Marine Le Penil on põhjust tähistamiseks

"Prantsusmaa mäss Euroopa vastu": miks on Le Penil põhjust tähistamiseks

74
Euroametnike korporatsioon juba kuulutab Euroopa väärtuste suurt võitu, samuti euroskeptitsismi ja natsionalismi selgroo murdmist

Viktor Marahovski, spetsiaalselt agentuurile RIA Novosti

Kuidas hakatakse lähipäevil Prantsusmaa presidendivalimiste (märgime, et üsna ootuspäraseid) tulemusi hindama, on enam-vähem teada.

Euroametnike korporatsioon juba kuulutab Euroopa väärtuste suurt võitu, samuti euroskeptitsismi ja natsionalismi selgroo murdmist.

Seda on üsna lihtne seletada. Euroametnike tähtsaim ülesanne on demonstreerida, et jätkatakse senisel kursil, mingit "EL loojangut" pole ja 2016. toimunud "poliitiliste marginaalide" tõus oli vaid üksik episood, närviline reaktsioon 2015. migratsioonitulvale.

Prantsusmaa natsionalisti Le Peni kaotuse panevad meedia ja poliitikud samasse ritta Hollandi Vabaduspartei (põhimõtteliselt pigem liberaalse, mis ühendab endas sotsiaalse vasakpoolsuse ja islami elulaadi ning isikuvabaduste kokkusobimatuse teesil baseeruva "liberaalse islamifoobia") kaotusega.

Ja parema selguse huvides lisatakse samasse ritta ka Austria "antiimmigrant" Hoferi kaotus mullustel valimistel üsnagi tseremoniaalse presidendi ametikoha pärast.

Kõikidest nendest lülidest moodustatakse kett, mis peab näitama, et "progressi ja globaliseerumise ideoloogiast eemaldumine", mis sai alguse möödunud aastal D. Trumpi valmisvõidu ja Brexitiga, on nüüdseks õnnelikult lõppenud.

… Tegelikult on see propagandistlik pilt aga reaalsusest üsna kaugel. Ja vot, mille pärast.

Esiteks, formaalselt ei pääsenudki euroametnikega kokku kasvanud juhtivad parteid Prantsusmaa presidendivalimiste teise vooru. Le Peniga on kõik selge, kuid ka pankur-minister Macron, ütles, olgugi, et spetsiaalselt valimisteks, lahti sotsialistidest ja ähvardas kampaania lõpul "Brüsseli bürokraate" EL reformimise ja Frexitiga.

See tähendab, et ta maskeeris end selle sama anti-establishmendi ja populismiga, mida nüüd justkui võiduna kuulutatakse.

Teiseks, kui tol kaugel 2002. õnnestus üldtunnustatud "Rahvusrinde" tondi vastu mobiliseerida valijad vabariiklase Jacques Chirac'i taha, kes ei saanud esimeses voorus üle 20%, kuid purustas teises voorus Le Pen isa tulemusega 82:18, siis seekord nägime me hoopis midagi muud.

Radikaalsed gollistid liikumisest "Tõuse, Prantsusmaa!" ("Debout la France", DLF) läksid koos hiljutise "tondiga" koalitsiooni.

Mélenchon'i (kes faktilisel jagas koos Filloniga kolmandat kohta) ultravaskpoolsed valijad otsustasid valimiste teist vooru valdavalt boikoteerida.

Ja mis peamine, "vastupanu mängimine" ja mobiliseerimine läks nurja: valimisaktiivsus osutus 2017. aastal märgatavalt väiksemaks, kui 2002.-l ja püstitas vaata et poole sajandi antirekordi.

Lisaks suutis Le Pen isa toona lisada esimeses valimisvoorus saavutatud tulemusele teises voorus vaid 1%. Le Pen tütar aga sai teises voorus peaaegu poolteist korda rohkem hääli, kui esimeses.

Muide, veel talvel ennustasid sotsioloogid talle Macroni vastu 34%. See tähendab, et tegelikkuses ei näe me Prantsusmaal mitte Brüsseli vastaste ja antiglobalistide kaotust, vaid vastupidi — nende jätkuvat tõusu.

Kuigi muidugi mitte nii revolutsioonilist, nagu seda tahaksid mõned teised mega-politoloogid, kes hakkavad nüüd seletama oma kontseptsioonide tõelist triumfi, ütleme sellega, et "Le Pen ei suutnud endale võita katoliiklaste hääli aga oleks tulnud teha niimoodi".

Tegelikult on peamine juba toimunud — ja see ei lähe enam kuhugi.

Antiglobalistlik Lääne-Euroopa natsionalism murdis välja poliitilisest getost, milles ta oli takerdunud aastakümneid ja lakkas valijate massile olemast eksistentsialistlikuks kurjuse kehastuseks ja tingimatuks hirmutiseks.

Sel ajal, kui Prantsusmaa establishmendi saavutatud võit, olgugi, et mõningase suliga, tähendab vaid seda, et selle sama establishmendi esindajal Macronil tuleb jätkata sama kurssi, mis viis praegusesse kriisi mõlemad juhtivad parteid.

See tähendab: tugevdada "erisuhteid Saksamaaga", teha tööandjatele töötajate arvel elu kergmaks (suurendades sellega "paindliku tööajaga" töötajate hulka, ehk siis sedasama kurikuulsat prekariaati), vähendada riigiteenistujate hulka ja tõsta "Venemaa agressiooni kaitseks" tehtavaid kaitsekulutusi. Mis aga puutub kultuurilis-religioosset küsimust, siis sellega ei kavatse Macron kuuldavasti üldse tegelema hakata.

Kokkuvõtteks on alust arvata, et viie aasta pärast on võimalik, et kas seekordne, veelgi küpsemaks saanud Le Pen või "kolmas Le Pen" — Marion Maréchal-Le Pen, kes 2022. aastal saab olema kolmekümne kahene — tuleb taas valimiste teise vooru Macroni vastu. Ja see saab olema aasta, kui tema "tsentristide alternatiiv" (seda nimetatakse isegi "tsentristide revolutsiooniks") saab olema juba ilmne.

Rahvusrinde erinevus mistahes "establishmendi" parteist, kas siis vanast või valimiste jaoks kiiruga kokku klopsitust, seisneb selles, et seekordne kaotus oli tema jaoks vaid järjekordne väike edu. Kunagi varem ei ole keegi Le Pen'idest saanud üleriigilistel valimistel sellist tulemust, see aga tähendab, et RR on endiselt populaarsuse tõusul.

Pealegi säilib partei praegune "kasutamata alternatiivi Prantsusmaale " rikkumata maine ja 2022. valimistele tullakse sellesamaga.

Erinevalt järjekordsest "rikaste ja ilusate kandidaadist", kuidas kahekümne teisel aastal tema nimi ka ei kõlaks ja kui kõlavaks poliittehnoloogid teda toetusgrupile ka välja ei pakuks.

Ja ka teistes Euroopa riikides, sealsamas Saksamaal, kus hilinenult omad "alternatiivid" kristalliseerusid, hakkab lähiaastatael toimuma sama protsess.

Sellepärast ongi eurooplaste eurobürokraatiavastase mässu mahasurumisest rääkimine vähemalt esialgu enneaegne.

Autori arvamus ei pruugi kokku langeda toimetuse seisukohaga.

74
Tagid:
valimised, president, Emmanuel Macron, Marine Le Pen