Vene lennukid Süürias

Aasta, mis muutis paljut. Kuid mitte Venemaad

78
(Uuendatud 07:48 01.10.2016)
Mihhail Šeinkman
Kaks päeva pärast Vladimir Putini esinemist ÜRO Peaassamblee 70. juubeliistungjärgul saadi Läänes äkki aru, et see kõne ei olnudki üksnes poliitiliste teeside kogum, vaid sissejuhatus nende arvates juba igaveseks unustatud maailmakorraldusse. Jälle koos Venemaaga.

Mihhail Šeinkman, raadio Sputnik

Nad alustasid peaaegu üheaegselt. Putin ÜRO-s ja Venemaa õhujõud Süürias. 28. septembril ütles ta kõik ära ja 30. täpsustasid teised veel üle, nende jaoks, kes enne aru ei saanud. Kui esimene Venemaa mürsk Venemaal keelatud ISISe positsioonidele langes, pani see Lääne ahhetama. Seal teati, et Putin suudab seda, kuid et niimoodi — mitte ilmaski. Siis saadi äkki aru, et tema kõne Peaassamblee juubeliistungjärgul ei olnudki poliitiliste teeside kogum, vaid sissejuhatus nende arvates juba igaveseks unustatud maailmakorraldusse. Jälle koos Venemaaga.

Lugesid veel kord, kuulasid veel kord ja nägid täielikku ja tingimusteta analoogiat, nagu 9. mai ja Nürnbergi tribunal. See, kes kord juba on maailma kurjuse üle võidu saavutanud, ei peatu, kuni ei tee seda veel kord.

Jahmusid, kuid mõistsid: aga Süürias pole nad ju nüüd enam üksi. Ja läkski lahti. Läksid ähmi täis, tormasid ringi, tõmblesid hüsteerias, hakkasid jälgi peitma ja vastaseid süüdistama. Psühholoogid väidavad, et nii käituvad kurjategijad, keda on ootamatult teolt tabatud. Parapsühholoogidele on ehk lähedasem ütlus vanakuradi ja välgu vahekorrast.

Tegelikult on see, mis on ühtedele valgus, kõiksugu saastale ähvardus. Miski teda muudkui rõhub, painab, murrab ja tõmbab oma süüd tunnistama. Tegelikult selles Putini sõnumi leegitsev mõte oligi.

"Me kutsume üles juhinduma mitte ambitsioonidest, vaid rahvusvahelise õiguse alusel üldistest väärtustest ja üldistest huvidest, ühendama oma jõupingutused ja looma tõeliselt laiapõhjalist rahvusvahelist terrorismivastast koalitsiooni. Nii nagu kunagine Hitleri-vastane koalitsioon, võimaldaks see ühendada kõige erinevamaid jõude, mis oleksid valmis otsustavalt vastu seisma nendele, kes, nagu natsidki tol ajal, külvavad kurjust ja inimvihkamist."

Ta oli vist naiivne. Oleks pidanud aru saama, et Ühendriikide jaoks on koalitsioon Venemaaga ja kapitulatsioon sisuliselt üks ja seesama. Ta ei saanud sellest aru. Nemad arvasid, et ta palus neid, tema aga teadis, et tegelikult ta hoiatab neid. Annab viimase hoiatuse. Ja tõmbab jämeda markeriga eraldusjoone terrorismivastase võitluse ja selle imiteerimise vahele. Ta ei lahminud, kuid ütles, nagu oleks noaga lõiganud. Ja nii mõnedki Läänes tõmbasid pärast neid tema fraase oma kuraasi tagasi ja ka nende väärikus ei osutunud ilmselgelt olema kõige kõrgemal tasemel.

Nad ähvardavad ka nüüd plaan "B"-ga. Nad mängivad terroristidega "hea, halb, oma" mängu. Lasid Berlaga (tegelaskuju Ilfi ja Petrovi "Kuldvasikas", raamatupidaja, kes paljastas Benderile põrandaaluse miljonäri Koreiko hiigelmahhinatsioonid — toim.), see tähendab Samantha Poweri (USA suursaadik ÜRO juures) ÜRO-sse. Ja nagu krooniks kõigele sellele kollektiivsele ajuvabadusele tuli USA presidendi värske pressisekretär Josh Earnesti mõttelend: "Venemaa on vastutav rünnaku eest humanitaarkonvoile, isegi kui see ei olnud tema". Nad on silmnähtavalt väsinud sõnade valimisest argumentide asemel.

Sihtmärkidega on palju lihtsam. Seekord on Malaisia Boeingi osas ÜRO humanitaarkonvoi. Selle purustamist nimetatakse samuti "väljakutseks kogu inimkonnale". Valmistutakse sanktsioonide laiendamiseks. Ei midagi uut. Peale ohvrite. Just sellepärast ei ole Süüria aastaga muutunud ohutumaks, kuid sellele vaatamata on ta endiselt olemas. Purustatud, sandistatud, kuid ikka veel elus ja kaugeltki mitte lootusetu. Ja sajad asulad, mis maailmaga taas ühinenud on, see on samuti nagu Putin ette nägi.

Laiapõhjalise koalitsiooniga oleks kõik võinud olla teisiti, kuid ajalool ei ole tingivat kõneviisi. Kuigi koalitsiooni kõneviis 2015. aastal selline just oligi. Euroopa oli juba migrantidesse uppumas, Süüria verre ja vaid Ühendriigid oma erandlikkusesse.

Vaevalt, et Venemaal tasuks tõsimeeli arvestada riigiga, mis kunagi, möödunud neljakümnendatel, juba püüdis meid võõraste kätega hävitada ja pärast oma aatomipommiga, selle eest, et me neile vastu näppe andsime. Kuid praegu tuleb Washingtoni hinnata mitte Hamburgi, kuigi ka seal ei anta neile enam kõike, vaid Süüria mõõduga. USA näeb välja "aläppuna". Ta vehib rusikatega isegi mitte pärast "raqqalust", vaid selle asemel ja on juba kõiki oma tühja "mosulinaga" surmani ära tüüdanud.

Kuid aasta pärast Putinit on ka nemad sünkroonis. Obama laliseb midagi oma viimasest esinemisest ÜRO tribüünilt, tema lennukid ründavad "juhuslikult" Süüria valitsusvägede positsioone ja viivad ISISt vastupealetungile. Nagu öeldakse, leidke 6 erinevust. Nad justkui sõdiksid samuti terroristide vastu, kuid tuleb välja, et nad on nendega hoopis mestis. See-eest alles nüüd, pärast Putini öeldud "kas te saate aru, mida te teinud olete?" saavad nad vastata.

Sellepärast ongi Deir ez-Zor muidugi "traagiline viga", sama "deireksitus" nagu Liibüagi. Ka selle riigi hävitamist pidas Obama eksituseks. Nagu ka Iraaki, mida enam tagasi ei saa — õnnetuks valearvestuseks. See on suur häda, kui USA hakkab niimoodi eksima. Kuid erinevalt Liibüast ja Iraagist on Süürias siiski keegi, kes saab tema valearvestusi korrigeerida. Heakene küll, oleks Lääs siis tõesti tekki enda poole kiskunud, aga see on ju surilina.

Toimetuse seisukoht ei pruugi kokku langeda autori seisukohaga.

 

78
Tagid:
ÜRO, Vladimir Putin, Süüria