Foto on illustratiivne.

Ohtlikud lennud pingekoldes

47
Villem Rooda
Isegi kui sõjajõudude rohkus ja sõjalennukite lendude tihedus Läänemere regioonis lähitulevikus ei tõuse, säilib see kindlasti praegusel kõrgel tasemel. Esimene Venemaa üritus korraldada pidada julgeolekumeetmete tugevdamiseks läbirääkimisi ei õnnestunud. Kuid kokkuleppele tuleks kindlasti jõuda.

Läänemere piirkonna riigid lükkasid Venemaa ettepaneku läbirääkimisteks ühiste julgeolekumeetmete üle, sealhulgas sõjalennukite lendudest ainult sisselülitatud transponderitega tagasi. Keeldumise põhjuste üle arutleb sõjaväeluure kõrgem ohvitser-analüütik erus Villem Rooda.

Venemaa kaitseministeerium saatis juulis kuuele Läänemere-äärsele riigile ehk kõigile, peale Saksamaa ja Taani kutsed tulla septembris Moskvasse, et arutada julgeolekuolukorra parandamise meetmeid regioonis. On pisut arusaamatu, miks kutsutute hulgast jäeti välja selliseid võtmeriigid nagu Saksamaa ja Taani.

Mis ajendas Venemaad sellist sammu tegema, pole samuti lõpuni selge. Ühelt poolt on teretulnud iga dialoog, iga katse julgeolekuolukorda parandada, iga otsekontakt. Mistahes vastastikune selgitus on suure kaaluga, sest isegi juba läbirääkimiste pidamise fakti iseenesest annaks tunnistust pingelangusest.

Teisalt aga oli olukord muutunud üsna lootusetuks. Peale Rootsi ja Soome olid kõik kutsutud NATO liikmesriigid, kes alluvad alliansi reeglistikule. Ainsaks riigiks, millel kohtumise toimumise korral olnud iseseisev otsustuspädevus, oleks olnud Venemaa. Kõik teised osalejad on ka Euroopa Liidu liikmesriigid, mis lubab nende iseseisvas otsustamispädevuses kahelda.

Pädevuse defitsiit läbirääkimisteks

Paremagi tahtmise juures oleksid nad saanud olla vaid kuulajad, mitte aga võrdsed partnerid läbirääkimistel ega ammugi otsustajad. Iga nende seisukoht või lubadus tulnuks kooskõlastada Brüsselis asuvate NATO ja Euroopa Liidu peakorteriga. Võimatu on arutada tõsiseid julgeolekuküsimusi, kui iga tõusetuva küsimuse puhul, mida eelnevalt kooskõlastatud ei oldud, tormaksid läbirääkijad Brüsselisse helistama.

Kui arutusel oleksid olnud kaubanduslepped, kultuurisidemed, logistikaprobleemid, oleks iga riik eraldi olnud pädev neid küsimusi arutama, kuid Läänemere julgeolek pole ühegi kutsutu pädevuses. Isegi NATO-sse mittekuuluvate Soome ja Rootsi suveräänsus on juba kitsam nende territoriaalvete piiridest, kuid vaid nendega oleks Venemaa saanud julgeolekuküsimusi individuaalselt arutada, kõigi teistega oleks seda saanud teha vaid NATO-Venemaa Nõukogu raames. Teiste sõnadega, Läänemere piirkonnas vaid on Venemaa ja NATO volitatud julgeolekualaseid läbirääkimisi pidama.

Sõjalises vastasseisus ei ole Venemaal Läänemere regioonis teisi sõltumatuid naaberriike peale Soome. Kõik ülejäänud kannavad koondnime NATO ega oma mingit iseseisvat otsustamisõigust. Võibolla oleks pisut kohatu võrdlus endise Nõukogude Liiduga, kus Washingtonil või Londonil polnud mingit mõtet suhelda julgeolekuküsimustes Tallinna, Riia, Vilniuse või Varssavi, vaid ainult Moskvaga. Nüüd on troonil Brüssel ja sellega tuleb arvestada.

Samas on iga samm julgeolekuolukorda parandamiseks Läänemere regioonis igati teretulnud, kahepoolsed kokkulepped on väga vajalikud. Pärast NATO otsust lisajõudude toomise kohta piirkonda ja õhujõudude tegevuse aktiivsuse kasvu on julgeolekuolukord Läänemerel järsult halvenenud. Suurenenud on juhuslike kokkupõrgete oht. Ühepoolne Venemaa süüdistamine olukorda ei paranda. Pingelõdvenduseks on vajalikud kõikide poolte jõupingutused. Läänemere piirkonna julgeolekuküsimuste sidumine sündmuste arenguga Süürias ja Ukrainas on ebaratsionaalne. Need ei ole ega saa olema omavahel seotud.

Sellest, mis määrab Venemaa positsiooni

Läänemere piirkonnas on Venemaa suuruselt ja tähtsuselt teine linn — St Peterburg, lisaks põhiterritooriumist eraldatud Kaliningradi piirkond, millega mere- ja lennuühendus, sealhulgas mereväe ja sõjalennuväeühendus on Venemaale tähtis ning toimub intensiivselt. Tuleb arvestada, et Venemaa hakkab igati kindlustama Peterburgi ja Kaliningradi julgeolekut, mis tähendab ka vastavat sõjajõudude kontsentratsiooni, kus suur osa on õhutõrjel ja võimalike ründeobjektide hävitamise löögiõududel, mille hulgas on ka kesk-lähimaa tuumaraketid.

President Putin on kinnitanud, et Venemaa ei kavatse rünnata oma naaberriike tuumajõuga. Presidenti võib selles isegi uskuda, sest hetkel Venemaad ohustavaid sõjalisi jõude Baltikumis ei ole. Lennukite tõrjumisega pole Venemaal probleeme. Seega Moskva mure julgeolekuolukorra pärast piirkonnas oleneb nüüd NATO edasisest tegevusest: milliseid jõude hakkab NATO Baltikumi paigutama. Iga väiksemgi muutus toob vältimatult kaasa vastureageeringu.

Seni ei ole see veel jõutud rakettide paigutamiseni. Raske on ennustada, milline saab olema Moskva reageering raskesti avastatavate F-35 hävitajate tulekule Ämari Baasi. Kuigi need lennukid päris avastamatud ei ole, on nende avastamine siiski hoopis keerulisem. Pealegi on nende jaoks juba välja töötatud spetsiaalne planeeriv tuumapomm. Üks on selge — sõjalisest seisukohast on neid lihtsam hävitada baasis kui õhus. Seda enam, et nad asuvad õhus õigeaegseks avastamiseks ja tõrjeks Venemaa piirile liiga lähedal. Samal ajal tingib selline vahemaa võimaluse nende baaside kiireks ja tõrjumatuks hävitamiseks, kus need lennukid baseeruvad.

Me elame tiheda õhuliikluse, sealhulgas tiheda sõjalennukite liikluse piirkonnas. Mitte ainult Venemaa, vaid ka NATO lennukid on lennanud sisselülitamata transponderitega ja selle üle ei maksa vaielda. Seda enam on hädavajalik kõik lahkarvamused poolte vahel kiiresti selgeks rääkida, üksteise pretensioonid ära kuulata, otsida ühiselt probleemidele lahendusi. Läänemere piirkond peab muutuma stabiilsemaks.

Toimetuse seisukoht ei pruugi kokku langeda autori seisukohaga.

47
Tagid:
transponder, sõjaväelennuk, NATO, Venemaa, Balti riigid, Läänemeri