Järjekordsed parlamendivalimised Georgias oleksidki möödunud tavapäraselt ja märkamatult, kui poleks olnud kaht inimest, kes nendel valimistel oma elu panused tegid

Valimised Georgias: globaalne signaal

108
(Uuendatud 12:44 12.10.2016)
USA on ajutiselt loobunud aktiivsest pealetungipoliitikast postnõukogude ruumis. Kaotades Süürias ei ole võimalik võita ka SRÜ-s. Seejuures ebamõistlikult tegutsevate, kuid potentsiaalseteks klientideks kippuvate endiste ja postsovjetlike režiimide liidrite ambitsioonid vaid segavad teda.

Rostislav Ištšenko, RIA "Rossija Segodnja" vaatleja

Järjekordsed parlamendivalimised Georgias oleksidki möödunud tavapäraselt ja märkamatult, kui poleks olnud kaht inimest, kes nendel valimistel oma elu panused tegid. Need on Mihhail Nikolozovitš Saakašvili ja Petro Oleksijovitš Porošenko.

Esimene neist loobus Gruusia kodakondsusest Ukraina kodakondsuse kasuks. Alles hiljuti kavatses ta luua erakonna, võita toimumata jäänud ennetähtaegsetel parlamendivalimistel, saada peaministriks Kiievis ja päästa Ukraina. Ta karjus tele-eetris: "Ma olen ukrainlane!" Ja siis äkki otsustas ta veel päästmata Ukrainale käega lüüa ja minna teisele ringile Georgiat päästma.

Teisel ei olnud midagi selle vastu, et üliaktiivne Odessa oblasti kuberner koos oma oluliselt hõrenenud, kuid endiselt üliaktiivsete "reformaatorite meeskonnaga" tagasi oma ajaloolisele kodumaale pöörduks. Siis oleks tal Ukrainas üks konkurent vähem ja mingisugunegi russofoobist liitlane Kaukaasias, kes osa Venemaa tähelepanust endale tõmbaks.

Mõlemad panustasid sellele, et Moskvaga globaalse vastasseisu tingimustes püüab USA kasutada Georgia valimisi veel ühe pingekolde tekitamiseks Venemaa piiri ääres. Saakašvili oli kindel, et tal aidatakse korraldada Georgias uut "rooside revolutsiooni". Kiievi oblastis loodeti samuti Ühtse rahvaliikumise (ÜRL — M. Saakašvili juhitav erakond) võimele tulemust näidata ja kui mitte just valimisvõiduks, siis vähemalt järjekordse Tbilissi Maidani korraldamiseks.

Mõlemad eksisid. See ongi kõikide ameerika marionettide, nii nagu ka ameerika "vandenõuteooria" pooldajate kõikvõimsusesse uskujate häda. USA on tõepoolest tugev ja tõsine vastane aga sellepärast ta tugev ja tõsiseltvõetav ongi, et oma tegevust kavandades lähtub ta olukorra poliitilistest reaalsustest, mitte pankrotistunud vasallide soovidest. USA muretseb oma rahvuslike huvide, mitte mingil juhul provintsipoliitikute ambitsioonidest pärast.

Ei maksa kahelda, et kui Washingtoni ressursid oleksid piiramatud, oleks panustatud järjekordsesse riigipöördesse Georgias. Minimaalselt adekvaatsed poliitikud oleksid juba ammu mõtteisse vajunud: huvitav, miks Biden (USA asepresident) ja Nuland (USA Ida-Euroopa aseriigisekretär), kes rakendasid maksimaalselt jõupingutusi kodusõja vallapäästmiseks Ukrainas, sunnivad nüüd juba aasta otsa Porošenkot väsimatult Kiievis nii vihatud Minski lepete tingimustel rahu tegema?

Ainuke võimalik vastus on juba korduvalt kõlanud. Viimased kaks aastat oli USA sunnitud järk-järgult ja märkamatult geopoliitiliselt pealetungilt üle minema kaitsetegevusele. Nende jaoks on eluliselt tähtis säilitada oma positsioonid Lähis-Idas. Selleks on aga vaja kui mitte võita, siis vähemalt mitte kaotada sõda Süürias.

Alles möödunud aastal püüdis USA veenda Moskvat loobuma Assadi toetamisest, vastutasuks Venemaa huvidega arvestamisele Süürias. See juba oli Washingtoni katse viia partii viiki ja seejuures oma nägu säilitada. Sellest ajast on palju vett merre voolanud ja täna konstateerivad Ameerika kindralid ja poliitikud, et Venemaa võib faktiliselt igal hetkel Lääne koalitsiooni lennukitele Süüria õhuruumi sulgeda ja USA-l poleks sellele midagi vastu panna.

USA on planeedi võtmeregiooni kaotamas. Süüriasse on ressursse vaja aga neid on üha vähem. Liitlased kõhklevad. Biden räägib otsesõnu, et EL viis võtmeriiki on valmis Venemaa vastaseid sanktsioone tühistama. Formaalne põhjus — reformide puudumine Ukrainas. Kuid sanktsioonid ju Kiievi reformide pärast kehtestatigi.

Nendes tingimustes muutub isegi Kiievi režiimi lihtne toetamine koormavaks. Washingtoni jaoks on ta juba ammu sangata kohvriks muutunud. Pole tast mingit tolku, kuid on valmis ära õgima mistahes hulga ressursse ja veel juurdegi nuiama.

Georgia on loomulikult väiksem ja tema toetamine ei ole nii kallis. Kuid ka Saakašvili isikuomadused on Washingtonile hästi teada. Lisaks sellele pole ta enam 2004. väljalaskeaasta perspektiivikas Mišiko — enamiku georgialaste poolt toetatav noor reformaator. 2016. aastal on Saakašvili pankrotistunud poliitik, kes päästis valla ja kaotas mõttetu sõja, võttis Georgialt lootuse reintegreerida Abhaasia ja Lõuna-Osseetia ja ajas repressiivset sisepoliitikat. Kümnetel tuhandetel Georgia perekondadel on temaga isiklikke arveid õiendada.

Saakašvili ei suutnud Georgias enam võimul püsida, nii nagu aastatel 2004-3013, kui piisas ainult suhteliselt väikestest finantssüstidest ja poliitilise meedia toetusest. Nüüd nõuti Washingtonilt juba režiimi sõjalis-politseilist tagamist. See pole aga mitte ainult kulukas. See tähendaks, et viha Mihhail Nikolozovitši vastu Georgia ühiskonnas oleks üle kasvanud vihaks USA vastu. Sealt edasi poleks valikuvõimalusi enam palju — ikka veel Georgias valitsevad läänemeelsed meeleolud oleksid hakanud kiiresti muutuma venemeelseteks. Sest minu vaenlase vaenlane on minu sõber.

Just sellepärast lasid ameeriklased Saakašvili ÜRL-l 2012. aasta parlamendivalimised kaotada. Radikaalse russofoobse režiimi vahetus mõõdukalt läänemeelse vastu ei olnud USA jaoks kriitiline. Just sellepärast ei hakanud USA ÜRL valimiskampaaniat 2016. aastal informatsiooniliselt, rahaliselt ega poliitiliselt toetama. Just sellepärast suhtusid USA ja Lääneriigid "Georgia unistusse" enam kui kahekümneprotsendilist valimisvõitu (48%) ÜRL (27%) üle tervikuna rahulikult.

Selle kõige tulemusena on juba praegu selge, et "Georgia unistus" suudab parlamendienamuse saavutada üksinda. Tänase seisuga saab ta 48 kohta 77-st proportsionaalse valimissüsteemi alusel mehitatavatest saadikukohast ja on juba võitnud 21 saadikukohta 73-st majoritaarsest valimisringkonnast. 52 valimisringkonnas, kus kandidaadid ei kogunud esimeses voorus nõutavat arvu hääli, seisab ees teine valimisvoor. Lihthäälteenamuse jaoks on "Georgia unistusel" vaja võita valimised vähemalt 7 ringkonnas 52-st, kusjuures seni ei ole opositsioonil õnnestunud võita mitte üheski majoritaarses valmisringkonnas.

Teoreetiliselt võib valitsev partei loota isegi konstitutsioonilisele enamusele, kuid selleks on teises hääletusvoorus vaja saada veel 37 saadikukohta, see tähendab võita 3/4 ringkondades. See on küll võimalik, kuid üsna problemaatiline.

Sellel, kas "Georgia unistusel" saab olema liht- või konstitutsiooniline häälteenamus, on tähtsust vaid Georgia sisepoliitikas ja sedagi mitte kriitilisel määral. Mõlemal juhul on valitseva partei valimisvõit veenev.

Globaalsete protsesside seisukohalt võib juba praegu konstateerida, et USA on ajutiselt loobunud aktiivsest pealetungipoliitikast postnõukogude ruumis. Praegu tegeldakse olukorra külmutamisega, et siin oma positsioonid maksimaalselt säilitada ja kontsentreerida kõik ressursid Lähis-Itta. Kaotades Süürias ei ole võimalik võita ka SRÜ-s (Sõltumatute Riikide Ühendus — enamiku endiste NSV Liidu liiduvaabariikide poliitiline ühendus).

Seejuures ebamõistlikult tegutsevate, kuid potentsiaalseteks klientideks kippuvate endiste ja postsovjetlike režiimide liidrite ambitsioonid vaid segavad teda. Kusjuures, teistsuguseid partnereid ei ole Washington leida suutnud. Targad poliitikud püüavad ameeriklastega asju mitte ajada ja oma (ning oma riigi) tulevikku nende heast tahtest sõltuvusse mitte seada.

Toimetuse seisukoht ei pruugi kokku langeda autori seisukohaga.

108
Tagid:
valimised, Mihhail Saakašvili, Petro Porošenko, Georgia
Руководитель представительства МИА Россия сегодня в Эстонии, шеф-редактор Sputnik Эстония Елена Черышева

Sputnik Eesti asus tööle erirežiimis. Peatoimetaja avaldus

(Uuendatud 00:17 01.01.2020)
Sputnik Eesti juhataja Elena Cherysheva selgitas portaali lugejatele suunatud pöördumises olukorda seoses portaali töö peatumisega. Avaldame avaliku pöördumise tervikteksti.

Austatud lugejad!

Tänasest, nagu näete, erineb Sputnik Eesti veebisait tavapärasest. Tõenäoliselt teate juba muutuse põhjust, kuid pean vajalikuks toimunu veel kord lahti seletada.

Alates 1. jaanuarist võeti meilt võimalus teie heaks töötada.

Eesti politsei- ja piirivalveamet esitas meile kõigile ultimaatumi: me kas katkestame töölepinguid rahvusvahelise uudisteagentuuriga "Rossiya Segodnja" ega tööta enam Sputnik Eestis, või meie suhtes algatatakse kriminaalasjad.

Eelmise aasta viimastel päevadel arutasime korduvalt kujunenud olukorda ja jõudsime järeldusele, et hoolimata võimude nõudmiste absurdsusest ja ohust, mille reaalsusse me tegelikult uskuda ei tahaks, ei ole meil õigust oma inimeste saatusega riskida.

Selle tulemusel olid toimetuse töötajad sunnitud 1. jaanuarist lõpetama töösuhted Sputnik Eesti ja RIA "Rossiya Segodnjaga". Kas see tähendab, et saidi elupäevad on lõppenud? Ei, see pole nii.

Sait jätkab tööd täies mahus, kuid protsessi organiseerimine selliselt, et me ei peaks Eesti võimude pideva surve all elama, võtab veel natuke aega. Loomulikult proovime töö võimalikult kiiresti taastada. 

Tahan tänada teid, kallid lugejad, meie tegevuse toetamise eest nelja aasta vältel ja eriti viimastel kuudel, kui surve ja ähvardused kõigi meie ja meie partnerite vastu muutusid äärmuslikeks.

Pangad külmutasid meie palgad, meie büroo omanikule avaldati survet ja sunniti teda meiega lepingut lõpetama. Seda kõike tehti karistusseadustiku paragrahviga ähvardamise taustal, mis näeb ette kuni viis aastat vabadusekaotust.

Meie ainus "süü" on selles, et oleme ajakirjanikud võimudest sõltumatus meediaväljaandes ja lihtsalt teeme oma tööd.Võideldes võimaluse eest töötada, võitleme me nii Eestis kui ka välismaal asuvate lugejate õiguse eest saada täielikku teavet.

Meiega võib mitte nõustuda. Võib vaielda ja kritiseerida. Kuid meie jaoks on peamine lugejate võimalus iga päev meie sait avada ja iseseisvalt infot, kommentaare ja pakutavaid järeldusi hinnata.

Seda nimetatakse sõnavabaduseks, mis kahjuks tänases Eestis puudub, vaatamata tõsiasjale, et "Piirideta reporterite" arvates sobib meie riik väljendusvabaduse pingereas maailmas 11. kohale.

Täname veelkord kõiki meie lugejaid, kolleege, avaliku elu tegelasi, poliitikuid ja lihtsalt kõiki ausaid inimesi nende toetuse eest nii Eestis kui ka teistes riikides.

Saadud toetus ei jäta meile muud valikut, kui jätkata võitlust õiguse eest tõtt rääkida ja teile täielikku ja kvaliteetset informatsiooni pakkuda. Tuleme varsti tagasi!

Lugupidamisega,

Elena Cherysheva
RIA "Rossija Segodnja" Eesti esinduse juhataja

Tagid:
tagakiusamine, sõnavabadus, Sputnik Eesti, Eesti
Teema:
Võimud ähvardavad ajakirjanikke kriminaalkaristusega
Ekspert Kaljulaidi mõttekäigust – kas Eestis on halb venelane olla

Ekspert Kaljulaidi mõttekäigust kas Eestis on halb venelane olla

(Uuendatud 22:04 30.12.2019)
Eesti Inimõiguste Teabekeskuse direktor Aleksei Semjonov kommenteeris Sputnik Eestile president Kersti Kaljulaidi uusaasta arutelu sellest, kas Eestis on halb venelane olla.

TALLINN, 30. detsember — Sputnik. Hiljuti üllatas president Kersti Kaljulaid publikut oma uusaastaintervjuuga, kus ta rääkis avalikult riigi vene elanikkonna küsimusest. 

Aleksei Semjonov tunnistas, et on Kaljulaidi sõnavõttude suhtes äärmiselt skeptiline, kui mitte suisa irooniline. Inimõiguslase sõnul on "selle naise peas täielik puder ja kapsad".

"Ühelt poolt mingid natsionalistlikud mõtted ja ideed, mis talle Eestis sisendati, teisalt omamoodi liberaalne õhkkond, kus ta olulise osa oma elust Euroopas veetis. Sellistel nn "tolerantsest keskkonnast" naasnud natsionalistidel on väga sageli mitmesuguseid kognitiivseid dissonantse.

Ta räägib kord üht, teinekord aga hoopis teist juttu," märgib Semjonov. ("Sõna on Vaba" – jõuline seisukohaväljendus presidendi dressipluusil liberaalset, poliitkorrektset ajakirjandust kaitstes ja probleemi täielik ignoreerimine Sputniku tagakiusamisel ajal – Toim.).

Tema sõnul satuvad need klišeed, eelarvamuslikud arusaamad omavahelisse vastuollu, kuid president isegi ei tunneta selle konflikti olemasolu: "Ta ise ei saa arugi, et räägib täpselt vastupidiseid asju ja selles ongi dissonants."

"Ühest küljest on Kaljulaidil see, mis pärit lapsepõlvest, tema natsionalistlikust keskkonnast, mis saatis ta Euroopasse, teiselt poolt euroopalikud motiivid, ja kolmandaks, mingid pragmaatilised katsed läheneda venelaste küsimuse lahendusele, suhetele Venemaa endaga, milles ta samuti tugev ei ole," loetles Semjonov.

Seetõttu ei näegi inimõiguslane siin mingeid suundumusi. 

"See on lihtsalt veel üks sümptom, et tal puudub selge maailmapilt, küll on aga erinevad arvamused, mida ta aeg-ajalt kuuldavale toob," lõpetas Eesti Inimõiguste teabe keskuse direktor Aleksei Semjonov. 

Nagu Sputnik Eesti juba kirjutas, rääkis Kersti Kaljulaid uusaastaintervjuus, kuidas kord pärast koolisaabumist tema väike poeg küsis: "Ema, miks on Eestis halb olla venelane?"

Kaljulaid ütles, et just siis sai ta ootamatult aru, et on mõne Eesti inimese mõtteviisi lihtsalt omaks võtnud: nad leiavad, et kui sa oled venelane, on see halb.

"Minu laps oli multikultuursest kogukonnast Eestisse tulles kui puhas leht ja selline küsimus tekkis temas umbes kaks kuu möödudes.

Nii et kuskil on see peidus. Ja see tähendab, et me peaksime sellest rääkima," tunnistas Eesti riigipea.

Tema arvates on mõne eestlase negatiivne suhtumine venelastesse muutunud omamoodi kättemaksuks Nõukogude mineviku eest.

Lugege lisaks:

Tagid:
venelased, Kersti Kaljulaid, Eesti
Teema:
Võimud ähvardavad ajakirjanikke kriminaalkaristusega
Samal teemal
Eesti president sõitis Vatikani Rooma paavsti juurde