik! Jääb selline tunne, et kõik on juba valmis ehitatud ja ideaalses korras. Kardinaalselt uut ei paku ükski erakond. Selle asemel kõlavad üha valjemini loosungid „Ära keelata!", „Tühistada!", „Karistada!"

Ja nad kõik on suunatud venekeelse elanikkonna vastu, kuigi on kantud õilsatest kavatsustest ja „hoolitsusest" nende samade mitte-eestlaste eest.

Pole raha ega ideid

Miks nii on? Ilmselt tuleb põhjuseid otsida muudatustes, mis toimusid Eesti poliitikas pärast Edgar Savisaare võimult kõrvaldamist, kes oli tuntust kogunud suurte sotsiaalsete projektidega nagu tasuta ühistransport ja eelseisvas Euroopa Liidu toetuste lõppemises.

Siiamaani õnnestus nende abil realiseerida suurem osa suurtest taristuprojektidest, nüüd aga hakkavad subsiidiumid kokku kuivama. Riigi tasandil on põhitähelepanu koondunud Rail Balticu ehitusele ja riigikaitseprojektidele, kõik muu ei ole ilmselt enam oluline. Veel üheks inimestele armsate „kommunaalsete" ideedele vähesuse põhjuseks oli pidevalt suurenev vahe suurte poliitiliste parteide liidrite ja lihtsate valijate vahel.

Umbes 60% elanikkonnast peab arstiabi kättesaadavust halvaks, illustratiivne foto
© Sputnik / Вадим Анцупов

Ma ei maininud asjata ikka ühtede ja samade inimeste valimiseelseid plakateid (mõnikord majasuuruseid), kelle nimedega igal valimisel hääli meelitatakse.

Rahvuslik kaart töötab tõrgeteta

Nendele plakatitele satuvad uustulnukad haruharva. Tavaliselt on nendel kujutatud inimesed juba aastatid poliitmänge mänginud ja neil on haruharva mingi ettekujutus lihtrahva vajadustest. Kui inimene on vahetanud viimastel aastatel neli ministriportfelli, kas see tähendab, et tegemist on supermaniga, kes suudab kõike.

Oma partei kõrgema juhtkonna poolt kehtestatud raamides suudab ta tõepoolest paljutki korda saata. Ta pääseb ka gigantsele plakatile, kuid uusi ideid elanike elu parandamiseks ei saa tema peas tekkida juba põhimõtteliselt. Kuid siiski võib tal näiteks tekkida pensionäre mõnitav idee — "Surra tuleb õigel ajal!" Kuid kui paremaid ideid pole ja dotatsioonid saavad otsa, siis ei jäägi poliitikutel muud üle, kui rahvustevahelise üksmeele koostöö paati kõigutada. Niikaua, kuni see ümber pole läinud, võib sellega veel nii mitmedki valimised võita. Kui valijad muidugi vahepeal targemaks ei saa.

Autori arvamus ei pruugi kokku langeda toimetuse seisukohaga.

58
Tagid:
analüütika, poliitika, vene keel, sotsiaalne, valimiskampaania, lubadused, valimised, KOV, omavalitsus, Eesti