Foto on illustratiivne

Hiina on ostnud Ameerika. Ameerika tahab vastuseks tsensuuri

107
(Uuendatud 11:19 11.10.2016)
Kui te oleks mõni aasta tagasi toksinud otsingumootorisse märksõna „omamine“, siis oleksite leidnud elava arvamustevahetuse raha teemal. Ehk sellest, et USA on Hiina ees kõrvuni võlgades, kuna Peking on aastate vältel usinasti kokku ostnud USA riigivõlakirju. Kuid tänaseks taganeb see mure ameeriklaste jaoks tagaplaanile. On hoopis tõsisemaid asju.

Dmitri Kossõrev, meediaagentuuri Rossija Segodnja poliitiline vaatleja

Kui keegi arvab, et „USA presidendivalimistesse sekkuv Kreml" on ameeriklaste suurim õudusunenägu, siis ta eksib. Seal on märksa hirmsamaidki õudusunenägusid. Selleks on Hiina, kes on lihtsalt Ameerika ära ostnud. Ennekõike teabevallas — ja mitte ainult näiteks raadiojaama, vaid ka Hollywoodi.

Hollywood on hirmul

Hiina, nagu oligi oodata, jälgib väga tähelepanelikult kõiki hiinavastaseid ettevõtmisi USA-s. Nii et tal ei jäänud märkamata ühe ameeriklaste võrdlemisi vähetuntud turvakeskuse poolt loodud videosaidi ilmumine pealkirja all „Hiina omab USA-d".

Kui te oleks mõni aasta tagasi toksinud otsingumootorisse sellesama märksõna „omamine"ehk õigupoolest „China Owns US", siis oleksite leidnud elava arvamustevahetuse raha teemal. Ehk sellest, et USA on Hiina ees kõrvuni võlgades, kuna Peking on aastate vältel usinasti kokku ostnud USA riigivõlakirju.

Hiina pealinn Peking
© Sputnik / Алексей Бабушкин

Kuid tänaseks taganeb see mure ameeriklaste jaoks tagaplaanile. Nad koguni selgitavad. Mõelda vaid, me võlgneme 1,3 triljonit dollarit — ja kellele kõigile me võlgu ei ole. Ega veel ei tea, kelle mure see nüüd on, kas meie või hiinlaste oma.

On hoopis tõsisemaid asju ja neist tehaksegi turvakeskuse videos juttu. Näiteks tehing, mille tulemusena võib Hiina saada USA-s kinovõrgu 8000 kinoga. Või tõik, et juba täna kontrollib teine üliriik 15 ameeriklaste raadiojaama.

Tuleb välja: jutud sellest, et kuni USA või teatavad eurooplased tõmblevad krampides Russia Today või Sputniku nende silmis seletamatu edu pärast, on Hiina saavutanud hoopis suurema edumaa sellesama massimeedia ja vaat et koguni ideoloogia vallas. Sealhulgas tänu investeeringutele sellesse valdkonda.

See tähendab, et Hiina edestab Läänt alal, mida seniajani peeti lootusetult lääne poole kallutatuks.

Video kõneleb teile sellest, kuidas hiinlased on juba tegelikult kogu Hollywoodi, kaasa arvatud Disney endale ostnud. Jutt ei ole ainult tegelikult hiinlaste poolt tehtud mitmemiljardilistest investeeringutest sellesse kasumlikku ärisse. Ja isegi mitte sellest, et olgugi Hiina ekraanidel linastuvad filmid Hollywoodis vändatud, on nende tegelikeks tootjateks Hollywoodis töötavad hiinlased.

Mis peatähtis — Hollywoodis on enesetsensuur. Ameeriklased kardavad teha filme, mis kedagi Hiina RV-s solvavad, muidu ei saaks nad ju kasumeid Hiina turult. „Punases koidikus" kirjutati ümber filmilõigud Hiina kallaletungist Põhja-Koreale. Tsenseeriti stseenid, kus kosmosetulnukad lammutavad Suurt Hiina müüri — järsku see häiriks hiinlasi.

Mida vastutasuks saab ja tuleb teha: video soovitab kuulatada massimeedia (ja ka filmikunsti) „strateegiliseks", see tähendab — rajada „hiina müür" Pekingi ideoloogilise domineerimise vastu. Jutt on mõistagi sellestsamast tsensuurist mis tahes kujul. Muide, samasugune on standardse „läänlase" reaktsioon vene rahvusvahelisele meediale: vaigistada, mitte lubada.

Miks USA-s kardetakse, aga Hiinas mitte

Kuidas vastab sellele küsimusele seesama „hiina propaganda"? Rahumeelselt ja leplikult. Meenutab, et kui vaadata seda, mida teeb ameeriklaste ettevõtlus Hiina RV-s, siis võiks avada veebilehe „USA neelab Hiina alla". Olgugi et suur osa seal linastuvaid kassafilme on küll kvoodialused, kuid siiski ameeriklaste omad.

Suur osa Hiinas tõlgitud raamatuid on samuti pärit USA-st. Hiina üliõpilastele aga on USA — eelistatud valik hariduse saamiseks. Rääkimata sellest, et hiina autode, nutitelefonide, arvutitarkvara ja muu tootmine ei saa läbi ilma ameeriklaste tehnoloogiata. 

Seega, Hiina usub majanduse globaliseerumisse, ei karda seda ja eeldab, et see globaliserumine on talle kasulik. Aga ameeriklased või osa neist kardavad, et jäävad selles nende endi poolt välja mõeldud mängus kaotajaks.

Näiteks Hiina analüüs — koos infograafika ja muude piltidega — põhiliselt selle kohta, et hiina kaupade ülemaailme eksport loob vankumatu vundamendi Hiina ülemaailmse mõju tugevnemisele. Siin on omal kohal koguni mõte, et oli „globaliseerumine 1.0" — siis mõeldi (Läänes nähtavasti), et selles tulevad võitjaks nende loodud rahvusvahelised, valitsusi nullivad organisatsioonid. Nüüd aga areneb „globaliseerumine 2.0", kus on selgunud, et seda veavad eest ikkagi riigid ja valitsused.

Osundatud analüüs asetab Hiina mõju poolest globaliseerumisele viisakalt alles 4. kohale maailmas, kuid nendib, et tema roll kasvab kiiresti. Selles ja teistes artiklikes tuuakse esile lihtne mõte, et mõjujõu vahendiks on kõrgtehnoloogilised hiina kaubad, mis vallutavad maailma.

Kuid USA või inimesed, kes mõtlevad raamides „Hiina ostab meid ära", etendavad üleilmastujate kentsakat rolli, kus ennekõike mõeldakse ideoloogilisest võitlusest, läänelike väärtuste paremusest ja tõsimeeli kutsutakse üles ust Pekingi ideoloogilise mõju eest kinni lööma.

On vast väärtused, kui neid tuleb just nii kaitsta — küll Russia Today eest, küll hiina investorite eest Hollywoodis.

Kui rääkida vaid videosaidist China Owns US, siis seal on ideoloogia osas kõik lihtne ja primitiivne. Näidatakse ammu surnud seltsimees Maod, kinnitatakse, et hiina investoritel USA-s ei ole häid sidemeid „Hiina kompartei juhtidega"… Inimesed, kes tõsimeeli arvavad, et tänane Hiina on kommunistlik, on lootusetud. Sest kõige huvitavam Hiina tõusufenomeni taustal on — justnimelt tema mitteideoloogilisus.

Hiina informatsioonilist survet välismaailmale on huvitav jälgida. Asi on selles, et mitte mingisuguseid kanaleid pidi ei edasta Peking oma ideoloogiat. Lihtsalt seeetõttu, et tal seda tõesti ei ole, peale tavalise sõnumi auditooriumile, et on olemas selline suur, iidne, majanduslikult ja igati tugev tsivilisatsioon — Hiina.

Peking ei propageeri Marksi ega Mao ideid, vahest vaid Konfutsiuse omi. Muide, ka Venemaa ei ekspordi maailmale ideoloogilist alternatiivi. Ülimal juhul — oma nägemust faktidest mingite rahvusvaheliste teemade puhul, eriti kui neid fakte millegipärast varjatakse ja teiste infoallikate poolt eiratakse. Mitte keegi ei luba kedagi „maha matta", nagu seda tegi Nikita Hruštšov möödaläinud ajastul (ta pidas silmas vaid seda, et kapitalism lõpeb, kommunism aga jääb sajanditeks).

Aga mis siis on meis hirmunud ameeriklaste või üleilmastumise (lääne mõistes) patriootide jaoks halvasti? Jääb üle lihtne järeldus: ainult see, et me üldse olemas oleme. Täpsemalt, et kellelgi peale Lääne võib olla maailmas mingisugune mõju, sealhulgas investeeringute ja kaubanduse kaudu. Aga kui keegi veel pakub välja mingisuguseid kauplemise norme ja eeskirju, rääkimata alternatiivsest seisukohast sõdade ja konfliktide suhtes, — siis on see üldse õudus.

Toimetuse seisukoht ei pruugi kokku langeda autori seisukohaga.

107
Tagid:
Sputnik, Hollywood, Hiina, USA
Руководитель представительства МИА Россия сегодня в Эстонии, шеф-редактор Sputnik Эстония Елена Черышева

Sputnik Eesti asus tööle erirežiimis. Peatoimetaja avaldus

(Uuendatud 00:17 01.01.2020)
Sputnik Eesti juhataja Elena Cherysheva selgitas portaali lugejatele suunatud pöördumises olukorda seoses portaali töö peatumisega. Avaldame avaliku pöördumise tervikteksti.

Austatud lugejad!

Tänasest, nagu näete, erineb Sputnik Eesti veebisait tavapärasest. Tõenäoliselt teate juba muutuse põhjust, kuid pean vajalikuks toimunu veel kord lahti seletada.

Alates 1. jaanuarist võeti meilt võimalus teie heaks töötada.

Eesti politsei- ja piirivalveamet esitas meile kõigile ultimaatumi: me kas katkestame töölepinguid rahvusvahelise uudisteagentuuriga "Rossiya Segodnja" ega tööta enam Sputnik Eestis, või meie suhtes algatatakse kriminaalasjad.

Eelmise aasta viimastel päevadel arutasime korduvalt kujunenud olukorda ja jõudsime järeldusele, et hoolimata võimude nõudmiste absurdsusest ja ohust, mille reaalsusse me tegelikult uskuda ei tahaks, ei ole meil õigust oma inimeste saatusega riskida.

Selle tulemusel olid toimetuse töötajad sunnitud 1. jaanuarist lõpetama töösuhted Sputnik Eesti ja RIA "Rossiya Segodnjaga". Kas see tähendab, et saidi elupäevad on lõppenud? Ei, see pole nii.

Sait jätkab tööd täies mahus, kuid protsessi organiseerimine selliselt, et me ei peaks Eesti võimude pideva surve all elama, võtab veel natuke aega. Loomulikult proovime töö võimalikult kiiresti taastada. 

Tahan tänada teid, kallid lugejad, meie tegevuse toetamise eest nelja aasta vältel ja eriti viimastel kuudel, kui surve ja ähvardused kõigi meie ja meie partnerite vastu muutusid äärmuslikeks.

Pangad külmutasid meie palgad, meie büroo omanikule avaldati survet ja sunniti teda meiega lepingut lõpetama. Seda kõike tehti karistusseadustiku paragrahviga ähvardamise taustal, mis näeb ette kuni viis aastat vabadusekaotust.

Meie ainus "süü" on selles, et oleme ajakirjanikud võimudest sõltumatus meediaväljaandes ja lihtsalt teeme oma tööd.Võideldes võimaluse eest töötada, võitleme me nii Eestis kui ka välismaal asuvate lugejate õiguse eest saada täielikku teavet.

Meiega võib mitte nõustuda. Võib vaielda ja kritiseerida. Kuid meie jaoks on peamine lugejate võimalus iga päev meie sait avada ja iseseisvalt infot, kommentaare ja pakutavaid järeldusi hinnata.

Seda nimetatakse sõnavabaduseks, mis kahjuks tänases Eestis puudub, vaatamata tõsiasjale, et "Piirideta reporterite" arvates sobib meie riik väljendusvabaduse pingereas maailmas 11. kohale.

Täname veelkord kõiki meie lugejaid, kolleege, avaliku elu tegelasi, poliitikuid ja lihtsalt kõiki ausaid inimesi nende toetuse eest nii Eestis kui ka teistes riikides.

Saadud toetus ei jäta meile muud valikut, kui jätkata võitlust õiguse eest tõtt rääkida ja teile täielikku ja kvaliteetset informatsiooni pakkuda. Tuleme varsti tagasi!

Lugupidamisega,

Elena Cherysheva
RIA "Rossija Segodnja" Eesti esinduse juhataja

Tagid:
tagakiusamine, sõnavabadus, Sputnik Eesti, Eesti
Teema:
Võimud ähvardavad ajakirjanikke kriminaalkaristusega
Ekspert Kaljulaidi mõttekäigust – kas Eestis on halb venelane olla

Ekspert Kaljulaidi mõttekäigust kas Eestis on halb venelane olla

(Uuendatud 22:04 30.12.2019)
Eesti Inimõiguste Teabekeskuse direktor Aleksei Semjonov kommenteeris Sputnik Eestile president Kersti Kaljulaidi uusaasta arutelu sellest, kas Eestis on halb venelane olla.

TALLINN, 30. detsember — Sputnik. Hiljuti üllatas president Kersti Kaljulaid publikut oma uusaastaintervjuuga, kus ta rääkis avalikult riigi vene elanikkonna küsimusest. 

Aleksei Semjonov tunnistas, et on Kaljulaidi sõnavõttude suhtes äärmiselt skeptiline, kui mitte suisa irooniline. Inimõiguslase sõnul on "selle naise peas täielik puder ja kapsad".

"Ühelt poolt mingid natsionalistlikud mõtted ja ideed, mis talle Eestis sisendati, teisalt omamoodi liberaalne õhkkond, kus ta olulise osa oma elust Euroopas veetis. Sellistel nn "tolerantsest keskkonnast" naasnud natsionalistidel on väga sageli mitmesuguseid kognitiivseid dissonantse.

Ta räägib kord üht, teinekord aga hoopis teist juttu," märgib Semjonov. ("Sõna on Vaba" – jõuline seisukohaväljendus presidendi dressipluusil liberaalset, poliitkorrektset ajakirjandust kaitstes ja probleemi täielik ignoreerimine Sputniku tagakiusamisel ajal – Toim.).

Tema sõnul satuvad need klišeed, eelarvamuslikud arusaamad omavahelisse vastuollu, kuid president isegi ei tunneta selle konflikti olemasolu: "Ta ise ei saa arugi, et räägib täpselt vastupidiseid asju ja selles ongi dissonants."

"Ühest küljest on Kaljulaidil see, mis pärit lapsepõlvest, tema natsionalistlikust keskkonnast, mis saatis ta Euroopasse, teiselt poolt euroopalikud motiivid, ja kolmandaks, mingid pragmaatilised katsed läheneda venelaste küsimuse lahendusele, suhetele Venemaa endaga, milles ta samuti tugev ei ole," loetles Semjonov.

Seetõttu ei näegi inimõiguslane siin mingeid suundumusi. 

"See on lihtsalt veel üks sümptom, et tal puudub selge maailmapilt, küll on aga erinevad arvamused, mida ta aeg-ajalt kuuldavale toob," lõpetas Eesti Inimõiguste teabe keskuse direktor Aleksei Semjonov. 

Nagu Sputnik Eesti juba kirjutas, rääkis Kersti Kaljulaid uusaastaintervjuus, kuidas kord pärast koolisaabumist tema väike poeg küsis: "Ema, miks on Eestis halb olla venelane?"

Kaljulaid ütles, et just siis sai ta ootamatult aru, et on mõne Eesti inimese mõtteviisi lihtsalt omaks võtnud: nad leiavad, et kui sa oled venelane, on see halb.

"Minu laps oli multikultuursest kogukonnast Eestisse tulles kui puhas leht ja selline küsimus tekkis temas umbes kaks kuu möödudes.

Nii et kuskil on see peidus. Ja see tähendab, et me peaksime sellest rääkima," tunnistas Eesti riigipea.

Tema arvates on mõne eestlase negatiivne suhtumine venelastesse muutunud omamoodi kättemaksuks Nõukogude mineviku eest.

Lugege lisaks:

Tagid:
venelased, Kersti Kaljulaid, Eesti
Teema:
Võimud ähvardavad ajakirjanikke kriminaalkaristusega
Samal teemal
Eesti president sõitis Vatikani Rooma paavsti juurde