Vestlus kujunes asjalikuks ja konstruktiivseks

Kõnõtraat: Putin ja Trump said läbimurdeta hakkama

80
Mihhail Šeinkman
See polnud kõige pikem vestlus. Kuid senistest ehk kõige tähtsam. Seda enam, et lepiti kokku kuni kohtumiseni G20 tippkohtumisel, see tähendab "Hamburgi skoorini" sidet pidada. Veel on kaks kuud aega, et see skoor vähemalt avada

Mihhail Šeinkman, raadio Sputnik

Erinevatelt muudest tänapäeva väljakutsetest ootasid seda kõik. Ja polegi tähtis, kes kellele helistas: kas Putin Trumpile või vastupidi. Kogu maailm pidas hingi kinni, et mitte sõnakestki kõrvust mööda lasta. Kuigi oleks võinud seda ka mitte teha. Esiteks — nagunii polnud midagi kuulda isegi NSA-le (USA Rahvusliku julgeoleku agentuur — toim.). Teiseks ongi suurriikide liidritel selleks pressiteenistused, et politoloogid eksperdid ja analüütikud oma leiba muidu ei sööks ja neil lai tõlgendamisruum oleks. Nendes ringkondades nii öeldaksegi: "Andke meile kuiv jääk, küll meie juba sinna vee peale valame."

õtlemisekski. Ja see on nende dialoogi peamine tulemus. Paljud arvavad, et teavad nende kohta niigi kõike, nii polegi seal enam midagi mõelda. Eile rääkisid nemad, täna räägitakse nendest. Enamasti tagasihoidlikult, vaoshoitult, kuid lahutamatult üheskoos. Või siis samal liinil. Enne seda tulid presidendid liinile kahel korral ja mõlemal korral justkui asja pärast. Esimesel korral piduliku sündmuse — Trumpi inauguratsiooni puhul, see tähendab tutvumiseks. Ja teisel korral kurva sündmuse — Sankt Peterburgi terroriaktiga seoses, see tähendab kaastunde avaldamiseks.

See oli esimene kord, kui Trump helistas Putinile ilma mingi põhjuseta. Lihtsalt niisama, et lobiseda. See aga tähendab juba suhet.

Kuigi, küllap sellepärast helistaski, et veenduda, kas need pole endiselt välistatud. Ja koguni päraste seda, kui oli vahepeal "müristanud". Nii et USA presidendi poolt vaadatuna oli tegemist "viisakuskõnega". Vaevalt et ta nüüd otseselt "Venemaa jätkuva isoleerimise pärast ÜRO-s" vabandust palus. Täpsemalt öeldes selle eest, et luges selle oma esimese saja päeva saavutuste hulka. Oma halastamatu raketiöögi pärast Shayrati lennuväebaasile ka vaevalt, et vabandas.

Kuid nende vestlus võis areneda ühe meil tuntud multifilmi stsenaariumi järgi — Mäletad, kuidas sa mind isoleerisid?— No aga ma, noh… Heakene küll, saan aru, töö on selline… Ja lõpus siiski — no kui midagi on, astu ikka läbi… Millest järeldub, et talle on andeks antud ja küllap me koos midagi välja mõtleme. Küll Süüriaga, küll Põhja-Koreaga. Seis on Trumpil sama mis mutifilmis "Elas kord peni…". Too seal filmis polnud küll nii ennasttäis, kuid ka teda tahetakse välja ajada. Ja ka temal on vaja tolle abi, kelle eest ta Valget maja kaitsma peaks.

Kuigi nende suhtlusest ei jäänud seekord isegi fotot Trumpist Ovaalkabinetis lähitöötajate juuresolekul telefoniga rääkimas, nagu esimesel korral. Sellepärast, et seekord ei olnud tegemist näidisesinemisega. Ja ka kaastöötajate seltskond on selle ajaga hõredamaks jäänud ja muutunud — Michael Flynn on erus, Steve Bannon on kõrvale tõrjutud. USA presidendil pole poliitiliste kontaktide parandamisest Venemaaga isegi kellegagi rääkida. Ainult Venemaa presidendiga. See polnud eriti pikk vestlus. Kuid senipeetutest ehk kõige tähtsam. Selline peabki kolmas kõne olema, millest tegelikult hakkabki mingi arusaamine inimesest kujunema.

"Vestlus kujunes asjalikuks ja konstruktiivseks," valivad riigipeade pressiteenistused sünkroonselt neile sobiva sildi külge. "Läbimurret ei toimunud" — vaidlevad nendele ilmselt lääne meediaväljaanded vastu.

"Kuid läbimurre on kõige hullem, mis liinil juhtuda saab," ütleb teile iga sidespetsialist. Tähendab, et kõik polegi nii hull. Seda enam, et otsustati kuni G20 tippkohtumiseni Hamburgis, see tähendab "Hamburgi skoorini" sidet pidada. Veel on kaks kuud aega, et see skoor vähemalt avada.

Autori arvamus ei pruugi kokku langeda toimetuse seisukohaga.

80
Tagid:
telefonivestlus, NSA, president, Trump, Putin, Peterburi, Venemaa, USA