Foto on illustratiivne

Hiina on ostnud Ameerika. Ameerika tahab vastuseks tsensuuri

96
(Uuendatud 11:19 11.10.2016)
Dmitri Kossõrev
Kui te oleks mõni aasta tagasi toksinud otsingumootorisse märksõna „omamine“, siis oleksite leidnud elava arvamustevahetuse raha teemal. Ehk sellest, et USA on Hiina ees kõrvuni võlgades, kuna Peking on aastate vältel usinasti kokku ostnud USA riigivõlakirju. Kuid tänaseks taganeb see mure ameeriklaste jaoks tagaplaanile. On hoopis tõsisemaid asju.

Dmitri Kossõrev, meediaagentuuri Rossija Segodnja poliitiline vaatleja

Kui keegi arvab, et „USA presidendivalimistesse sekkuv Kreml" on ameeriklaste suurim õudusunenägu, siis ta eksib. Seal on märksa hirmsamaidki õudusunenägusid. Selleks on Hiina, kes on lihtsalt Ameerika ära ostnud. Ennekõike teabevallas — ja mitte ainult näiteks raadiojaama, vaid ka Hollywoodi.

Hollywood on hirmul

Hiina, nagu oligi oodata, jälgib väga tähelepanelikult kõiki hiinavastaseid ettevõtmisi USA-s. Nii et tal ei jäänud märkamata ühe ameeriklaste võrdlemisi vähetuntud turvakeskuse poolt loodud videosaidi ilmumine pealkirja all „Hiina omab USA-d".

Kui te oleks mõni aasta tagasi toksinud otsingumootorisse sellesama märksõna „omamine"ehk õigupoolest „China Owns US", siis oleksite leidnud elava arvamustevahetuse raha teemal. Ehk sellest, et USA on Hiina ees kõrvuni võlgades, kuna Peking on aastate vältel usinasti kokku ostnud USA riigivõlakirju.

Hiina pealinn Peking
© Sputnik / Алексей Бабушкин

Kuid tänaseks taganeb see mure ameeriklaste jaoks tagaplaanile. Nad koguni selgitavad. Mõelda vaid, me võlgneme 1,3 triljonit dollarit — ja kellele kõigile me võlgu ei ole. Ega veel ei tea, kelle mure see nüüd on, kas meie või hiinlaste oma.

On hoopis tõsisemaid asju ja neist tehaksegi turvakeskuse videos juttu. Näiteks tehing, mille tulemusena võib Hiina saada USA-s kinovõrgu 8000 kinoga. Või tõik, et juba täna kontrollib teine üliriik 15 ameeriklaste raadiojaama.

Tuleb välja: jutud sellest, et kuni USA või teatavad eurooplased tõmblevad krampides Russia Today või Sputniku nende silmis seletamatu edu pärast, on Hiina saavutanud hoopis suurema edumaa sellesama massimeedia ja vaat et koguni ideoloogia vallas. Sealhulgas tänu investeeringutele sellesse valdkonda.

See tähendab, et Hiina edestab Läänt alal, mida seniajani peeti lootusetult lääne poole kallutatuks.

Video kõneleb teile sellest, kuidas hiinlased on juba tegelikult kogu Hollywoodi, kaasa arvatud Disney endale ostnud. Jutt ei ole ainult tegelikult hiinlaste poolt tehtud mitmemiljardilistest investeeringutest sellesse kasumlikku ärisse. Ja isegi mitte sellest, et olgugi Hiina ekraanidel linastuvad filmid Hollywoodis vändatud, on nende tegelikeks tootjateks Hollywoodis töötavad hiinlased.

Mis peatähtis — Hollywoodis on enesetsensuur. Ameeriklased kardavad teha filme, mis kedagi Hiina RV-s solvavad, muidu ei saaks nad ju kasumeid Hiina turult. „Punases koidikus" kirjutati ümber filmilõigud Hiina kallaletungist Põhja-Koreale. Tsenseeriti stseenid, kus kosmosetulnukad lammutavad Suurt Hiina müüri — järsku see häiriks hiinlasi.

Mida vastutasuks saab ja tuleb teha: video soovitab kuulatada massimeedia (ja ka filmikunsti) „strateegiliseks", see tähendab — rajada „hiina müür" Pekingi ideoloogilise domineerimise vastu. Jutt on mõistagi sellestsamast tsensuurist mis tahes kujul. Muide, samasugune on standardse „läänlase" reaktsioon vene rahvusvahelisele meediale: vaigistada, mitte lubada.

Miks USA-s kardetakse, aga Hiinas mitte

Kuidas vastab sellele küsimusele seesama „hiina propaganda"? Rahumeelselt ja leplikult. Meenutab, et kui vaadata seda, mida teeb ameeriklaste ettevõtlus Hiina RV-s, siis võiks avada veebilehe „USA neelab Hiina alla". Olgugi et suur osa seal linastuvaid kassafilme on küll kvoodialused, kuid siiski ameeriklaste omad.

Suur osa Hiinas tõlgitud raamatuid on samuti pärit USA-st. Hiina üliõpilastele aga on USA — eelistatud valik hariduse saamiseks. Rääkimata sellest, et hiina autode, nutitelefonide, arvutitarkvara ja muu tootmine ei saa läbi ilma ameeriklaste tehnoloogiata. 

Seega, Hiina usub majanduse globaliseerumisse, ei karda seda ja eeldab, et see globaliserumine on talle kasulik. Aga ameeriklased või osa neist kardavad, et jäävad selles nende endi poolt välja mõeldud mängus kaotajaks.

Näiteks Hiina analüüs — koos infograafika ja muude piltidega — põhiliselt selle kohta, et hiina kaupade ülemaailme eksport loob vankumatu vundamendi Hiina ülemaailmse mõju tugevnemisele. Siin on omal kohal koguni mõte, et oli „globaliseerumine 1.0" — siis mõeldi (Läänes nähtavasti), et selles tulevad võitjaks nende loodud rahvusvahelised, valitsusi nullivad organisatsioonid. Nüüd aga areneb „globaliseerumine 2.0", kus on selgunud, et seda veavad eest ikkagi riigid ja valitsused.

Osundatud analüüs asetab Hiina mõju poolest globaliseerumisele viisakalt alles 4. kohale maailmas, kuid nendib, et tema roll kasvab kiiresti. Selles ja teistes artiklikes tuuakse esile lihtne mõte, et mõjujõu vahendiks on kõrgtehnoloogilised hiina kaubad, mis vallutavad maailma.

Kuid USA või inimesed, kes mõtlevad raamides „Hiina ostab meid ära", etendavad üleilmastujate kentsakat rolli, kus ennekõike mõeldakse ideoloogilisest võitlusest, läänelike väärtuste paremusest ja tõsimeeli kutsutakse üles ust Pekingi ideoloogilise mõju eest kinni lööma.

On vast väärtused, kui neid tuleb just nii kaitsta — küll Russia Today eest, küll hiina investorite eest Hollywoodis.

Kui rääkida vaid videosaidist China Owns US, siis seal on ideoloogia osas kõik lihtne ja primitiivne. Näidatakse ammu surnud seltsimees Maod, kinnitatakse, et hiina investoritel USA-s ei ole häid sidemeid „Hiina kompartei juhtidega"… Inimesed, kes tõsimeeli arvavad, et tänane Hiina on kommunistlik, on lootusetud. Sest kõige huvitavam Hiina tõusufenomeni taustal on — justnimelt tema mitteideoloogilisus.

Hiina informatsioonilist survet välismaailmale on huvitav jälgida. Asi on selles, et mitte mingisuguseid kanaleid pidi ei edasta Peking oma ideoloogiat. Lihtsalt seeetõttu, et tal seda tõesti ei ole, peale tavalise sõnumi auditooriumile, et on olemas selline suur, iidne, majanduslikult ja igati tugev tsivilisatsioon — Hiina.

Peking ei propageeri Marksi ega Mao ideid, vahest vaid Konfutsiuse omi. Muide, ka Venemaa ei ekspordi maailmale ideoloogilist alternatiivi. Ülimal juhul — oma nägemust faktidest mingite rahvusvaheliste teemade puhul, eriti kui neid fakte millegipärast varjatakse ja teiste infoallikate poolt eiratakse. Mitte keegi ei luba kedagi „maha matta", nagu seda tegi Nikita Hruštšov möödaläinud ajastul (ta pidas silmas vaid seda, et kapitalism lõpeb, kommunism aga jääb sajanditeks).

Aga mis siis on meis hirmunud ameeriklaste või üleilmastumise (lääne mõistes) patriootide jaoks halvasti? Jääb üle lihtne järeldus: ainult see, et me üldse olemas oleme. Täpsemalt, et kellelgi peale Lääne võib olla maailmas mingisugune mõju, sealhulgas investeeringute ja kaubanduse kaudu. Aga kui keegi veel pakub välja mingisuguseid kauplemise norme ja eeskirju, rääkimata alternatiivsest seisukohast sõdade ja konfliktide suhtes, — siis on see üldse õudus.

Toimetuse seisukoht ei pruugi kokku langeda autori seisukohaga.

96
Tagid:
Sputnik, Hollywood, Hiina, USA