Ja nüüd siis veel Trump takkaotsa

Uskumatu: kas me tõesti hakkame jälle Ameerikat armastama?

87
(Uuendatud 19:42 10.01.2017)
Dmitri Kossõrev
"Mida te ometi teete, USA andis meile "demokraatia poeesia, mis oli suurepärane ja innustav", kuid nüüd on Ameerika üks suur allakäik, alustades teedest ja lennujaamadest kuni ühiskonnani, mis on tükkideks lagunemas. Ja nüüd siis veel Trump takkaotsa."

Dmitri Kossõrev, RIA Rossija Segodnja poliitiline vaatleja

Meid on ees ootamas kummaline aasta, psühholoogilise murde aasta. Kõigest kahe kuu eest saime teada, et USA-s elavad mitte ainult hüsteerilised ja valelikud propagandistid ja nende poolt ära lollitatud suurlinnade hamstrid. Tuleb välja, et seal elab ka normaalseid inimesi, veelgi enam, neid on seal palju, nad panid seljad kokku ja valisid endale presidendi, kellest pole veel teada, kas ta on hea, kuid vähemalt paistab ta inimese moodi välja.

Me ei ole veel selle avastuse mastaapsusest aru saanud ega ole veel ka mõtlema hakanud, kuidas nüüd Ameerikasse suhtuda: kas peaks teda õige armastama hakkama?

Ja siis puhkes ta nutma

Detsembris juhtus selline lugu: demokraatlik ajaleht The New York Times avaldas austraallanna Lisa Pryor'i pisaratest nõretava kirja, milles ta kurtis, et pärast Donald Trumpi võitu nutab ta vannitoas, nutab autos jne, nutab sellepärast, et "Trump heidab lääne liberaalse traditsiooni üle parda iga oma uue personalivaliku, iga impulsiivse esinemisega."

Lisa pöördub ameeriklaste poole: mida te ometi teete, USA andis meile "demokraatia poeesia, mis oli suurepärane ja innustav", kuid nüüd on Ameerika üks suur allakäik, alustades teedest ja lennujaamadest kuni ühiskonnani, mis on tükkideks lagunemas.

Ja nüüd siis veel Trump takkaotsa. Kuid Lisa pole esialgu veel valmis Ameerikale "head aega" ütlema, kuigi riik valis presidendiks midagi arusaamatut.

Ja kogu selle meeleheite all seisab toimetuse üleskutse: kui te elate väljaspool USA-d, siis jutustage meile, kuidas on Trumpi valimine muutnud, kui on muutnud, teie ettekujutust Ameerikast.

Hea küsimus nõuab loomulikult head vastust ja miks seda siis mitte teha, kuigi, kas nüüd just tingimata New York Times'is. Seda enam, et selleks ajaks, kui ma seda materjali ajalehest lugesin, olid seda üleskutset järginud mitte väljaspool Ameerikat elavad inimesed, vaid justnimelt ameeriklased ise. Alates kiljatusest "me ei valinud Trumpi, me valisime Clintonit", kuni ilkumiseni stiilis "kui me oleks ometi ette teadnud, et te hakkate nutma nii vannitoas kui autos seal enda juures Austraalias, poleks ma ealeski Trumpi poolt hääletanud".

Nii on Ameerikas. Siin aga avastas Venemaa äkki, et umbes pool ameeriklastest on suhteliselt normaalsed inimesed. See oli šokk! Kuidas me nüüd oma suhtumises USA-sse edasi peaksime liikuma (jätame Euroopa ja muu Läänemaailma, nagu ka sellesama Austraalia, esialgu kõrvale)? Kas läheme tagasi 60-ndatesse?

Tookord oli meie vahel… mitte et just armastus, kuid üha kasvav kadedus, vaimustus, alaväärsuskompleks. Nõukogude propaganda nägi palju vaeva, kuid nõukogude inimesed reageerisid täpselt vastupidi. Mida rohkem ta püüdis veenda, et meie ümber on roiskuv, vastuoludest lõhestatud ühiskond (jne. jne.), seda rohkem jäid nõukogude inimesed mõttesse ja tegid omad järeldused.

Kellegi jaoks jäi valguseks tunneli lõpus siiski Euroopa, kellelegi USA. Ühesõnaga — midagi säravat, mis asus teisel pool raudset eesriiet, kuhu ilma vastava iseloomustuseta ei lastud. Kardeti, et kui inimene seda kõike oma silmaga näeb, siis ei tulegi äkki enama tagasi. Ja see sõltuvusttekitav vaimustus kestis umbes 80-ndate lõpuni, kui eesriie hakkas mõranema, venelased sõitsid "sinna" kas vaatama või tööle. Vaatasid, ja laine hakkas vastupidises suunas liikuma.

Carl, sa seleta meile asja ära

Raske öelda, millal meeleolude muutus pöördumatuks sai nii kvantitatiivselt (elanikkonna enamus) kui kvalitatiivselt (ei mingeid illusioone enam). Ilmselt toimus see 1999. aastal Jugoslaavia pommitamise ajal, kui läänemeelsetele jõududele ja parteidele Venemaal ei jäänud enam võimalust võita mitte mingitel valimistel. Täna pole neil enam isegi võimalust parlamenti pääseda.

Edasi läks aga kõik üha kiirenevas tempos: sõda ja vale, siis jälle sõda ja jälle vale. Kuni möödunud, 2016. aastani välja, kui Ameerika ühendas vihkamises iseenda vastu faktiliselt kogu riigi. Ei, isegi mitte vihkamises, hullemas (tema jaoks).

Sügavas arusaamatuses, mis jama nad ometi silmagi pilgutamata ajavad. Põlguses (valetajaid põlatakse alati) ja isegi haletsuses.

Ameeriklased ja nende Euroopa kloonid on meie jaoks saanud mingiteks kahjulikeks, kuid mitte surmavateks, teiselt planeedilt pärit putukateks ja kui nii, siis milleks mõistatada, mida nende kuklast kasvavate tundlate värin tähendab? Saame nendetagi hakkama.

Ja siis ilmus välja Donald Trump ja kõik läks käima. Tuli välja, et me olime kaotanud kontakti mitte kogu Ameerikaga (ja Läänega) vaid umbes poolega. Kuidas nüüd olla? Kuidas neid nüüd vihata (või põlata)? See on tõesti probleem. Inimene on inertne olevus, tema mõtteviis muutub väga aeglaselt. Mõnikord peab mööduma terve eelmise ajastu mõtteviisile truuks jäänud inimpõlv. Muutumine on väga piinarikas protsess.

Minul on lihtsam. Korrus allpool elab mu ameeriklasest sõber Carl Hutchinson. Ta põgenes Ameerikast oma lahutatud feministist naise eest, kes ta abielulahutusega laostas ja sõbrunes väga ilusa hiinlannaga. Võtame temaga mõnikord koos klaasikese, ütleme tinglikult, teed. Ja nüüd on meil mõlemal pidupäev.

Sellepärast, et Carl on tüüpiline vabariiklane, ta on pärit New-Mexicost (see on peaaegu teine Texas). Seal, Ameerika Lõunas elavad sellised kahemeetrised inimesed, kes käituvad nagu džentelmenid ja on mõneski mõttes normaalsed, välja arvatud nende aktsent. Loomulikult tuli ta esmakordselt üle paljude aastate saatkonda valima ja hääletas Trumpi poolt, uskumata isegi, et sellest midagi välja võiks tulla… Ühesõnaga, ma teadsin juba ammu, et on olemas ka teistsugune Ameerika. Nendega on mõnikord raske, kuid vähemalt on nendega võimalik ühist keelt leida. Nad on ikkagi — inimesed.

Ja nüüd me istumegi Carliga koos ja klaarime suhteid: Dmitri, kas sa arvad, et teil saab Trumpiga lihtne olema? See, muide, ei ole veel selge. Te mängige nendega ikka parem ausat ja lahtist mängu. Carl, aga kas sa tead, et perestroika ja uutmine võivad väga ohtlikuks osutuda? Nüüd on teil vähemalt võimalus. Dmitri, aga kas sa tahad, et Ameerikast saaks uuesti suurriik?

Ja siis jäin ma mõtlema. Suurriik — mida see tähendab, seleta täpsemalt, Carl. Vot kui te omal ajal "Dropshot" (pärast Teist maailmasõda Nõukogude Liidu linnade tuumapommitamise kava USA-s) plaani tegite, kas sa seda mõtlesid? Või nagu 1920-ndatel, kui igal pool oli džäss ja ei mingeid probleeme NSV Liiduga? Või polegi minevikust midagi otsida ja tuleb mingi täiesti uus tulevik välja mõelda?

Nüüd tuleb vist tõepoolest tulevikku välja mõtlema hakata. Noorema Bushi ja Obama valitsemise ajal Ameerikat mitte tähele panna oli lihtne. Avastada, et me saame ka ilma temata elatud, oli väga mugav. Nüüd on kõik keerulisem. Veerand sajandit vihati teda üha tugevamini, põlguse ja ignoreerimiseni välja ja säh sulle nüüd uut ajastut.

Kui The New York Times'i ettepanku juurde tagasi tulla ja öelda, kuidas on mu suhtumine USA-sse pärast Trumpi valimist muutunud — siin on kõik väga lihtne. Ameerika on ootamatult tõestanud, et temast võib lugu pidada, ja isegi kui mitte kogu Ameerikast, siis vähemalt poolest.

Ja talle isegi pisut kaasa tunda. Ja — jah, talle ettevaatlikult edugi soovida. Euroopa alles peab meie sellise suhtumise ära teenima, kuigi šansid selleks on tal olemas.

Autori arvamus ei pruugi kokku langeda toimetuse seisukohaga.

87
Tagid:
sõda, Donald Trump, Ameerika, USA, Venemaa