Okupatsioonide muuseum

Okupatsioon kui Eesti NOKIA

223
(Uuendatud 20:54 05.04.2017)
Lähinaabrite okupatsioonivõimekus on enam-vähem juba läbi proovitud

Indrek Sooda

Jaak Madison (EKRE) esitas Riigikogus justiitsminister Urmas Reinsalule arupärimise Venemaa Föderatsiooni poolt Eesti Vabariigile okupatsioonikahjude kompenseerimise kohta (nr 294). Huvitav-huvitav, okupatsioone oli ju kaks, miks siis ainult "Venemaa Föderatsiooni poolt". Okupatsioonidemuuseumis on vaadata eksponaate nii ligi 50-aastasest nõukogude okupatsioonist, kui ka 3-aastasest saksa okupatsioonist. Leia kümme erinevust. Kas ei tuleks siis ikka küsida ka kuidas jääb "Kolme paksu sakslasega".

Ühest küljest tõesti, seda okupatsiooni, mida Madison küsib, oli pikemalt, küllap olid ka kahjud suuremad, nende kokkulugemiseks läheb rohkem aega ja idanaaber vastaspoolena ei ole ka eriti koostööaltis. Nii et suurem tähelepanu idasuunale on justkui arusaadav.

Teiselt jälle, kui töö on mahukas ja tulemus kaheldav, ehk siis olekski mõistlikum väiksemast alustada. No nagu Toots ütles, et kui kahte rehkendust ei jõua, ma teen ühe!

Kolm aastat saksa okupatsiooni olid segased ajad, maailmasõda sõda käis, palju seal siis seda kahju tekitada jõutigi — seda kokku arvutada oleks hoopis lihtsam. Pealegi annaks postikuludelt kokku hoida. Saksamaa välisminister astub Eestist aeg-ajalt ikka läbi, kaitseministrist rääkimata, eriti kui Luftwaffe Eurofighterid on parajasti Ämari baasis õhupatrulli aplaagris. Mis nii viga, kas pistaks välisminister Sven Mikser (SDP) Genosse Sigmar Gabrielile (SPD) Eesti poolse hagi koos rehkendusega pihku, või kaitseminister Margus Tsahkna (IRL) oma Saksa kolleeg Ursula von der Leyenile (CDU), kohale läheb ikka, kiirelt, kindlalt ja tasuta.

Venemaa välisminister Sergei Lavrov polevat omavälisministriks oleku 13 aasta jooksul Tallinnas kordagi käinud, kaitseminister Sergei Šoigust rääkimata.

Aga mis peamine, Saksamaalt on ju lootust ehk ka midagi kätte saada. Maksaksid nad ju omadele — liitlastele ikkagi. Pealegi, ega peagi rahas võtma, seal on küllalt ja riigikaitseks kõlbulikku nodi, mida neil endil ehk enam vaja pole, meile aga kuluks ära. No näiteks, võiks tankides võtta. Iga okupatsioonikuu eest küsiks ühe Leopard tanki, saakski terve pataljonijagu kokku. Soomusvõimekus missugune.

Edasi võiks mõelda, et kui asi õnneks läheb, siis oleks põhjust ka venelaste juurde minna, et näe, sakslased klattisid okupatsioonivõla ilusti ära, mis siis teie, kallid idanaabrid, kehvemad olete.

Edasi võiks siis rehnutit pidada ja mõtteid mõlgutada, et ehk annab rehepapirahvana sellest edaspidi eladagi. Majanduse seis pole juba mõnda aega suurem asi, Venemaa transiidivärk ei saa ega saa jalgu alla, 2020. aastast keeratakse Euroliidu rahakraanid kõvasti koomale, elanikkond muudkui vananeb, Rail Baltica tahab edaspidi väga kulukat hooldamist, kaua sa niimoodi jaksad.

Pea 30 aastat on priiust olnud, kõik, kes on tahtnud vaba liikumist ja turumajandust maitsta, on seda küllalt saanud ja kellele on meeldinud, on end kes Hispaanias, kes Austraalias ja kes kus kõik veel, kenasti sisse seadnud. Kes veel kavatseb, jõuab hea tahtmise korral veel minna.

Aga jah, kas pole aeg küps uueks okupatsiooniks vaim valmis panna. Kogemust ju on. Ei läinud eesti rahvas hukka rootsi, vene ega saksa ajal, miks peaks siis edaspidigi.

Lähinaabrite okupatsioonivõimekus on enam-vähem juba läbi proovitud. Ehk katsuks nüüd Ühendkuningriiki, et siis ei läheks ka Eestis päike kunagi looja. Brittidel on nüüd Euroopast minek ja kui Šotimaa seal ka nihelema hakkab, küllap siis kuluvad kuningannal uued alamad ära. Inglise keel on siinsel maarahval kenasti suus, sõjateel Afganistanis oleme aastaid ühte jaga käinud, Vilja Savisaar, Kalle Kulbok ja teised kuningriiklased sättisid omal ajal prints Harryt Eestisse kuningaks aga siis ei läinud asjaks. Aga no siis olud olid hoopis teised. Nüüd on baaside leping tehtud, Briti väed kohe-kohe sisse tulemas, tõkkepuu hoiame hästi lahti. Tuleks veel vaid rongkäigus Briti saatkonna eest läbi minna, siis Kadriorgu, siis mingi Britimeelne valitsus, siis avaldus palvega võtta Eesti Briti rahvasteühenduse vennalikku perre ja ongi korras.

Ja paarikümne aasta pärast, selleks ajaks on siis juba ehk selgunud, kui mitme kiiruseliseks see Euroopa ikkagi läks ja kas selle kiirusega keegi kuhugi välja ka jõudis, siis võib taas mingi revolutsiooni korraldada, kui nii parem tundub. Võibolla mitte enam laulva, vaid seekord näiteks tantsiva või sportiva või millise iganes.

Ja siis jälle asuda okupatsioonikahjusid kokku rehkendama ja arveid esitama. Ühiskonna areng olla ju tsükliline.

Aga seekord läks nagu ikka: Jaak Madison esitas oma neli küsimust, Saksamast ei piuksigi.

Justiitsminister Urmas Reinsalu oma vastustes muudkui rõhutas ja kinnitas, et okupatsioonikahjude väljaselgitamisega Justiitsministeerium tegeleb, see on iseenesestmõistetav. Kui me lähtume Eesti Vabariigina õigusliku järjepidevuse põhimõttest, mida teeb nii see valitsus kui ka on teinud eelmised valitsused, siis õigusliku järjepidevuse põhimõttest tuleneb ka see, et riik, Eesti Vabariik on katkematu, kuid Eesti Vabariik oli okupeeritud ning rahvusvahelises õiguses on selgelt fikseeritud, et riik vastutab rahvusvahelise õiguse rikkumise eest, bla-bla-bla.

Nii et istung jätkub, härrad vannutatud mehed.

Autori arvamus ei pruugi kokku langeda toimetuse seisukohaga.

223
Tagid:
kompensatsioon, okupatsioon, muuseum, Justiitsministeerium, Okupatsioonide ja vabaduse muuseum, EKRE, Riigikogu, Jaak Madison, Urmas Reinsalu
Руководитель представительства МИА Россия сегодня в Эстонии, шеф-редактор Sputnik Эстония Елена Черышева

Sputnik Eesti asus tööle erirežiimis. Peatoimetaja avaldus

(Uuendatud 00:17 01.01.2020)
Sputnik Eesti juhataja Elena Cherysheva selgitas portaali lugejatele suunatud pöördumises olukorda seoses portaali töö peatumisega. Avaldame avaliku pöördumise tervikteksti.

Austatud lugejad!

Tänasest, nagu näete, erineb Sputnik Eesti veebisait tavapärasest. Tõenäoliselt teate juba muutuse põhjust, kuid pean vajalikuks toimunu veel kord lahti seletada.

Alates 1. jaanuarist võeti meilt võimalus teie heaks töötada.

Eesti politsei- ja piirivalveamet esitas meile kõigile ultimaatumi: me kas katkestame töölepinguid rahvusvahelise uudisteagentuuriga "Rossiya Segodnja" ega tööta enam Sputnik Eestis, või meie suhtes algatatakse kriminaalasjad.

Eelmise aasta viimastel päevadel arutasime korduvalt kujunenud olukorda ja jõudsime järeldusele, et hoolimata võimude nõudmiste absurdsusest ja ohust, mille reaalsusse me tegelikult uskuda ei tahaks, ei ole meil õigust oma inimeste saatusega riskida.

Selle tulemusel olid toimetuse töötajad sunnitud 1. jaanuarist lõpetama töösuhted Sputnik Eesti ja RIA "Rossiya Segodnjaga". Kas see tähendab, et saidi elupäevad on lõppenud? Ei, see pole nii.

Sait jätkab tööd täies mahus, kuid protsessi organiseerimine selliselt, et me ei peaks Eesti võimude pideva surve all elama, võtab veel natuke aega. Loomulikult proovime töö võimalikult kiiresti taastada. 

Tahan tänada teid, kallid lugejad, meie tegevuse toetamise eest nelja aasta vältel ja eriti viimastel kuudel, kui surve ja ähvardused kõigi meie ja meie partnerite vastu muutusid äärmuslikeks.

Pangad külmutasid meie palgad, meie büroo omanikule avaldati survet ja sunniti teda meiega lepingut lõpetama. Seda kõike tehti karistusseadustiku paragrahviga ähvardamise taustal, mis näeb ette kuni viis aastat vabadusekaotust.

Meie ainus "süü" on selles, et oleme ajakirjanikud võimudest sõltumatus meediaväljaandes ja lihtsalt teeme oma tööd.Võideldes võimaluse eest töötada, võitleme me nii Eestis kui ka välismaal asuvate lugejate õiguse eest saada täielikku teavet.

Meiega võib mitte nõustuda. Võib vaielda ja kritiseerida. Kuid meie jaoks on peamine lugejate võimalus iga päev meie sait avada ja iseseisvalt infot, kommentaare ja pakutavaid järeldusi hinnata.

Seda nimetatakse sõnavabaduseks, mis kahjuks tänases Eestis puudub, vaatamata tõsiasjale, et "Piirideta reporterite" arvates sobib meie riik väljendusvabaduse pingereas maailmas 11. kohale.

Täname veelkord kõiki meie lugejaid, kolleege, avaliku elu tegelasi, poliitikuid ja lihtsalt kõiki ausaid inimesi nende toetuse eest nii Eestis kui ka teistes riikides.

Saadud toetus ei jäta meile muud valikut, kui jätkata võitlust õiguse eest tõtt rääkida ja teile täielikku ja kvaliteetset informatsiooni pakkuda. Tuleme varsti tagasi!

Lugupidamisega,

Elena Cherysheva
RIA "Rossija Segodnja" Eesti esinduse juhataja

Tagid:
tagakiusamine, sõnavabadus, Sputnik Eesti, Eesti
Teema:
Võimud ähvardavad ajakirjanikke kriminaalkaristusega
Ekspert Kaljulaidi mõttekäigust – kas Eestis on halb venelane olla

Ekspert Kaljulaidi mõttekäigust kas Eestis on halb venelane olla

(Uuendatud 22:04 30.12.2019)
Eesti Inimõiguste Teabekeskuse direktor Aleksei Semjonov kommenteeris Sputnik Eestile president Kersti Kaljulaidi uusaasta arutelu sellest, kas Eestis on halb venelane olla.

TALLINN, 30. detsember — Sputnik. Hiljuti üllatas president Kersti Kaljulaid publikut oma uusaastaintervjuuga, kus ta rääkis avalikult riigi vene elanikkonna küsimusest. 

Aleksei Semjonov tunnistas, et on Kaljulaidi sõnavõttude suhtes äärmiselt skeptiline, kui mitte suisa irooniline. Inimõiguslase sõnul on "selle naise peas täielik puder ja kapsad".

"Ühelt poolt mingid natsionalistlikud mõtted ja ideed, mis talle Eestis sisendati, teisalt omamoodi liberaalne õhkkond, kus ta olulise osa oma elust Euroopas veetis. Sellistel nn "tolerantsest keskkonnast" naasnud natsionalistidel on väga sageli mitmesuguseid kognitiivseid dissonantse.

Ta räägib kord üht, teinekord aga hoopis teist juttu," märgib Semjonov. ("Sõna on Vaba" – jõuline seisukohaväljendus presidendi dressipluusil liberaalset, poliitkorrektset ajakirjandust kaitstes ja probleemi täielik ignoreerimine Sputniku tagakiusamisel ajal – Toim.).

Tema sõnul satuvad need klišeed, eelarvamuslikud arusaamad omavahelisse vastuollu, kuid president isegi ei tunneta selle konflikti olemasolu: "Ta ise ei saa arugi, et räägib täpselt vastupidiseid asju ja selles ongi dissonants."

"Ühest küljest on Kaljulaidil see, mis pärit lapsepõlvest, tema natsionalistlikust keskkonnast, mis saatis ta Euroopasse, teiselt poolt euroopalikud motiivid, ja kolmandaks, mingid pragmaatilised katsed läheneda venelaste küsimuse lahendusele, suhetele Venemaa endaga, milles ta samuti tugev ei ole," loetles Semjonov.

Seetõttu ei näegi inimõiguslane siin mingeid suundumusi. 

"See on lihtsalt veel üks sümptom, et tal puudub selge maailmapilt, küll on aga erinevad arvamused, mida ta aeg-ajalt kuuldavale toob," lõpetas Eesti Inimõiguste teabe keskuse direktor Aleksei Semjonov. 

Nagu Sputnik Eesti juba kirjutas, rääkis Kersti Kaljulaid uusaastaintervjuus, kuidas kord pärast koolisaabumist tema väike poeg küsis: "Ema, miks on Eestis halb olla venelane?"

Kaljulaid ütles, et just siis sai ta ootamatult aru, et on mõne Eesti inimese mõtteviisi lihtsalt omaks võtnud: nad leiavad, et kui sa oled venelane, on see halb.

"Minu laps oli multikultuursest kogukonnast Eestisse tulles kui puhas leht ja selline küsimus tekkis temas umbes kaks kuu möödudes.

Nii et kuskil on see peidus. Ja see tähendab, et me peaksime sellest rääkima," tunnistas Eesti riigipea.

Tema arvates on mõne eestlase negatiivne suhtumine venelastesse muutunud omamoodi kättemaksuks Nõukogude mineviku eest.

Lugege lisaks:

Tagid:
venelased, Kersti Kaljulaid, Eesti
Teema:
Võimud ähvardavad ajakirjanikke kriminaalkaristusega
Samal teemal
Eesti president sõitis Vatikani Rooma paavsti juurde