Hr Trumpi retoorika ja tegevus presidendina sarnaneb hoopis rohkem kui pinnapealselt Putini omaga tema võimu tugevnemise esimestel aastatel Venemaal

Mis peitub fantaasiate taga Putinist

101
(Uuendatud 17:01 06.03.2017)
Trumpi otsus suurendada USA sõjalisi kulutusi ja toetada energeetikavaldkonda tähendavad saatuse irooniana Venemaale tegelikkuses palju karmimaid sanktsioone, kui need, mille kehtestas Obama

TALLINN, 5. märts — Sputnik. Mõnedel Trumpi valimiskampaania nõunikel olid ärisuhted Venemaaga ja see on kindlasti üldteada, kas pole?

Kuid enne sanktsioonide kehtestamist Venemaale 2014. aastal Krimmi sündmuste tõttu oli ärisidemete arendamine Venemaaga üks USA poliitikatest, kusjuures juba aastast 1991. Käputäie nõunike äriajamine Venemaal paneb imestama vaid nende hulga väiksuse tõttu, võrguväljaanne Inosmi refereeris selleteemalist artiklit ajalehest The Wall Street Journal. Oma 2009. aasta visiidile Moskvasse võttis president Obama kaasa suure hulga kõrgetasemelisi Ameerika ärimehi. Mõne kuu pärast külastas Moskvat Joe Biden, osalt ka äri edendamiseks.

Meenutame minevikku ja loeme ajakirjandust. USA asepresident Albert Gore oli 1995. aastal "Gore-Tšernomõrdini" komisjoni esimees ja aitas käivitada Ameerika kompanii ExxonMobil rahvusvahelist projekti "Sahhalin". Kuusteist aastat hiljem aitas Obama juhitud Valge maja tal alustada Venemaa arktiliste leiukohtade hõlvamist. Need kaks tehingut sisustavad täielikult Rex Tillersoni (praegune USA riigisekretär — toim) teenistuskäigu Venemaal.

Kuid kas polnud üks Trumpi valimiskampaania nõunikest, Paul Manafort, nõunikuks ka Viktor Janukovitšile, Vladimir Putini favoriidile Ukraina 2010. aasta presidendivalimistel? Tol ajal arendas Janukovitš majandussidemeid Euroopa Liiduga, mis silmnähtavalt sobis ka USA-le. Hr Manafort ei töötanud ehk otseselt Obama administratsiooni Ukraina "lemmikpoliitiku" heaks, kuid ta käis eelmiste Ameerika poliitabide jälgedes, kelle Bill Clinton saatis päästma Boriss Jeltsini tagasivalimist presidendiks 1996. aastal (mis lubas viimasel lõppude lõpuks anda võim edasi Putinile ja omastada tema lähikonna poolt endale haaratud rikkused).

Kuid sündmused, milles demokraadid nii väga püüavad näha ebaseaduslikke skeeme, algasid pärast seda, kui Putin Janukovitšit "kaelarihmast sikutas".

Kuidas on aga lood Trumpi sidemetega "halli" pankuri Carter Pagega? Võrgulehel Politico.com avaldatud lustlikus ja mahukas artiklis iseloomustatakse Page'i kui salakavalat ja auahnet meest, kes töötas üsna vähetähtsal ametikohal Merrill Lynch'i Moskva kontoris.

Aga Roger Stone, Ameerika poliitikute õukonna hall šamaan? Hr Stone tahab, et te usuksite nagu oleks ta seotud KGB-ga.

Selles väsitavas loetelus, mis on seotud Trumpi kui "muti" narratiiviga, tekitab kõige suuremat imestust Goldman Sachs'i mahavaikimine. Ometi töötasid Harry Kane ja Steven Mnuchin seal, kui vahetult enne Venemaa maksuvõimetuse kuulutamist 1998. aastal organiseeris ettevõte väga õigeaegselt obligatsioonide müüki, eesmärgiga aidata Jeltsini valitsusel ajutised finantsraskused üle elada. Veel üks Goldman Sachs'i kasvandik, Robert Rubin, juhtis Clintoni valitsuses rahandusministeeriumi ja aitas Rahvusvaheliselt valuutafondilt Venemaale krediite välja kaubelda.

Jõuame kurva järelduseni, et suurte lootustega Venemaale sisse pandud tohutu raha rahastas tegelikkuses vaid putinliku kleptokraatia teket. Nende kolme administratsiooni valitsemisaja jooksul, mil USA eesmärgiks oli kaasa aidata ärisidemete arendamine Venemaaga, paistis Trump silma peamiselt vaid oma võimetusega selles rongis endale kohta leida. Tema kinnisvara- ja brändingutehingud Venemaal lõppesid läbikukkumisega. 2013. aastal korraldas ta Moskvas iludusvõistluse "Misse Universe", kuid erinevalt Vormel-1 ei ole ta sellest ajast enam tagasi tulnud. Vähemalt, nagu kõikidel New Yorki juhtivatel kinnisvaraarendajatel, ei ole võimalik ebaõnnestuda Venemaalt pärit emigrantidele ülehinnatud korterite müügiga.

"Hr Trumpi retoorika ja tegevus presidendina sarnaneb hoopis rohkem kui pinnapealselt Putini omaga tema võimu tugevnemise esimestel aastatel Venemaal," kirjutas eelmisel nädalal The New York Times autoriveerus väliskorrespondent Susan Glasser, "sarnasus on niivõrd hämmastav, et seda ei ole lihtsalt võimalik ignoreerida".

Venemaa oli langenud kaosesse. Tema president oli joodik, kes otsis järeltulijat, et kaitsta oma tütart ja sõpru korruptsioonikuritegude uurimise eest. Hr Putin, endine KGB agent ja salapolitsei ülem, juhtis Venemaal üht vähestest, olgugi, et käsikäes organiseeritud kuritegevusega, veel toimivatest struktuuridest.

Trumpi tõus erineb sellest põhimõtteliselt. Ta on reality-show ja brändi mänedžer ja mis veelgi hämmastavam, ta on president, kellel pole isegi oma parteid. Kusjuures kohtud, bürokraatiaaparaat, meedia ja poliitilised parteid jätkavad tööd tavarežiimil.

Tuleb uurida Venemaa propagandajõupingutusi USA presidendivalimiste suhtes, kuid ei maksa end eksitada, nagu oleks toimunud midagi uut ja pretsedenditut. Mis aga Trumpi puutub, siis isegi kuni viimase ajani kurvas seisus olnud Venemaa eriteenistustele ei pakkunud ta lihtsalt huvi. Nüüd on ta kuidagimoodi presidendi võimu kätte saanud, kui ta ikka suudab selgusele jõuda, kuidas seda kasutada (mis on vägagi kaheldav).

Tema otsus suurendada USA sõjalisi kulutusi ja toetada energeetikavaldkonda tähendavad saatuse irooniana Venemaale tegelikkuses palju karmimaid sanktsioone, kui need, mille kehtestas Obama. Iroonia seisneb samuti selles, et Trumpi tõus tõi kaasa poole establishmendist — kõikide demokaraatide ja käputäie tema vastu võitlevate vabariiklaste püüdluse paljastada Putini režiim.

Võime Venemaast selgelt mõelda võib Washingtonis viimaks moodigi minna. Seda siiski ei juhtu, kui ainsaks eesmärgiks saab olema Putini muutmine parteirelvaks, mis on suunatud Trumpi administratsiooni vastu.

Autori arvamus ei pruugi kokku langeda toimetuse seisukohaga.

101
Tagid:
sanktsioonid, president, Putin, Trump, Rex Tillerson, Boriss Jeltsin, Donald Trump, Vladimir Putin, USA, Venemaa