USA president Donald Trump

Flynngate: millega võib lõppeda Trumpi nõunikuga seotud skandaal

80
(Uuendatud 11:38 07.04.2017)
Gevorg Mirzajan
Venemaa–USA suhete parandamise protsess nõuab kuude kaupa aega

Gevorg Mirzajan, Vene Föderatsiooni valitsuse juures asuva rahandusülikooli dotsent

Esmaspäeva õhtul kell 11 Washingtoni aja järgi tabas Donald Trumpi meeskonda esimene tõsine kaotus. Presidendi nõunik rahvusliku julgeoleku alal Michael Flynn oli sunnitud tagasi astuma.

Mälukaotus ei ole asja- ega ajakohane

Oleks siis kindral kangelaslikult langenud ebavõrdses võitluses oma ülemjuhataja sise- ja välisvaenlaste vastu. Aga ei, ta lahkus rumaluse pärast, et ei järginud ohutustehnikat relva käitlemisel. Tagasiastumine ise oli seotud Flynni saatuslikuks osutunud telefonivestlusega Venemaa suursaadikuga USA-s Sergei Kisljakiga, mis leidis aset möödunud aasta lõpul. Sisuliselt ei olnud selles telefonikõnes midagi taunitavat. Vastutus- ja asjatundliku inimesena soovitas kindral Vene diplomaadil „mitte pöörata tähelepanu Obama sanktsioonidele" (mille tol ajal veel ametisolev president kehtestas väidetavate Venemaa küberrünnakute tõttu USA-s) tagamõttega, et Moskva ei lõhuks halge, mille laaste tuleb hiljem Trumpi administratsioonil kokku rehitseda. Mingeid reegleid Flynn seejuures ei rikkunud, kaasa arvatud demokraatide poolt tsiteeritud „Logani seadus" (mis keelab eraisikutel tegelda diplomaatiaga USA nimel).

Mõned advokaadid leiavad, et see seadus ei laiene administratsiooni valitud liikmetele. Jutud sellest, et Flynn olevat andnud Kisljakile vihje sanktsioonide tühistamisest jäävad vaid niisama juttudeks: igaüks võib tõlgendada saadikule lausutud sõnu nõndaviisi, nagu soovib.

Probleem peitus selles, et kindral Flynn ei rääkinud sellest dialoogist asepresident Mike Pence´ile, kes jaanuarikuises intervjuus CBS-ile teatas lahtise tekstiga, et Michael Flynn ei arutanud suursaadikuga „midagi, miks võinuks olla seotud USA otsusega Vene diplomaadid riigist välja saata või Venemaa suhtes uued piirangud kehtestada".

Kui Pence mõistis, et tänu Flynnile oli ta valetanud, sai ta Valge Maja allikate väitel maruvihaseks. Tuli välja, et Valge Maja oli ajakirjandusele telefonivestluse kohta sisu kohta sulaselgelt valetanud.

Flynn teatas kõigepealt, et ta võib olla mõned Sergei Kisljakoviga peetud vestluse üksikasjad ära unustanud. Seejärel aga oli sunnitud tunnistama, et „sündmuste kiire arengu" tõttu andis ta „asepresidendile ja teistele (meeskonnaliikmetele — toim.) vestlusest Vene saadikuga puudulikku infot". Kuid seda puudulikku infot asus meedia tõlgendama kui teadlikku soovi varjata kokkumängu venelastega.

Miks Trump Flynnist lahti lasi

Demokraadid hakkasid taotlema nõuniku viivitamatut tagasiastumist. „Michael Flynni käitumine tekitas tõsist muret juba enne seda, kui sai teatavaks fakt tema salakõnelustest venelastega. Ja nüüd on meil rahvusliku julgeoleku nõunik, kelle suhtes pole usaldust. Kuidas saab garanteerida, et tema jaoks ei ole Putini huvid tähtsamad Ameerika Ühendriikide huvidest?" küsis demokraatide juht Esindajatekojas Nancy Pelosi.

Õigupoolest oli presidendil kaks võimalust. Ta võis kas Flynnyst loobuda või teda lõpuni kaitsta. Mõnda aega oli Trump kahevahel, kuid 13. veebruaril tegi siiski valiku esimese võimaluse kasuks. Vormistatult loomulikult rahvusliku julgeoleku nõuniku vabatahtliku patukahetsusliku tagasiastumisena.

Valik paistab õige. Ning küsimus pole isegi selles, et Flynn sai, mida vääris: ta asetas ju oma ülemuse tolle jaoks kõige ebasobimamal hetkel löögi alla. Trump vabanes põhimõtteliselt probleemsest varast. Flynn oli üks kõige haavatavamaid presidendi meeskonna liikmeid.

Tema radikalism moslemite suhtes ja „ketserlikud" arusaamad Venemaa suhtes olid Trumpi-foobiaga ajakirjanikeparvele jaoks punaseks rätikuks. Samas olid tal ka keerulised suhted LKA uue juhi Michael Pompeoga, riigisekretär Rex Tillersoniga ja kaitseministri James Mattisega.

Nüüd on presidendil võimalik valida endale uus rahvusliku julgeoleku nõunik, kes võib lisada talle sümpaatiat ühiskonna järgmise segmendi silmis (nii nagu Mattis tõi Trumpile toetust Kongressis ja Pentagonis, Tillerson aga vabariiklaste ladviku hulgas).

Kuid strateegilises plaanis kätkeb see Trumpi otsus tõsiseid riske. Ning lugu pole üksnes selles, et Trump omast loobus. Flynn, tuletagem veel kord meelde, astus ise tagasi. Et aga Trumpi vastased tundsid vere lõhna, siis ainuüksi Flynni tagasiastumine neid nüüd küll ei rahulda.

Kes teadis?

Meedia ja pseudoliberaalne avalikkus on juba asunud punuma Flynngate´i, tahtes — nagu Watergate´i puhul — seostada riigi tippjuhid skandaaliga ja saata nad ametialaste süüdistuste tuleriidale.

„Flynni tagasiastumine ei saa olla kogu loo lõpetuseks. Kes kellega kõneles? Millal? Kes teadis? Kui kaugele see kõik on läinud?" lausub endine demokraadist kongresmen John Dingell Coloradost. „Kui kokkumäng Venemaaga sanktsioonide teemal on lubamatu, siis kuidas jääb kokkumänguga Venemaaga presidendikampaania puhul?" lisab Marylandi demokraadist kongresmen Jaimie Raskin.

Nüüd hakatakse Flynngate´i alla kallutama teisigi presidendi samme, näiteks tema poolt peaprokuröri kohusetäitja Sally Yatesi vallandamist (kes jäi Trumpile Obama pärandina ja pidi töötama kuni tema asemel Jeff Sessionsi ametissekinnitamiseni). Ametlikult vallandas 45. president ta seetõttu, et peaprokürör lubas endale voli kritiseerida presidendi määrust ajutistest piirangutest moslemite sisserändele USA-sse.

Kuid nagu USA meediakanalid praegu vihjavad, võis vallandamine olla seotud sellega, et Yates hoiatas Trumpi Flynni sidemete eest Moskvaga ning selle eest, et Kremlil on rahvusliku julgeoleku nõuniku osas kompromiteerivat teavet.

Ajakirjanikel jäi vaid astuda sammuke edasi poetamaks artiklitesse vihjeid, et Trump tegi Flynnile katet, kuna too oli tema kaasosaliseks. Ja kui Trumpi vastastel isegi ei õnnestu tõestada (see on praktiliselt võimatu), vaid vähemalt sisendada rahvahulkadesse mõtet, et Michael Flynn lubas venelastele sanktsioonide lõpetamist presidendi kaasteadmisel, siis Trumpile see head ei tee. Parimal juhul ootab teda trobikond uusi süüdistusi ja probleemseid küsimusi Kongressilt, halvimal aga — ametist tagandamine.

Vene auditooriumit erutab mõistagi küsimus, kuidas mõjutab skandaal Flynniga Venemaa-vastaste sanktsioonide tegelikku tühistamist ja Venemaa-Euroopa suhete parandamist. Vastus sellele küsimusele sõltub sellest, kui kaugele areneb Flynngate.

Kui olukord ei liigu kaugemale juttudest nüüd juba endise rahvusliku julgeoleku nõuniku vale ümber, siis ei mõjuta kuidagi. Venemaa-USA suhete parandamise protsess nõuab kuude kaupa aega ning selle aja jooksul vajub skandaal juba unustusse (eriti kui Trump saavutab Putinilt käegakatsutavaid järeleandmisi).

Aga kui Flynngate jõuab välja loogilise lõpuni, võib suhete paranemise unustada. Sest sel juhul ju vahetub Valge Maja peremees. Õnneks on selline asjakäik tänasel päeval siiski väheusutav.

Autori arvamus ei pruugi kokku langeda toimetuse seisukohaga.

80
Tagid:
sanktsioonid, flynngate, LKA, diplomaat, Michael Flynn, Obama, Trump, Donald Trump, USA, Venemaa