Fancy Beari häkkeriti lehekülg internetis

Sisejulgeolekuministeerium on volitatud teatama. Miks USA süüdistab küberrünnakus Moskvat

87
(Uuendatud 11:05 11.10.2016)
Andekas arvutimees võib täiesti eraviisiliselt sisse murda kõige salajasemasse riiklikusse serverisse kust iganes ja täiesti anonüümselt – visiitkaarti ei pea jätma.

Maksim Sokolov agentuurile "Rossija Segodnja"

USA Sisejulgeolekuministeerium (inglise keeles — Department of Homeland Security) ja USA rahvusliku luureteenistuse büroo (ODNI — Office of the Director of National Intyelligence) süüdistasid Venemaad Ameerika kodanike ja poliitiliste organisatsioonide meiliserveritesse sissemurdmises eesmärgiga sekkuda valimisprotsessi.

"USA luurekogukond on veendunud, et hiljutisi kompromiteerivaid küberrünnakuid Ameerika kodanike ja organisatsioonide, sealhulgas poliitiliste organisatsioonide meiliserveritele juhtis Venemaa valitsus. Nende küberrünnakute ja teabe hõivamise eesmärgiks oli sekkuda USA valmisprotsessi," räägitakse USA sisejulgeolekuministeeriumi ja rahvusliku luureteenistuse büroo ühisavalduses.

Seejuures märkisid eriteenistused: "Arvestades selliste jõupingutuste mahtu ja delikaatsust saab järeldada, et sellise tegevuse võisid sanktsioneerida vaid Venemaa kõrged ametnikud."

Foto on illustratiivne
© Sputnik / Кирилл Каллиников

See järeldus ei ole eriti veenev. Küberrünnakute eripära selles seisnebki, et kõige tagasihoidlikumate vahenditega on võimalik saavutada üsna tõsiseid tulemusi, selline juba on kord virtuaalse maailma eripära materiaalse, tavamaailmaga võrreldes.

Viimases on kõik hoopis lihtsam. Sõjalaeva, lennukit või tanki ei ole võimalik peita, see pole nõel. Kusjuures tõsine relvastatud rünnak võib olla sooritatud (vähemalt seni) võid riigi tasemel. Erarakette ega suure purustusjõuga erapomme seni veel pole.

Samal ajal virtuaalmaailmas sellist sõltuvaust materiaalsetest tingimustest pole.

Andekas arvutimees võib täiesti eraviisiliselt sisse murda kõige salajasemasse riiklikusse serverisse kust iganes ja täiesti anonüümselt — visiitkaarti ei pea jätma.

Venemaad võib muidugi süüdistada lihtsalt sellepärast, et ta on kogu aeg süüdi: "Lita hülgas kutsikad, süüdi Putin, akuraat". See on universaalne trikk, kuid veenab vaid neid, kes on valmis seda uskuma juba ette.

Selleks, et asi tõepärane oleks, võib kasutada avalikku süüksarvamist. Arvatakse, et Clintoni saamine USA järgmiseks presidendiks ei kutsu Moskvas pehmelt öeldes esile erilist entusiasmi. Küberrünnaku objektiks said just Clintoni presidendikandidaadiks nomineerinud USA demokraatliku partei serverid — järelikult organiseerisid rünnaku, nagu USA eriteenistused väidavad, " Venemaa kõrged ametnikud".

"Cui prodest?" (Ld keeles — "Kellele on see kasulik?") peetakse tingimusteta ja edasikaebamisele mittekuuluva otsuse tegemise aluseks. USA senatis räägitakse juba uutest Venemaa vastastest sanktsioonidest, nagu oleks tema seos küberrünnakuga juba tõestatud.

Seejuures pole "Cui prodest?" tegelikult midagi rohkemat kui, üks versioonide kontrollimise filter. See lubab versioonides kahelda, kui süüks arvatav tegu on igal juhul süüdistatavale ebasoodne. Ja vastupidi, kui pururikas lasteta onkel sureb segastel asjaoludel, siis hakkavad uurijad kõigepealt huvi tundma tema arulageda, ülepea võlgades oleva vennapoja vastu.

Filtreerimine filtreerimiseks, kuid vajadusest tõendid esitada ei ole kedagi vabastatud.

Lisaks just Clintoni puhul koos tema liberaalse interventsionismi ja püüdega levitada seda, mida ta demokraatiaks nimetab, üle kogu maailma võib vastupidiselt tervele mõistusele tekitada "Cui prodest?" põhimõttega erakordselt suure tagasilöögi.

Clinton ja tema partei on juba nii palju maailma erinevatele rahvastele ja riikidele ülekohut teinud. Tema valimise korral presidendiks lubatakse soolata veel tulevikuski. Nii et lugu demokraatliku partei serverisse sissemurdmisest hakkab üha enam meenutama Agatha Cristie romaani "Mõrv Idaekspressis" süžeed.

Kui hakata asja uurima, siis selgub, et väga paljudel on tõsiselt põhjust "Clintonile käkki keerata".

Kui aga arvestada ülaltoodut, siis on küberrünnak väga odav relv, mis on kättesaadav paljudele, kuid konkreetset organisaatorit ja täideviijat leida on üsna keeruline. Kuigi võimalik on muidugi otsida kadunud rahakoti laterna alt, sest seal on valgem.

Vanasti tavatsesid riigid vastastiku viisakusi vahetada, kusjuures väga tundlikes, mõnikord piiripealsetes (või isegi neid ületavates) olukordades. Meenutame kasvõi Külma sõda (mitte praegust, vaid eelmist), et mitte kaugemale minna.

Kuid tookord võeti erinev informatsioon teadmiseks ja kasutati kinniseks sisetarbimiseks. Siis sobisid ka usutavad (ja ka mitte niiväga) arutlused, umbes nagu need, mida praegu pakkusid Ameerika eriteenistused ja faktid, mis sobisid avalikustamiseks žanris "TASS on volitatud teatama" (Venemaa nõukogude põnevuskirjaniku Julian Semjonovi põnevik ja selle põhjal vändatud samanimeline teleseriaal).

1. mail 1960.a. tulistati NSV Liidu kohal luurelendu sooritanud Ameerika U-2 luurelennuk Sverdlosvski lähistel alla. Piloot Powers jäi vaatamata lennukit tabanud raketile ellu ja katapulteerus edukalt, kuid juba maapinnal ei kasutanud ta talle antud mürginõela, mis oli mõeldud kasutamiseks, et mitte elusana tšekistide (nõukogude julgeolekuteenistuse töötajad) kätte sattuda.

Ameerika pool oli ei teadnud tema saatusest ja oletades, et "otsad on vees", eitas kõike. Avalikkusele elusa ja oma süüd tunnistava Powersi ning luurevarustusega lennukirusude esitlemine sai ümberlükkamatuks tõendiks ja ebameeldivaks üllatuseks ameeriklastele.

Kaks aastat hiljem sai NSV Liit USA-lt vastukingi. Kariibi kriisi kõrghetkel, 25. oktoobril 1962.a., kui nõukogude diplomaadid ÜRO-s eitasid kategooriliselt rakettide olemasolu Kuubal, andis USA esindaja Adlai Stevenson korralduse tuua istungitesaali luureülesvõtted rakettidest. Enam ei olnud võimalik midagi salata — tõend oli ilmselge.

Nii suhtusid suurriigid avalike tõendite probleemi varem.

Praegu me seda enam ei mäleta.

Toimetuse seisukoht ei pruugi kokku langeda autori seisukohaga.

87
Tagid:
häkker, USA, Venemaa
Руководитель представительства МИА Россия сегодня в Эстонии, шеф-редактор Sputnik Эстония Елена Черышева

Sputnik Eesti asus tööle erirežiimis. Peatoimetaja avaldus

(Uuendatud 00:17 01.01.2020)
Sputnik Eesti juhataja Elena Cherysheva selgitas portaali lugejatele suunatud pöördumises olukorda seoses portaali töö peatumisega. Avaldame avaliku pöördumise tervikteksti.

Austatud lugejad!

Tänasest, nagu näete, erineb Sputnik Eesti veebisait tavapärasest. Tõenäoliselt teate juba muutuse põhjust, kuid pean vajalikuks toimunu veel kord lahti seletada.

Alates 1. jaanuarist võeti meilt võimalus teie heaks töötada.

Eesti politsei- ja piirivalveamet esitas meile kõigile ultimaatumi: me kas katkestame töölepinguid rahvusvahelise uudisteagentuuriga "Rossiya Segodnja" ega tööta enam Sputnik Eestis, või meie suhtes algatatakse kriminaalasjad.

Eelmise aasta viimastel päevadel arutasime korduvalt kujunenud olukorda ja jõudsime järeldusele, et hoolimata võimude nõudmiste absurdsusest ja ohust, mille reaalsusse me tegelikult uskuda ei tahaks, ei ole meil õigust oma inimeste saatusega riskida.

Selle tulemusel olid toimetuse töötajad sunnitud 1. jaanuarist lõpetama töösuhted Sputnik Eesti ja RIA "Rossiya Segodnjaga". Kas see tähendab, et saidi elupäevad on lõppenud? Ei, see pole nii.

Sait jätkab tööd täies mahus, kuid protsessi organiseerimine selliselt, et me ei peaks Eesti võimude pideva surve all elama, võtab veel natuke aega. Loomulikult proovime töö võimalikult kiiresti taastada. 

Tahan tänada teid, kallid lugejad, meie tegevuse toetamise eest nelja aasta vältel ja eriti viimastel kuudel, kui surve ja ähvardused kõigi meie ja meie partnerite vastu muutusid äärmuslikeks.

Pangad külmutasid meie palgad, meie büroo omanikule avaldati survet ja sunniti teda meiega lepingut lõpetama. Seda kõike tehti karistusseadustiku paragrahviga ähvardamise taustal, mis näeb ette kuni viis aastat vabadusekaotust.

Meie ainus "süü" on selles, et oleme ajakirjanikud võimudest sõltumatus meediaväljaandes ja lihtsalt teeme oma tööd.Võideldes võimaluse eest töötada, võitleme me nii Eestis kui ka välismaal asuvate lugejate õiguse eest saada täielikku teavet.

Meiega võib mitte nõustuda. Võib vaielda ja kritiseerida. Kuid meie jaoks on peamine lugejate võimalus iga päev meie sait avada ja iseseisvalt infot, kommentaare ja pakutavaid järeldusi hinnata.

Seda nimetatakse sõnavabaduseks, mis kahjuks tänases Eestis puudub, vaatamata tõsiasjale, et "Piirideta reporterite" arvates sobib meie riik väljendusvabaduse pingereas maailmas 11. kohale.

Täname veelkord kõiki meie lugejaid, kolleege, avaliku elu tegelasi, poliitikuid ja lihtsalt kõiki ausaid inimesi nende toetuse eest nii Eestis kui ka teistes riikides.

Saadud toetus ei jäta meile muud valikut, kui jätkata võitlust õiguse eest tõtt rääkida ja teile täielikku ja kvaliteetset informatsiooni pakkuda. Tuleme varsti tagasi!

Lugupidamisega,

Elena Cherysheva
RIA "Rossija Segodnja" Eesti esinduse juhataja

Tagid:
tagakiusamine, sõnavabadus, Sputnik Eesti, Eesti
Teema:
Võimud ähvardavad ajakirjanikke kriminaalkaristusega
Ekspert Kaljulaidi mõttekäigust – kas Eestis on halb venelane olla

Ekspert Kaljulaidi mõttekäigust kas Eestis on halb venelane olla

(Uuendatud 22:04 30.12.2019)
Eesti Inimõiguste Teabekeskuse direktor Aleksei Semjonov kommenteeris Sputnik Eestile president Kersti Kaljulaidi uusaasta arutelu sellest, kas Eestis on halb venelane olla.

TALLINN, 30. detsember — Sputnik. Hiljuti üllatas president Kersti Kaljulaid publikut oma uusaastaintervjuuga, kus ta rääkis avalikult riigi vene elanikkonna küsimusest. 

Aleksei Semjonov tunnistas, et on Kaljulaidi sõnavõttude suhtes äärmiselt skeptiline, kui mitte suisa irooniline. Inimõiguslase sõnul on "selle naise peas täielik puder ja kapsad".

"Ühelt poolt mingid natsionalistlikud mõtted ja ideed, mis talle Eestis sisendati, teisalt omamoodi liberaalne õhkkond, kus ta olulise osa oma elust Euroopas veetis. Sellistel nn "tolerantsest keskkonnast" naasnud natsionalistidel on väga sageli mitmesuguseid kognitiivseid dissonantse.

Ta räägib kord üht, teinekord aga hoopis teist juttu," märgib Semjonov. ("Sõna on Vaba" – jõuline seisukohaväljendus presidendi dressipluusil liberaalset, poliitkorrektset ajakirjandust kaitstes ja probleemi täielik ignoreerimine Sputniku tagakiusamisel ajal – Toim.).

Tema sõnul satuvad need klišeed, eelarvamuslikud arusaamad omavahelisse vastuollu, kuid president isegi ei tunneta selle konflikti olemasolu: "Ta ise ei saa arugi, et räägib täpselt vastupidiseid asju ja selles ongi dissonants."

"Ühest küljest on Kaljulaidil see, mis pärit lapsepõlvest, tema natsionalistlikust keskkonnast, mis saatis ta Euroopasse, teiselt poolt euroopalikud motiivid, ja kolmandaks, mingid pragmaatilised katsed läheneda venelaste küsimuse lahendusele, suhetele Venemaa endaga, milles ta samuti tugev ei ole," loetles Semjonov.

Seetõttu ei näegi inimõiguslane siin mingeid suundumusi. 

"See on lihtsalt veel üks sümptom, et tal puudub selge maailmapilt, küll on aga erinevad arvamused, mida ta aeg-ajalt kuuldavale toob," lõpetas Eesti Inimõiguste teabe keskuse direktor Aleksei Semjonov. 

Nagu Sputnik Eesti juba kirjutas, rääkis Kersti Kaljulaid uusaastaintervjuus, kuidas kord pärast koolisaabumist tema väike poeg küsis: "Ema, miks on Eestis halb olla venelane?"

Kaljulaid ütles, et just siis sai ta ootamatult aru, et on mõne Eesti inimese mõtteviisi lihtsalt omaks võtnud: nad leiavad, et kui sa oled venelane, on see halb.

"Minu laps oli multikultuursest kogukonnast Eestisse tulles kui puhas leht ja selline küsimus tekkis temas umbes kaks kuu möödudes.

Nii et kuskil on see peidus. Ja see tähendab, et me peaksime sellest rääkima," tunnistas Eesti riigipea.

Tema arvates on mõne eestlase negatiivne suhtumine venelastesse muutunud omamoodi kättemaksuks Nõukogude mineviku eest.

Lugege lisaks:

Tagid:
venelased, Kersti Kaljulaid, Eesti
Teema:
Võimud ähvardavad ajakirjanikke kriminaalkaristusega
Samal teemal
Eesti president sõitis Vatikani Rooma paavsti juurde