Venemaa president Vladimir Putin

USA ja vene vanakurat

146
(Uuendatud 10:09 05.06.2017)
Kas tuleb kunagi lõpp neile ameeriklaste lõpututele sõdadele

TALLINN, 12. märts — Sputnik. Konservatiividel on olnud väga raske taluda president Trumpi mitmeid kordi tsiteeritud vastust Fox Newsi saatejuhile Bill O'Reillyle, kes nimetas Venemaa presidenti Vladimir Putinit mõrvariks. Trump vastas: „Mõrvareid on palju, meil on mõrvareid küllaga. Kas arvate, et meie riik on niiväga ilmsüütu?" Portaal Inosmi juhib lugejate tähelepanu William Blumi artiklile, mis ilmus USA väljaandes CounterPunch.

O'Reillyle oleks võinud kaasa tunda, kui ta suure vaevaga üritas säärase pühaduseteotuse peale enesevalitsust taastada. Kas oli see USA meediatippude staar ealeski sattunud kuulma selliseid mõtteid Ameerika Ühendriikide presidendilt? Mingisuguselt vasakäärmuslaste esindajalt küll, aga — presidendilt?

Senaator John McCain püüdis Kongressi istungil Putinist kõneldes tulutult määratleda „moraalseid rööpjooni lihuniku, palgasõduri, KGB polkovniku ja Ameerika Ühendriikide vahel".

Ah jaa, ikka see kurikuulus KGB! Kas saab öelda midagigi head inimese kohta, kes on seotud selle organisatsiooniga? Meile küll ei meeldiks, kui USA presidendil oleks säärane minevik. Ent oodake: kas siis üks USA president ei olnud mitte lihtsalt keegi LKA kolonel, vaid ta oli olnud koguni LKA direktor!

Muidugi mõista räägin ma George Herbert Walker Bushist, kirjutab artikli autor. Ja kui meil USA-s kord juba kõrilõikajad ja lihunikud jutuks tulid… Kui paljud ameeriklased mäletavad 1989. aasta detsembris toimunud pommitamisi ja USA sissetungi Panamasse sellesama Bushi juhtimisel? Mitu tuhat inimest said surma ja vigastada, tuhanded jäid ilma oma kodudest.

Proovigu vaid Vladimir sellele midagi vastu seada! Ja — kui te järsku küsite, mispärast kõike seda tehti —, siis ametlikuks põhjenduseks diktaator Manuel Noriega vahistamisele oli süüdistus narkootikumide kuritarvitamises. Kuidas teile meeldib säärane selgitus tohutu ulatusega hävitustöö ja tapmiste kohta? Kedagi ei peaks üllatama, et vahetult enne sissetungi töötas Noriega LKA teenistuses, kirjutab William Blum.

Just neid „moraalseid paralleele" on kõige raskem alla neelata uhketel ameeriklastel, nagu seda on O'Reilly ja McCain.

Kongressi vabariikliku enamuse liider Mitch McConnell ütles sel teemal samuti sõna sekka: „Ei, ma ei usu, et saab esile tuua paralleele Venemaa ja Ameerika Ühendriikide käitumise vahel." Teised senaatorid on tema sõnu korranud, innustatuna vanast heat „USA erandlikkuse" tundest, mida igale korralikule ameeriklasele on lapsepõlvest peale pähe taotud… Kes ometi julgeks kõrvutada Venemaa kõlblustaset (prr!) Jumala enese väljavalitud maaga, mõtlemata isegi paregustele mittekommunistlikele režiimidele?

Venemaal sai kommunism, teadagi, alguse 1917. aasta Oktoobrirevolutsiooniga. 1918. aasta sügiseks oli uue riigi, tulevase Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide Liidu territooriumil ligikaudu 13 000 Ameerika Ühendriikide sõjaväelast. Kahe aasta möödudes, olles kaotanud lahingutes tuhandeid inimesi, lahkusid ameeriklaste väeüksused Venemaalt, teinud läbi tõelise fiasko oma katses bolševistlikud riigid „juba eos lämmatada, nagu nii võluvalt väljendus Winston Churchill. Ma arvan, kallid teadurid, et mul on aeg taas esitada oma lühikohhuvõte ajaloost.

Niisiis, Teise maailmajõja lõpuajast peale on USA
— üritanud kukutada enam kui 50 välisriigi valitsusi, millest enamik on valitud demokraatlikul teel;
— heitnud pomme enam kui 30 riigi elanikkonnale;
— üritanud tappa enam kui 50 välismaist riigipead;
— surunud maha populistlikke ja rahvuslikke liikumisi 20 riigis;
— jämedalt sekkunud demokraatlikesse valimistesse vähemalt 30 riigis;
— USA on hõivanud esikoha maailmas — ehkki seda ei ole kuigi lihtne arvuliselt väljendada — piinamiste rakendamisel. Jutt ei käi ainult neist piinamistest, mida ameeriklased on välismaalaste suhtes vahetult rakendanud, vaid ka piinamisseadmete tarnimisest, piinamiste juhendamisest, piinamisele määratud isikute nimekirjade koostamisest ning karistuse täideviijate statsionaarsest väljaõppest.

Kuidas julgeb USA Venemaale moraali lugeda, küsib artikli autor. Arvates seejuures endal olevat õiguse nimetada Putinit „tapjaks", „lihunikuks", „kõrilõikajaks". Raske oleks nimetada mõnda viimase 75 aasta maailmakuulsat killerit, lihunikku või kõrilõikajat (rääkimata juba diktaatorist, massimõrvarist või sadistist), kes poleksolnud Washingtoni lähedane liitlane.

Nii et miks ometi ameerilkaste poliitiline eliit niiviisi Putinit vihkab? Et seda selgitada, tuleb pöörduda tagasi Boriss Jeltsini valitsusaja poole.

Lääne rahanduslike röövlitegude päevil mõjutas USA hingeheitvas Nõukogudes Liidus 1996. aastal toimunud valimisi Jeltsini kasuks. Jeltsini ajal laienes vaesus veelgi ning keskmine eluiga vähenes viie aasta võrra — kõik „šokiteraapia" nimel. USA/Lääne poolt toetatuna võimaldas Nõukogude Liidu destabiliserimine ülemaailmsel kapitalismil külvata vaesust, ilma et sotsialismi aheldaid oleks seda ebamugavalt ohjeldamas olnud.

Washingtoni nördimus Putini üle kujunes suureks siis, kui ta kõneles halvustatvalt ameeriklaste sõjapropagandast, millega kaasnes nende sissetung Iraaki 2003. aastal. Sealtpeale mängis Venemaa liider võtmetähtsusega rolli, veendes Iraani tema tuumaprogrammi oluliselt kärpima ja jõudes kokkuleppele, et Süüria annab käest kontrolli oma keemiarelva varude üle. Washingtoni mõjukad neokonservatiivid janunesid otseste õhurünnakute järele nende kahe riigi pihta, mis pidi viima riigikordade muutmiseni, aga mitte diplomaatilise kokkuleppeni, mille tulemusena oleks mõlemad valitsused paika jäänud.

Lõpuks, kui USA oli 2014. aastal Ukraina valitsuse kukutanud, oli Putin sunnitud rakendama meetmeid Krimmis ja Ida-Ukrainas ohtu sattunud etniliste venelaste huvides. Lääne meediakanalid käänasid selle „Venemaa sissetungiks".

Needsamad lääne meediaväljaanded süüdistasid alatasa Putinit ajakirjanike tapmises, jättes samas oma auditooriumile meenutamata USA samalaadseid „saavutusi". Ameerika sõjaväelased vastutavad paljude kahe viimase kümnendi sõdade käigus hukkunud ajakirjanike sugugi mitte juhuslike surmade eest. Iraagist, näiteks, on Wikileaksil 2007. aastast pärinev Chelsea Manningi avalikustatud videosalvestis kahe Reutersi ajakirjaniku mõrvamisest; 2003. aastal USA õhk-maa-tüüpi rakettide abil sooritatud õhurünnakus Al Jazeera staapidele Bagdadis sai kolm ajakirjanikku surma ja neli haavata. Samal aastal Bagadis ajakirjanike elupaigana tuntud hotellis Palestina toimunud tulevahetuses tapeti USA sõdurite poolt kaks välismaa uudistesaadete operaatorit.

William Blumi hinnangul on Trumpi „mesinädalad" pesidendi ametikohal lõppenud. "Ma pole kunagi tema suhtes erilist armastust tundnud. Minus tekitab ta vaid intrigeerivat uudishimu, kuid peamine on siiski see, et — ta ei ole Hillary Clinton. Mul ei ole tekkinud muljet, et ta on valmis Venemaaga sõda alustama või keelustama USA-s telekanali Russia Today (RT), mida mina ja paljud teised igapäevaselt usaldavad. Ta ei ole kasutanud „poliitkorrektset keelt", kõneldes võitlusest Islamiriigiga (paljudes riikides keelatud terroristlik organisatsioon — toim. märge)," kirjutab autor. "Trumpi ääremärkus „moraalsetest rööpjoontest" andis mulle teatava lootuse. Aga see lootus kuivas kokku, kui ta määras kõrgetele ametikohtadele ühe sõjaka, kõikvõimalikke medaleid täisriputatud kindrali teise järel, segiläbi Goldman Sachsi miljardäridega; koos tema kindlasõnalise kavatsusega ehitada müür USA ja Mehhiko vahele; ning — ja see on kõige hullem — sõjalise eelarve suurendamisega 54 miljardi dollari võrra (haige mõte). Kahtlemata tehakse seda inimeste elude, tervise ja ümbritseva keskkonna arvelt. Mis inimene see küll meie sekka on sattunud?", küsib William Blum.

Õige määratlus on — nartsissist. The New York Times´i kolumnist Frank Bruni väljendab seda tunnet suurepäraselt: „Miks tekib mul tunne, nagu oleks hävituslennukid — Trumpi biitsepsid ja sõjalaevad — tema rinnalihased, tema ettepanek Pentagoni eelarve suurendamiseks 54 miljardi dollari võrra aga on — tema musklitemäng?"

Kas tuleb kunagi lõpp neile ameeriklaste lõpututele sõdadele?

Autori arvamus ei pruugi kokku langeda toimetuse seisukohaga.

146
Tagid:
kogress, LKA, Putin, Trump, Donald Trump, Vladimir Putin, USA, Venemaa