The New York Times

Vahva sõdur feik: The New York Times sai "Putini eest""Pulitzeri"

67
(Uuendatud 16:21 12.04.2017)
Joseph Pulitzer pööraks mitte ainult hauas ringi, vaid tõmbaks end veel koomalegi, et tema kõrvale pandaks kirstu ka tema auhind

Mihhail Šeinkman, raadio Sputnik

Columbia ülikoolil tulnuks tähistada Pulitzeri preemia saja-aastaseks saamist loomulikult kuidagi eriliselt. Kuid mitte selle täieliku diskrediteerimisega ometi.

Joseph Pulitzer pööraks mitte ainult hauas ringi, vaid tõmbaks end veel koomalegi, et tema kõrvale pandaks kirstu ka tema auhind. USA tähtsaim ajakirjandusauhind "täpsusepüüdluse, andumuse eest inimlikele huvidele, uudishimu rahuldamise ja auditooriumile meelelahutuse pakkumise eest" anti The New York Timesile.

Heakene küll, oleks siis olnud midagigi sellest loetelust. Aga anti hoopis "materjalide eest, mis andsid tooni Moskva kahjurluse valgustamisel". Niisiis selle eest, mida pole. Parimal juhul venitab ehk "auditooriumi meelelahutuse pakkumise" kuidagi välja. " Täpsusepüüdlust" nad ju ei mõõda.

Kuigi, neil võib õiguski olla. Sellist täpsust pole kellelgi õnnestunud saavutada. Kui, siis "Valgetel kiivritel" ehk. Ühe "Oscari" nad juba said. Praegu kogutakse Idlibis materjali teise tarbeks. The New York Times auhind on vermitud samast metallist. Columbia ülikoolil tasunuks muidugi Pulitzeri preemia sajandat aastapäeva tähistada kuidagi ebatavaliselt. Kuid mitte selle täieliku diskrediteerimisega ometi. Igatahes esiletõstmist väärivate ajakirjanduslike saavutuste loetelus ei ole feikidest ega poliitilisest tellimusartiklitest sõnagi.

Kuigi, kui Pulitzeri pidada "kollase ajakirjanduse" alusepanijaks, nagu üldiselt peetaksegi, tuleb välja, et nüüd on seda tehtud sõna otseses mõttes. Clintonimeelne The New York Times on maksa laastav kollatõbi. Eriti Trumpil.

"Nurjatu The New York Times võttis minu suhtes vale seisukoha juba algusest peale ega ole oma kurssi muutnud siiamaani, ja ilmselt ei muudagi kunagi. Vääritu," kirjutas ta jaanuaris. Kuid paari päeva eest õnnistas ta väljaannet siiski talle suure intervjuu andmisega. Mida saab teatud mõttes lepituseks pidada.

Kuid vaevalt see Pulitzeri võitja selgitamisel määravaks sai. Žüriil polnud pealaureaadi osas kahtlusi algusest peale. Tuli vaid õige põhjendus leida. Võimalikke variante oli palju. Ütleme näiteks "kahtluse eest USA valitud presidendi legitiimsuses".

Või siis "Venemaa presidendi karmi käega pehme jõu kasutamise ülistamise eest". "Oskuse eest tühjale kohale probleem tekitada ", "hirmu külvamise eest", "ajakirjanduseetika rikkumise eest". Isegi, kui nad oleks selle preemia andnud "süstemaatilise valetamise eest", oleks see ausam olnud, aga ei.

Venemaa president Vladimir Putin
© Sputnik / Алексей Дружинин

"Venemaa Ameerika valimistesse sekkumise valgustamise eest ". Peatoimetaja, või kes see neil seal auhinna kätteandmise tseremoonial oli, pidanuks mitte ainult jumalat, abikaasat ja oma vanemaid tänama, vaid ka Moskvat. Kui tema enda ajalehte uskuda, on ta teine inimene USA-s, kes Kremlile tänuvõlgu on. Ja esimene, kes selle eest ka reaalset raha sai. Kümme tuhat dollarit pole muidugi teab mis summa, kuid iga sent sellest oli Ameerika ajakirjanduse traditsioonidest läbi imbunud. Oli, kuid on nüüdseks juba ära kuivanud.

Meie aga tegelikult teame, kust miski pärit on. Sõna täiendamine "s"-tähega sõna lõpus on meie leiutis. Nagu kirjutas Dostojevski "Vendades Karamazovites": "sõnale "s"-tähe lisamine tähendab alandlikkust". Jah-s, ei-s, mina-s, lubag-s, The New York Time-s (vene keeles "нет-с, я-с, извольте-с" tähendab pöördumist kõrgemast seisusest isiku poole — toim). Sama stiil. Nagu meil seda nimetatakse, "alandlikkuse märgiks". "Pulitzeri" võitmiseks sellest piisas. Kuid maailma vanimate ametite loetelus on The New York Times ikkagi alles teine. Sest selle ajalehega võrreldes on vanim amet suisa professionaalsuse etalon. Positsioonivaliku poolest kohe kindlasti. Vähemalt ei ole vanimas ametis see ainus.

Autori arvamus ei pruugi kokku langeda toimetuse seisukohaga.

67
Tagid:
The New York Times, Pulitzer, Putin, Trump, ajakirjanik
Руководитель представительства МИА Россия сегодня в Эстонии, шеф-редактор Sputnik Эстония Елена Черышева

Sputnik Eesti asus tööle erirežiimis. Peatoimetaja avaldus

(Uuendatud 00:17 01.01.2020)
Sputnik Eesti juhataja Elena Cherysheva selgitas portaali lugejatele suunatud pöördumises olukorda seoses portaali töö peatumisega. Avaldame avaliku pöördumise tervikteksti.

Austatud lugejad!

Tänasest, nagu näete, erineb Sputnik Eesti veebisait tavapärasest. Tõenäoliselt teate juba muutuse põhjust, kuid pean vajalikuks toimunu veel kord lahti seletada.

Alates 1. jaanuarist võeti meilt võimalus teie heaks töötada.

Eesti politsei- ja piirivalveamet esitas meile kõigile ultimaatumi: me kas katkestame töölepinguid rahvusvahelise uudisteagentuuriga "Rossiya Segodnja" ega tööta enam Sputnik Eestis, või meie suhtes algatatakse kriminaalasjad.

Eelmise aasta viimastel päevadel arutasime korduvalt kujunenud olukorda ja jõudsime järeldusele, et hoolimata võimude nõudmiste absurdsusest ja ohust, mille reaalsusse me tegelikult uskuda ei tahaks, ei ole meil õigust oma inimeste saatusega riskida.

Selle tulemusel olid toimetuse töötajad sunnitud 1. jaanuarist lõpetama töösuhted Sputnik Eesti ja RIA "Rossiya Segodnjaga". Kas see tähendab, et saidi elupäevad on lõppenud? Ei, see pole nii.

Sait jätkab tööd täies mahus, kuid protsessi organiseerimine selliselt, et me ei peaks Eesti võimude pideva surve all elama, võtab veel natuke aega. Loomulikult proovime töö võimalikult kiiresti taastada. 

Tahan tänada teid, kallid lugejad, meie tegevuse toetamise eest nelja aasta vältel ja eriti viimastel kuudel, kui surve ja ähvardused kõigi meie ja meie partnerite vastu muutusid äärmuslikeks.

Pangad külmutasid meie palgad, meie büroo omanikule avaldati survet ja sunniti teda meiega lepingut lõpetama. Seda kõike tehti karistusseadustiku paragrahviga ähvardamise taustal, mis näeb ette kuni viis aastat vabadusekaotust.

Meie ainus "süü" on selles, et oleme ajakirjanikud võimudest sõltumatus meediaväljaandes ja lihtsalt teeme oma tööd.Võideldes võimaluse eest töötada, võitleme me nii Eestis kui ka välismaal asuvate lugejate õiguse eest saada täielikku teavet.

Meiega võib mitte nõustuda. Võib vaielda ja kritiseerida. Kuid meie jaoks on peamine lugejate võimalus iga päev meie sait avada ja iseseisvalt infot, kommentaare ja pakutavaid järeldusi hinnata.

Seda nimetatakse sõnavabaduseks, mis kahjuks tänases Eestis puudub, vaatamata tõsiasjale, et "Piirideta reporterite" arvates sobib meie riik väljendusvabaduse pingereas maailmas 11. kohale.

Täname veelkord kõiki meie lugejaid, kolleege, avaliku elu tegelasi, poliitikuid ja lihtsalt kõiki ausaid inimesi nende toetuse eest nii Eestis kui ka teistes riikides.

Saadud toetus ei jäta meile muud valikut, kui jätkata võitlust õiguse eest tõtt rääkida ja teile täielikku ja kvaliteetset informatsiooni pakkuda. Tuleme varsti tagasi!

Lugupidamisega,

Elena Cherysheva
RIA "Rossija Segodnja" Eesti esinduse juhataja

Tagid:
tagakiusamine, sõnavabadus, Sputnik Eesti, Eesti
Teema:
Võimud ähvardavad ajakirjanikke kriminaalkaristusega
Ekspert Kaljulaidi mõttekäigust – kas Eestis on halb venelane olla

Ekspert Kaljulaidi mõttekäigust kas Eestis on halb venelane olla

(Uuendatud 22:04 30.12.2019)
Eesti Inimõiguste Teabekeskuse direktor Aleksei Semjonov kommenteeris Sputnik Eestile president Kersti Kaljulaidi uusaasta arutelu sellest, kas Eestis on halb venelane olla.

TALLINN, 30. detsember — Sputnik. Hiljuti üllatas president Kersti Kaljulaid publikut oma uusaastaintervjuuga, kus ta rääkis avalikult riigi vene elanikkonna küsimusest. 

Aleksei Semjonov tunnistas, et on Kaljulaidi sõnavõttude suhtes äärmiselt skeptiline, kui mitte suisa irooniline. Inimõiguslase sõnul on "selle naise peas täielik puder ja kapsad".

"Ühelt poolt mingid natsionalistlikud mõtted ja ideed, mis talle Eestis sisendati, teisalt omamoodi liberaalne õhkkond, kus ta olulise osa oma elust Euroopas veetis. Sellistel nn "tolerantsest keskkonnast" naasnud natsionalistidel on väga sageli mitmesuguseid kognitiivseid dissonantse.

Ta räägib kord üht, teinekord aga hoopis teist juttu," märgib Semjonov. ("Sõna on Vaba" – jõuline seisukohaväljendus presidendi dressipluusil liberaalset, poliitkorrektset ajakirjandust kaitstes ja probleemi täielik ignoreerimine Sputniku tagakiusamisel ajal – Toim.).

Tema sõnul satuvad need klišeed, eelarvamuslikud arusaamad omavahelisse vastuollu, kuid president isegi ei tunneta selle konflikti olemasolu: "Ta ise ei saa arugi, et räägib täpselt vastupidiseid asju ja selles ongi dissonants."

"Ühest küljest on Kaljulaidil see, mis pärit lapsepõlvest, tema natsionalistlikust keskkonnast, mis saatis ta Euroopasse, teiselt poolt euroopalikud motiivid, ja kolmandaks, mingid pragmaatilised katsed läheneda venelaste küsimuse lahendusele, suhetele Venemaa endaga, milles ta samuti tugev ei ole," loetles Semjonov.

Seetõttu ei näegi inimõiguslane siin mingeid suundumusi. 

"See on lihtsalt veel üks sümptom, et tal puudub selge maailmapilt, küll on aga erinevad arvamused, mida ta aeg-ajalt kuuldavale toob," lõpetas Eesti Inimõiguste teabe keskuse direktor Aleksei Semjonov. 

Nagu Sputnik Eesti juba kirjutas, rääkis Kersti Kaljulaid uusaastaintervjuus, kuidas kord pärast koolisaabumist tema väike poeg küsis: "Ema, miks on Eestis halb olla venelane?"

Kaljulaid ütles, et just siis sai ta ootamatult aru, et on mõne Eesti inimese mõtteviisi lihtsalt omaks võtnud: nad leiavad, et kui sa oled venelane, on see halb.

"Minu laps oli multikultuursest kogukonnast Eestisse tulles kui puhas leht ja selline küsimus tekkis temas umbes kaks kuu möödudes.

Nii et kuskil on see peidus. Ja see tähendab, et me peaksime sellest rääkima," tunnistas Eesti riigipea.

Tema arvates on mõne eestlase negatiivne suhtumine venelastesse muutunud omamoodi kättemaksuks Nõukogude mineviku eest.

Lugege lisaks:

Tagid:
venelased, Kersti Kaljulaid, Eesti
Teema:
Võimud ähvardavad ajakirjanikke kriminaalkaristusega
Samal teemal
Eesti president sõitis Vatikani Rooma paavsti juurde