Kaitseliidu õpused. Illustratiivne foto.

Sõda 2023 tuli vaba. II osa

236
(Uuendatud 08:54 12.04.2017)
Indrek Sooda
Ostsin raamatu – Leo Kunnase "Sõda 2023. Taavet ja Koljat". Kui see on tõesti juba mitmendat kuud müügihitt, seda tutvustab Kuku raadios Küllo Arjakas ja Mart Juure "Kirjandusministeeriumis" kiidab seda kindral Ants Laaneots isiklkult, no siis peab hea olema. "Sõda 2023" järjejutt

Aastaks 2023 on Venemaa riigikaitse jõuline areng ja ümberrelvastamine niisiis edukalt lõpule jõudnud ja sellises olukorras sõda mitte alustada oleks tõesti patuasi.

Indrek Sooda

Ainuke ellujääja

Paar päeva pärast sõja algust lendavad õhku maantee- ja raudteesillad Lauga jõel. Operatsioonilt jõuab erioperatsioonide grupist elusana tagasi ainult üks — Lone Survivor, nagu kunagi Ameerika eriüksuslane Afganistanis, kellest nii raamat kirjutatud, kui film vändatud. Toona, Afganistanis, nurjus 4-meheline USA Navy SEAL eriüksuse missioon algusest peale ja grupp tegeleski kogu filmi jooksul vaid ellujäämisega. Sealne kangelane pääses tänu puštudest mässajate ja tadžikkidest kohalike erinevatele väärtushinnangutele ja arusaamisele külalislahkusest. Küllap aitasid meiegi eriüksuslasel omade juurde tagasi jõuda hõimuvelled — vadjalased ja ingerlased.

Kol Tergensi ajakirjanikust abikaasa Tiina võtab ainsalt ellujääjalt intervjuu ja saab enamvähem kõikidele küsimustele vastuseks, et ta ei tohi sellest rääkida. Heakene küll, päris elus ei tohiks võitleja ajakirjanikule tõepoolest neist asjust rääkida aga meil on ju belletristika — sõda isegi alles olemata. Ka need sillad on alles püsti ja liiklus käib. Nii et raamatutegelane raamatuajakirjanikule peaks ikka asjakohaseid ütlusi andma. Raamat on kirjutatud lugejale, mitte erioperatsioonide väejuhatusele ega kaitsepolitseile.

Illustratiivne foto
© Estonian Defence Forces http://pildid.mil.ee/

Võimalik, et jalaväelasest raamatu autori mõttelend on nõder eriväelaste tegusid ja mõttemaailma kirjeldama, isegi tuleviku hüpoteetilise sõjas mitte. Aga põnev oleks lugeda. Võiks ju fantaseerida, kuidas tegid kaugluuret kunagi Leen Kullman või näiteks Vladimir Putini isa, kes Harri Tiido teada Eesti kohal langevarjuga alla heideti ja kohalike talumeeste poolt Saksa võimudele välja anti. Sellest ajast saadik ei sallivat Vladimir Putin Eestit ja ju see on, kui mitte peamine sõja põhjus, siis ehk väike mõjutegur ikkagi. Või kui sealpoolsete kogemus ei kõlba, võiks Erna operatsiooni meeste kogemusele tugineda. Harald Riipalu pärand põimus ometi nii kenasti raamatu sündmustikku.

Kuulsa "Zero Bravo Two" autor, endine Briti SAS eriväelane Andy McNab kirjeldab oma "Firewall"'is Nick Stone töiseid tegemisi Tallinnas, Balti jaamas, Ida-Virumaal ja Narvas sellise üksikasjalikkusega, et suu jääb lahti. Kusjuures veel täiesti usutavalt ja ka igati loogilisel ajalisel teljel, kas meie ise siis ei oska.

Ja veel. Sillad üle Lauga jõe on muidugi oluline sõjaline sihtmärk ja nende õhkulaskmine igati mõistlik tegu aga sealkandis, Luugas on ka raketipolk, kus paiknevadki need Iskanderid, mis selles sõjas kogu meie sõjalise taristu hävitasid. Kui eriväelastele juba nagunii Luuga ots planeeriti, ehk siis oleks saanud ka need Iskanderid ka sama käiguga ümber pöörata ja hoopis sinnapoole lennutada.Richard Shirreff'i raamatus said tavalised Briti jalaväelased kõigest kapteni auastmes instruktori juhtimisel, koos Leedu metsavendadega 2017. aasta sõjas "with Russia", sellega kenasti hakkama Kaliningradi oblastis, miks meie mehed siis Luugas ei saa.

Et äraandjal ei oleks asu ega armu, et salakõrv ei kuuleks, silm ei seletaks, hammas ei hakkaks!

Valgevene president avaldas hiljuti tänu Euroopa Liidus elavatele kaasmaalastele Valgevene vastaste sissivõitlejate väljaõppelaagrite avastamise eest: „Aitäh tõelistele valgevenelastele, kes välismaal — Euroopa Liidus — viibides meid hoiatasid. Üks naisterahvas tuli saatkonda ja teatas ettevalmistatava provokatsioonist. Hakkasime asja uurima ja jõudsimegi väga huvitavate asjadeni." Seega kindel märk, et ilma lähi- ja kaugluure, koputamiste ja pealekaebamisteta ei saa tänapäevasõjas, seda enam tulevikusõjas, kohe mitte kuidagi. Ida-Virumaa elanikkond raamatus on Eesti Vabariigile äärmiselt lojaalne, olgu pass taskus mis värvi tahes. Kolonel Tergens korraldab agressiooni eelõhtul Ida-Virumaal 50 kilomeetri kauguselt kaevanduskäikudest ja veelgi kaugemalt, Tapa ladudest lahingumoona veo Narva jõe äärsetele positsioonidele, hajutab sõjaväelinnakutest isikkoosseisu, käivitab reservüksuste formeerimise, rajab Narva majakeldrisse kaitseringkonna juhtimispunkti, laseb Narva jõel positsioonid sisse võtta, raskerelvastust positsioonidele seada, elanikkonda hakatakse evakueerima aga vaenlane ei tea sellest tuhkagi — laseb Iskandrid tühjadesse sõjaväelinnakutesse. Seega ei salasilma ega salakõrvaga ja Vladimir Juškin sõitku tõesti oma viieelemendilise viienda kolonniga Ida-Virumaal seenele.

Siiski on venekeelse elanikkonna hulgas raamatu järgi kahetsusväärselt ka mõningaid reetureid, sabotööre ja liiguvad isegi punapartisanide salgad (pean vist Vladimir Juškini ees ikkagi vabandama). Küll peavad tankitõrjekraavi kaevajad rinda pistma sabotööridega, küll tuleb kaitseliitlastel spetsnazi ja langevarjureid hävitada, sõjaväepolitseigi paneb kuu aja jooksul kaheksakümmend meest seina äärde. Nii et tegemist ka sellel suunal ikkagi pisut on.

Seda reeturi teemat tasunuks ehk veidi sügavamalt lahata. Et kui oled Eestis sündinud venelane ja nüüd on su etniline kodumaa sõjas sinu tegeliku kodumaaga, kuidas siis ikka on. Eesti eeldab sellistelt inimestelt lojaalsust ja raamatu järgi saabki oma tahtmise. Maidanijärgne Ukraina eeldas Krimmi ja Donbassi venelastelt ilmselt samuti, et nood oleksid Ukrainale lojaalsed, isegi kui neil emakeelne suhtlus ära keelata — hõimuvelled ju. Aga päris nii ei läinud.

Väidetavalt uuris Venemaa enne väljaastumist Krimmis intensiivselt sealse elanikkonna meelsust ja alles siis, kui nood kolm rohelist vilet andsid, saatis Venemaa oma viisakusväed kohale. Krimmis, tol ajal veel Ukraina sõjaväeosade väravad hüpati maha tsiviilkalluritega ja sealsed sõduriemad käisid üpriski energiliselt oma poegi väeosadest välja nõudmas. Donetskis tõsteti rahutuste esimestel päevadel dessantväelasi soomukitest välja ja ka sealtkandi külaelanikel polnud erilist hirmu Ukraina soomustehnikale paljakäsi vastu minna.

Kas võib mõistlikult eeldada, et meid see teema ei puuduta. Seda enam, et ka siinse seltskonna isiklikud meiliaadressid näiteks on paljudel ikka pigem ".ru" kui ".ee" lõpuga.

Vene armee. Illustratiivne foto
© Sputnik / Tabyldy Kadyrbekov

Raamatu pakutud lihtsustatud kodakondsuse saamine ja kultuuriautonoomia värk on muidugi ammu oodatud ja igatsetud asi aga kas veerandile kuni kolmandikule elanikkonnast ikka piisab jäägituks lojaalsuseks, kui Eesti riik peab "tagama eesti rahvuse ja kultuuri säilimise läbi aegade". Siis tuleb tükk tühja maad ja edasi on venelased sama kultuuriautonoomsed kui kõik ülejäänud rahvusvähemused. Kas see rahuldab?

Humanitaarõigusega on tšiki-tšiki

Aga muidu on vaenlane igati mõistlik, raketid tabavad vaid sõjalisi sihtmärke ja muud nipet-näpet. Kollateraalne kahju — sõjas ikka juhtub. Siiski volitab piirkonnaülem alluvat kaitseliitlest sabotööre karmilt kohtlema. Kust piirkonnaülem ise sellised volitused sai, raamatust ei selgu. Sõjaväepolitsei paneb kellegi ka seina äärde, küllap tehakse seda ikka vähemalt mingi välikohtu edasikaeva otsuse alusel.

Samas, raadio mängib, tsiviilelanikkonda teavitatakse, internet toimib, mobiiliga saab rääkida, radiatsiooni pole, sinepigaasi pole, piisknakkusega halbu haigusi ei levi. Narvat ja Tartutki hakatakse massiivselt pommitama alles pärast seda, kui sealne tsiviilelanikkond on ammu evakueeritud. Kuigi sain taas "kahele", mis neist tühjadest linnadest ja elektrijaamadest siis sõja teisel nädalal enam purustada, eriti kui tuldi rahva kutsel ja soovil Eesti NSV-d taastama. Aga olgu peale. Rahvusvaheline kriminaalkohus jääb igatahes tükiks ajaks nina nokkima.

Paar nõrka kohta siiski jäi. Et kõik, kes vastutegutsevad ja ei kanna seejuures sõjaväetunnuseid ega avalikult relvi, pole kombatandid ja nendega on Tergensil jutt lühike. No nii lühike see jutt nüüd ka olla ei tohiks, aga rphkem häiris muu. Raamatu lõpuosas, kui sõjategevus juba Läti pinnal käib, saadab meie taktikaline üksus ette tsiviilriietes luurajad, kogub tsiviilelanikelt luureandmeid ja takkaotsa tuleb välja, et kõige innukamad luurajad on lapsed. No tere talv! Teeks ikka, nagu venelased ütlevad, kärbsed eraldi ja kotletid eraldi. Et on tõesti kombatandid ja on tsiviilisikud, et on sõjalised objektid ja tsiviilobjektid. Saddam Hussein rajas oma juhtimispunkte haiglate ja muude tsiviilobjektide keldrisse, kol Tergens enda oma Narva jõe kaldale elumaja keldrisse vaatega kindlusele. Leia kümme erinevust!

Üllatas, et Eesti ja tema järel ka teised Balti riigid peatasid oma osaluse maamiinide kasutamist keelavas Ottawa konventsioonis. Kas siis kaitseministeeriumis mehi Sanremosse või Šveitsi sõjaõigust õppima enam ei saadetagi. Põhimõtet, et kui üks pool rahvusvahelist lepet ei täida, siis ei pea ka vastaspool seda tegema, pole keegi ära muutnud. Hea veel, et vastaspoolel ei tulnud tahtmist peatada oma osalust keemia, bioloogilise või tuumarelva levikut tõkestavas rahvusvahelises leppes, isegi enne sõjalist lüüasaamist.

Raamat ei räägi eriti sõjavangidest. Vene pool neid loomulikult võtab ja propagandaeesmärkidel kasutab. Aga kuidas meil on ja kui võetakse, et mis neist saab. Kol Tergens on kindlasti parematel päevadel Genfis Punase risti muuseumis käinud. Seal on võimsad ekspositsioonid igas maailmanurgas peetud sõdadest aga Teises ilmasõjas nõukogude poolele vangi langenud sõjavangidest pole kriipsugi.

Aega viitmata Tallinna

Igale humanistist lugejale peaks hingepalsamina mõjuma, et nii Narva, Sillamäe, kui Kohtla-Järve, seega kõik Kirde-Eesti linnad, evakueeritakse sõja jalust kibekähku ja täies koosseisus aega viitmata Tallinna. Teises laines tuleb sinna juurde veel Tartu elanikkond, sest Pärnu ja Lääne-Eesti jäävad Tartu põgenikega jänni. Üsna varsti vabaneb laevaliiklus Soome ja Rootsi. Selle sain "viiele". Aga paneme need uued parvlaevad Virtsust ja Rohukülast ka sõja ajaks sinnapoole käima.

Põgenike vastuvõttu Tallinnas korraldab kolonel Tergensi tütar Triin, värskelt Naiskodukaitsega liitunud Tallinna 21. keskkooli vilistlane. Integratsiooniga on Eestis selleks ajaks asi joones. Ida-Virumaalt evakueeritud elanikkond tunneb end olukorda arvestades pealinnas igati talutavalt.

Kaasatud on Tallinna vene gümnaasiumi personal, kes tegutseb Triinu metoodilisel juhendamisel. Venelased küsivad, kas kodakondsuseta isikud võivad naiskodukaitses kaasa lüüa. Ikka võivad, aga nad peaksid kodakondsusavalduse esitama. Paberid lubatakse korda ajada paari päevaga. Aga kas Venemaa kodanikud võivad? Ei, liikmeks ei saa, aga võivad tegevust toetada. Toetavadki. Töökeelena lubatakse Vene gümnaasiumil Ida-Viru sõjapõgenike käitlemisel kasutada vene keelt. Ei ole mõtet pokazuhhaga tegelda.

Silm märg, lugesin, kuidas Triin otsib üles isa mustadeks päevadeks tallele pandud untsised kuldmündid ja tahab nende eest interneti kaudu (see toimib ka raskeimatelgi sõjapäevadel laitmatult) osta välikatelt, et evakueeritute toitlustamist korraldada. Välikatlad on sõjategevuse tõttu muutunud esmaseks hädavajaduseks ja sellest tulenevalt suurimaks defitsiidiks. Aga kõik läheb õnneks ja teadlik, rahuajal lastelaagreid korraldanud ettevõtlik naisterahvas loovutab oma äriühingu välikatla ilma tasu nõudmata humanitaarseks otstarbeks. Kuldmündid jäävad ringkonnaülema perekonnal alles.

Neljas võim jõuab eesliinile

Triinu ema ja kolonel Tergensi abikaasa Tiina on ajakirjanik. Tema kaameramees on reservväelane Peeter. Sõja puhkedes Peeter mobiliseeritakse, määratakse mingisse teabeallüksusesse, kuid ta jääb edasi tsiviilisikust Tiina kaamerameheks. Mida…!? Ja siis vajus karp lahti — Peeter pannakse vastutavaks Tiina julgeoleku eest. Vohh! See on karauul!? Mobiliseerida selleks, et jätkata tavapärast tsiviiltööd ja vastutada tsiviilisiku julgeoleku eest — see on riigikaitses kõva sõna! Nagu nõukaajal, autokolonn 3055, 3056, 3060 jne. — rahuajal vedas autojuht ZiL-iga paneele Narvast Tallinna või telliskaid Silikaadist tagasi Ida-Virusase, oli broni all ja sõjaajal siis vedas sama autoga samamoodi laske- ja lahingumoona. Miks ka mitte.

Varsti enam ei imestanudki, et tsiviilisikust Tiinale antakse lahedasti sõjaväeinfot ja sõjaväelaste intervjueerimisvõimalusi, ta viibib Lõuna kaitseringkonna staabis isegi lahingukäsu andmise juures, talle antakse pikemata luba sõiduks Narva rindele, et külastada seal parasjagu kaitselahingut juhtivat abikaasat, talle leitakse rindelt auto, et ta saaks sealt Tallinnasse tagasi sõita ja nii edasi. Ja CNN ja BBC-le lähevad need lood nagu soojad saiad.

Pikemalt kirjeldatakse Tiina reisi Narva abikaasa juurde. Mobiliseeritud kaameramehega autosse ja minek. Teepeal Narva lähistel tuleb ajakirjanikel  maanteesilla all õhurünnak üle elada. Auto saab pommitabamuse, kuid armastatud abikaasa juurde teel olevat naist ei peata miski. Hääletatakse eesliinile laskemoona vedavale veoautole. Auto juht on millegipärast purjus, võtab teekonna jätkudes veel punnsuutäie ja pakub reisikaaslastelegi — aitab hirmu vastu.

"Teekond Peterburist Moskvasse" ("Путешествие из Петербурга в Москву") autor Aleksandr Radištšev olevat nõukogude ajal tunnistatud esimeseks vene revolutsionääriks. Muide, Radištšev olevat surnud, kui jõi suutäie tsaari viina. Henri Dunant, Šveitsi ärimees ja ühiskonnategelane, sattus 1859. aastal ärireisil viibides tunnistajaks Solferino lahingu tagajärgedele ja kirjutas sellest raamatu "Solferino mälestus". Asi lõppes Punase Risti ja Poolkuu organisatsiooni loomise, Genfi konventsioonide ja kolmekordse Nobeli rahupreemiaga. Seega, miks ei kõlbaks meilgi sõjaaegsest reisist Tallinnast Narva ja tsiviilelanike sõjakannatustest pikemalt kirjutada. Tagamõttega, et vot milleni viivad poliitikute mõistmatus riigikaitse korraldamisel. Ja kõik sellepärast, et teevad need, kes saavad aga mitte need kes teavad ja oskavad.

Narva jõudes teatavad kaitseliitlased lahingut juhtiva kolonelile abikaasa saabumisest. Vaenlasel pidada olema väga efektiivsed elektronvõitluse vahendeid aga meie hüpleva sagedusega Harristele pole see loomulikult takistuseks ei käskude edastamisel ega pereelu korraldamisel.

Tunnistan, et sihukest süžeeliini polegi nagu varem ajaloos, kirjanduses, ega filmikunstis kohanud, kus naised oma rindel sõdivatel abikaasadel külas käivad. On olnud igasugu rindelt mehe kojuootamisi ja sõjaväljaromaane aga et niimoodi, tsiviilnaine läheb lihtsalt rindele meest vaatama, ei tule ette. Ju on siis aeg edasi läinud.

Oli see nüüd Sun Zi või Sun Bin, kelle õpetuse kohaselt tuleb sõjamehel relv sõjakäigule kaasa võtta, toit aga leida kohapealt. Kumba kategooriasse siis naine kuulub? Vanas Hiinas naised meestega sõjakäigule kaasa ei kippunud. Opsec (operatsioonijulgeolek) küsimused polnud tol ajal ehk ka nii teravalt päevakorras nagu tänapäeval.

Me kiire tanki tugev soomus (laulusõnad Nõukogude heroilisest filmist "Traktotistid" a-st 1939)

Eestil on 2023. aastakse Jägalas terve pataljonijagu Šveitsilt soodsalt soetatud Leopard 2 tanke. Need on viimased, mis kasutatud enne rahvusvahelise olukorra pingestumist maailmas vabal tankiturul veel saada olid. Tanki pearelva, soomuskaitset, vaatlusseadmeid, side- ja elektroonikaseadmeid, isegi mootoreid, on Eesti iseseisvalt moderniseerinud. Vau! Tank on selletõttu isegi uue nime saanud, mitte enam Leopard 2 A4 vaid Leopard 2 A6 EST. No nagu meie kaitseväelase teenistuspüstol — mitte lihtsalt Heckler & Koch USP, vaid Heckler & Koch USP MK 23 EST. Samsungi toodetud "Kõusid" pole 2023. aastaks Eestis veel kohal, vähemalt raamatu järgi mitte.

Kolonel Peeter Tergensi poeg Mattias on üleajateenija ja tankirühma ülem — reservlipnik. Ta saab käsu liikuda tankidega aega viitmata Sillamäele, kuhu on karta vaenlase meredessandi saabumist Kroonlinnast. Tankid sõidavad mööda Tallinn-Narva maanteed tuli rummus, maksimaalselt võimaliku kiirusega ja kuna salasilma ega —kõrva pole, spetsnaz laseb leiba luusse ja elanikkond on oma riigile lojaalne, jõutakse kohale õigel ajal ja kadudeta.

Sealsed kaitseliitlased on selleks ajaks õlaltlastava Gromiga alla lasknud meredessandi maabumist toetama tulnud Vene eriväelasi vedava transpordikopteri. Dessantura pääseb kopterist, vähemalt esialgu, eluga ja kindlustub administratiivhoones. Üks nendest võtab isegi Mattiase tanki tankitõrjerelva sihikule, kuid dessantural ei pea närv Eesti tanki nähes vastu. Ta jätab tankirusika maha ja päästikule vajutab hoopis tankilaskur.

Järgnev vaenlase suurtükituli, mille Vene dessantväelased on enda peale tellinud, elatakse tanki all kenasti üle ja ongi aeg sealmaal, et taamal, Narva lahel paistavad kaks Venemaa uusimat suurt dessantlaeva Ivan Gren, kummalgi pardal täisvarustuses ja —relvastuses merejalaväepataljon.

Aga ei julge dessantlaevad randa sõita. Venemaa Kurgali poolsaar sealse tuletoetusevõimekusega on silmaulatuses, on kaldal vastas tervelt kaks Eesti tanki (seda, et ühe vaatlusseadmed on pihta saanud, dessantlaeval ei teata), kaks Scoutspataljoni CV-90 ja Alutaguse kaitseliitlased, nii et targem on ots ringi keerata ja Kroonlinna tagasi purjetada.

Ja jälle, oh kuidas tahaks teada, mida mõtlevad kahe dessantpataljoni ülemad, kes kahe tanki pärast dessanteerumisülesande täitmata jätavad. Nad saadeti ju selleks, et Narva jõele toppama jäänud põhijõude päästa. Ja kuidas neid nüüd Kroonlinnas vastu võetakse. Küllap on "9. rood" ja "Äikeseväravad" ikka pigem venelaste propagandavärk. Tegelik elu on hoopis midagi muud.

Tark taara juhib Soome relvasepa juurde teed

Rinde stabiliseerudes hakkab Eestile raamatu järgi ohtralt relvi, moona, varustust ja vabatahtlikke tulema, eriti neutraalsest Soomest. Sealt me saame nii relvi, kui ka nõu, nagu muistegi. Küllap ka neid samu jalaväemiine, sest ka Soome pole Ottawa konventsiooniga ühinenud, kuid nemad pole seda teinud algusest peale ja põhimõtteliselt, meie peatame osaluse alles siis, kui olukord kehvaks pöörab. Oleme ju rehepapid, mees on oma sõna peremees, kui vaja, siis annab, kui vaja, siis võtab.

Iseenesest kena vahepala. NATO riigid saadavad oma väekoondised NATO-sse mittekuuluvasse Ukrainasse. Isegi Kreeka ja Türgi panustavad sinna paari brigaadiga. NATO-liige Eesti saab peamise vajaliku abi ja nõu hoopis NATO-väliselt Soomelt. Kusjuures 155 mm haubitsad ei tule "tühjalt", vaid koos moona ja Soome vabatahtlikega. Igasugu mürske-miine piiramatus koguses saame kaasa nagunii.

Eesti sõjamehele lõpeb sõda taas Lätis

Läbi ajaloo on suur sõda Eesti sõduri ikka ka Lätti viinud, olgu siis Ümera jõele, Võnnu või Kuramaale. Nii ka seekord. Sõdurid nurisevad küll, et miks nemad peavad lätlaste minnalaskmismeeleolu riigikaitse korraldamisel oma vere ja elu hinnaga heaks tegema aga käsk on käsk. Kahtlusi ei ole aga kõhklused on. Oh kui visa on kaduma see Jemeljan Pugatšovi aegne mentaliteet, et võitleks ainult oma küla eest. Seda, et liitlased meile appi tulevad, on muidugi enesestmõistetav, me loovutame neile isegi oma kasarmud, kui vaja ja paneme oma salagad telki elama. Ajateenija nooruke, ega ta väsi.

Sõja selgroog on murtud. Venemaa vägi taganeb ja Putin ähvardab viimases hädas taktikalise tuumarelva käiku lasta. Siiski vestleb ta enne nupulevajutamist telefonitsi kaks tundi USA presidendiga ja seejärel teatatakse vaherahu sõlmimisest.

Mattias on Lätis saadud tankitabamusest tugevasti põletada saanud. Ameeriklased evakueerivad ta kopteril Riiga ja sealt edasi Tallinna PERH'sse. Vaherahu välja kuulutades algab stiihiline saluut. Põletushaavu ravivad võitlejad arutavad haiglapalatis, kes neid rakette küll lasevad? Eesti vägesid ei tohiks linnas olla, need sõdivad praegu Läti pinnal. Tallinnas on teadolevalt vaid USA 101. õhudessantdiviis…

Jeez… Vot siin võiks nüüd fantaasia lennata. Et mida ameeriklane mõtleb, et kas ka tema tahab koju, et miks tema peab võõral pinnal sõdima ja võõraid tülisid klaarima. Või äkki ta ei tahagi koju ja oleks nõus siia edasigi jääma. Aitaks siin korraldada tõeliselt vabad ja demokraatlikud valimised ja siis ajada ausat ja arukat, enamuse tahtele tuginevat kaitse-, majandus-, sotsiaal- ja igasugu muud poliitikat, korraldada ausaid riigihankeid, parvlaevaliiklust ja nii edasi.

Ja üleüldse, et kui juba üks USA osariik on Georgia, miks siis ei võiks olla ka Estonia osariik ja kui ikka Eesti töörahvas nii tahab ja nii edasi. USA Estonia osariiki valitseks siis eesti soost kuberner, Yana Toom oleks USA kongresman ja Kaja Kallas senaator (või vastupidi), Eesti pinnal tegutseksid eesti soost föderaalkohtunikud ja föderaalprokurörid, Põhja politseiprefektuur oleks North Estonian Police Department (NEPD) ja Eesti nelja tärni kindral USA ühendatud staabiülemate komitee esimees. Minimaalpalgaks Eestis oleks $ 2000.

Aga nüüd läks nagu ikka

Kolmandal päeval pärast vaherahu võtab kapo Narva jõel edukalt kaitselahinguid juhtinud Kirde kaitseringkonna ülema vahi alla ja esitab talle süüdistuse ametiseisundi kuritarvitamises, riigi raha raiskamises ja sõjakuritegudes. Vot tak. Edasi läheb ilukirjanduslik narratiiv sujuvalt üle maailmapoliitilise olukorrakirjeldusele, millele järgneb Eesti riigikaitse olukorra põhjalik analüüs. Ilmselt ongi just see raamatu olulisim osa. Mulle ka meeldis.

Raudne loogika: kui põllumehel on John Deer ja metsamehel Harvester, siis miks ei võiks kaitseväel olla korralikud Leopardid. Ja poliitikas läheb juba järgmistel valimistel asi paremaks, lubab raamat: korporatiivsed parteid, kuhu kuuluvad vaid rumalad ja ahned, langevad põrmu, tulevad uued, kuhu kuuluvad vaid targad ja ausad, kes teavad ja oskavad. Ja riigikaitse saab korda. Kõik saab korda. Siis muidugi. Ja siis tuleb sõda.

Ei väsi imetlemast ameeriklasi. Nemad muudkui annavad ja annavad, kümneid miljardeid suurematele — Afganistanile, Ukrainale ja Poolale, tillemad Balti riigid saavad poolteist miljardit kolme peale. Abiks ikka. Aga isegi kui see analüütika on õige aga poliitikute võim ja mõistus ning finantsisti saldo seda kõike ei võimalda, kes siis loll on, kas jälle ainult valija.

Seega igati mõnus raamraamat ehk plaankonspekt, nagu väljaõppeohvitserid ütlevad. On piisavalt ruumi mõttearenduseks ja igaüks saab huvi ja soovi korral sellest oma personaalse sõja tuletada: kust võtta sõja korral oma untsised kuldmündid või mida teha, kui naine rindel külla juhtub tulema.

Sattus kord kõrge sõjaväelane loovintelligentide seltskonda — puha teadlased ja õppejõud, näitlejad ja kunstnikud, kirjanikud ja muu selline rahvas. Arutavad muudkui maailma asju aga panevad siis tähele, et sõjaväelane on kogu aeg vait. Küsivad, et mida sina arvad. Too vastab: "Kui te siin kõik nii targad olete, miks te siis sööma minnes inimese kombel korralikult rivisse ei võta?"

Järgneb

Autori arvamus ei pruugi kokku langeda toimetuse seisukohaga.

236
Tagid:
sõda, Verona, Eesti