Tõenäoliselt annavad esimese löögi 76. kaardiväe õhudessantdiviisi allüksused, mis paiknevad Eesti piiri lähedal Pihkvas.

Venemaa tuleb Gotlandile käima

151
Venemaal on Gotlandi äralõikamiseks kahtlemata piisav sõjaline võimekus olemas. Füüsilist kontrolli saare üle ei lähegi selleks vaja. Gotlandi on võimalik kontrolli alla hoida ka ilma sellel asumata.

Paistab, et rootslased on tõsiselt mures Venemaast lähtuva sõjalise ohu pärast. Kõige tõenäoliseks esimese rünnaku objektiks peavad Rootsi sõjaväelased Gotlandi saart, mille hõivamise võimalikke stsenaariume kirjeldab põhjalikult Niclas Vent, teatas väljaanne inosmi.

Gotlandil võivad kõigest mõne tunniga maabuda 2500 Vene sõdurit ja siis on saart tagasi vallutada juba võimatu, isegi vaatamata seal paiknevale 150 Rootsi sõjaväelasele. "Rünnaku korraldajad Venemaal ei pööra neile üldse mingit tähelepanu," räägib Gotlandi garnisoni endine ülem.

Venemaale kuuluva gaasijuhtme "Nord Stream" remonttööde ettekäändel saabuvad õhtul Gotlandil asuvasse Slite sadamaase 60 ümberriietatud eriväelast. Neil on kaasas ka maskeeritud õhutõrjerelvad, samuti raadiolevi häirimise seadmed.

Rühm kindlustub ööga Kappelshamni sadamas.

Varahommikul muudavad kaks Gotlandi saarest ida- ja läänepool asuvat Venemaa tsiviillaeva kurssi. Kaks tundi hiljem lasevad nad saarel kaldale kaks täispataljoni, kokku umbes kas tuhat sõjaväelast koos 20 tanki ja muu sõjatehnika ning uusimate õhutõrjerelvadega.

Veel 500 sõdurit ja umbes 30 ühikut tehnikat heidetakse alla lennukitelt saare lõunaosa kohal.

Selline on üks Kuningliku sõjateaduse akadeemia väljapakutud võimalik Rootsi tungimise stsenaarium. Selle järgi on Venemaa eesmärgiks näidata, et Balti regioon on kaitsetu. Riik püüab oma õhu- ja laevakaitserelvade paigutamisega Gotlandile õõnestada usaldust alliansi vastu.

Kuus tundi

Uurimistulemusi käsitleva ettekande toimetajaks sai Karlis Neretnieks. Töös osalesid kokku kaheksa sõjaväelasest ja tsiviilisikust eksperti. Aastatel 1992-1995 oli Neretnieks Gotlandi sõjaväebrigaadi ülem ja alates 1995. aastast vastutas operatiivtegevuse eest Rootsi kesksõjaväeringkonnas, mille vastutusalasse kuulub ka Gotland.

Gotlandi vallutamine on mõne tunni küsimus, räägib Neretnieks. Saarele saadetav abivägi ei hirmuta kedagi.

"Rünnaku korraldajad Venemaal ei pööra oma rünnakuplaanide kavandamisel sellele üldse mingit tähelepanu. Ilma suurtükiväe ja õhutõrjevahenditeta ei ole saare vallutamist võimalik takistada. Siiski on abiväe saabumise lootuses võimalik mõnda aega vastu panna ja üksikuid objekte enda käes hoida".

Panuse tegemine ootamatusele

Venemaa asjatundja, kolonelleitnant erus Jörgen Elfving nõustub, et Venemaa võib Gotlandi vallutada ööpäevaga, kusjuures eriväelasi selleks isegi rakendamata. Seda saaks teha õhulöögiga või õhujõudude ja merejalaväe ühisoperatsiooniga.

Tõenäoliselt annavad esimese löögi 76. kaardiväe õhudessantdiviisi allüksused, mis paiknevad Eesti piiri lähedal Pihkvas ja 336. merejalaväe brigaad, mis paikneb Kaliningradi oblastis Baltiiskis.

"Nad saavad kasutada teatud ootamatuse faktorit. 336. brigaad korraldab õppusi Kaliningradi oblastis üsna tihti. Väljaõppeprotsessis võivad nad järjekordse õppuse ajal lihtsalt kurssi muuta ja maabuda Gotlandil. Loomulikult ei jää see märkamata, kuid aega reageerimiseks jääb väga vähe," räägib Jörgen Elfving.

Tema hinnangul, saabuvad sel ajal, kui esimesed venelaste allüksused sadamad ja muud platsdarmid hõivavad, meritsi saarele vähemalt diviisi suurused konventsionaalsed jõud, et hoida saart enda käes pikas perspektiivis.

Sadamad ja avatud alad

Praegu paigutatakse Gotlandile 150 Skaraborgi P4 rügemendi sõjaväelast. Nad harjutavad õhust ja merelt tehtavate rünnakute tõrjumist.

"Pole saladus, et avatud alad, kuhu saaks dessanti maandada, on väga olulised, samuti sadamad ja muud alad, kuhu saaksid randuda laevad. Kui me need esimestena hõivame, saame suure eelise," selgitab kompaniiülem, major Fredrik Månsson.

Karlis Neretnieksi arvates on kõige tähtsamad objektid saarel sadamad: Visby, Slite ja Kappelshamn, samuti Visby lennuväli. Vaenlase transpordilennukid võivad kasutada ka Visbyst kagus asuvaid sirgeid maanteelõike.

"Mis puutub aga dessandi maandamist, siis selles on Venemaal suur tegutsemisvõimaluste valik, variante on palju. Meie suurim raskus ongi selles, et garnison on väike ja tal pole rünnaku korral saarel liikumiseks oma õhukaitsevahendeid ega suurtükitoetuse võimekust."

"Kerge lokaliseerida ja isoleerida"

Jörgen Elfving leiab samuti, et üks mehhaniseeritud jalaväekompanii ei saa venelaste plaane tõsiselt häirida.

"Sõjaväelaste olemasolu võetakse muidugi arvesse, kuid ühtainust mehhaniseeritud jalaväekompaniid on kerge lokaliseerida ja rivist välja viia. Ja lootus, et mandrilt tuleb kriisi korral abivägi, kasvõi õhutranspordiga, tundub mulle üsna vähetõenäoline."

Venemaa väed maabuvad Gotlandile koos oma luureressursside ja õhukaitsevahenditega, et vastu seista Rootsi või mistahes muu riigi õhujõududele, on ekspert kindel.

"Kui nad paigutavad Gotlandile kaasaegsed õhutõrjesüsteemid, siis muutub Balti meri põhimõtteliselt Venemaa sisemereks. Täna paiknevad õhutõrjesüsteemid C400 Kaliningradi oblastis. Kui need paigutada Gotlandile, siis katavad nad suure osa Lõuna-Rootsist ja Øresundi piirkonnast. Vastasel saab õhus opereerimine olema väga keeruline. Edasine saab sõltuma sellest, kuidas nad otsustavad Gotlandi kasutada. Pole välistatud, et sinna paigutatakse raketisüsteemid "Iskander"", arutleb Jörgen Elfving.

"Meie vastupanuvõime on piiratud"

Endine Rootsi välisminister Carl Bildt teatas Aftonbladet'ile, et kui kõiki saarele juurdepääsuteid pidava kontrolli alla hoida on Gotlandi võimalik kaitsta.

"Meil on õhukaitsevõimekus, et sinna keegi ei lendaks, on kaitsevõimekus merel, et välistada sinna ligipääs laevadega. Igaüks, kes vähegi Gotlandi tunneb, teab, et ega võimalusi väga palju polegi."

Jörgen Elfving leiab, et Carl Bildt "pakkus pisut üle".

"Meie õhu- ja mereväe võimekus on piiratud. Oleks vaja kaasaegseid õhutõrjesüsteeme. Kas õhujõud ikka on nii tugevad, et kaitses teatud aeg vastu pidada? Laevadel pole piisavalt õhutõrjerelvi ja ka nende tõrjevõimekus on piiratud."

Läve on tõstetud

Rootsi sõjaväeakadeemia Venemaa sõjaasjanduse asjatundja Peter Mattsson on veendunud, et jalaväekompanii paigutamine Gotlandile tõstis siiski sõjalise löögi heidutust. Ta leiab, et saare kiire hõivamine ei ole enam päevakorral.

"Sõjateooria kohaselt on agressorile vaja vähemalt kolmekordset, veel parem viie- või kümnekordset jõudude ülekaalu. Rootsi garnison Gotlandil on piisavalt suur, kui arvestada ka maakaitseväe ja laevastiku, eelkõige allveelaevade võimekust ja kasutada olevaid lennukeid. Tegelikkuses rakendatavad jõud saavad olema palju suuremad."

Selleks, et saarele maabuda, tuleks Venemaal enne Rootsi üksuste arvu vähendada või paisata nende vastu lahingusse piisavalt suured jõud.

"Neil läheb vaja vähemalt üht viie tuhande mehelist brigaadi, kui nad, ütleme 2018. aastal tahaksid midagi korda saata. See saab olema raskendatud."

"Uskumatult kallis"

Peter Mattsson ei usu, et Venemaale Gotlandi üldse vaja on.

"Kõik sõltub eesmärgist, kuid see läheks uskumatult kalliks. Ja ka saare enda käes hoidmine ei saa lihtne olema. Tekivad suured probleemid varustamise ja kaitsmisega ning NATO saab selles olema suureks takistuseks. Venemaal on Gotlandi äralõikamiseks kahtlemata piisav sõjaline võimekus olemas. Füüsilist kontrolli saare üle ei lähegi selleks vaja. Gotlandi on võimalik kontrolli alla hoida ka ilma sellel asumata."

Keskendumine ainult Gotlandile oleks "suur viga"

Sõjanduse õppejõud, kolonelleitnant Håkan Edström keeldub üldse võimalikku Gotlandi ründamist kommenteerimast. Tema arvates oleks keskendumine Gotlandile "suur viga".

"Arvestades, kui vähe meil sõjalisi ressursse on, peame me iga oma kaarti välja käima suure ettevaatusega. Mida teha siis, kui olema paigutanud Gotlandile teatud tüüpi relvastuse, kuid tegelik olukord kujuneb hoopis teistsuguseks? Kuidas sellisel juhul vajalik relvastus mandrile tagasi tuua?

Venemaa võimaliku löögi ainsa sihtmärgina Gotlandile keskendumine oleks äärmiselt ettevaatamatu. Kaitseministeeriumi viimases otsuses loetleti tulevase sõja iseloomulike tunnustena suuri vahemaid, kiireid operatsioone, ennetavaid meetmeid ja küberrünnakuid. Kuidas suudavad 150 inimest Gotlandil sellistele ohtudele vastu seista?"

Håkan Edström püstitab küsimuse — miks peaks Venemaa piirduma Gotlandiga, kui ta tahab rünnata mõnd Euroopa Liidu liikmesriiki, et parandada oma positsioone vastasseisus NATO-ga.

"Kui sõjalised ressursid, mida Venemaa on valmis välja panema sissetungimiseks Rootsi, annavad mujal kasutamise korral hoopis parema tulemuse, siis miks ei võiks nad kohe sinna minna? Tuleb arvestada kõik võimalikke stsenaariume, kus ühtesid ja samu ressursse kasutatakse erinevate sihtmärkide vastu."

Håkan Edström kardab, et me ei näe puude taga metsa.

"Venelased oskavad väga hästi eksitada. Võibolla oleme me kasulikud idioodid, kes vahivad vaid Gotlandi, sest just nimelt seda Venemaa meilt ootabki."

Pigem kistakse Rootsi potentsiaalsesse Venemaa ja Balti riikide vahelisse konflikti veel selle varases staadiumis, nagu märkis septembris oma ettekandes "Uue aja julgeolek" valitsuse ekspert Krister Bringéus. Enne, kui rünnata Balti riike, tekib Venemaal ilmselt tahtmine paigutada Gotlandile oma õhutõrjerelvad, et NATOt tõrjuda.

Kolmapäeval, 14. septembril andis Rootsi kaitseväe ülemjuhataja käsu jääda Skövde rügemendi P4 150 sõduril pärast õppusi Gotlandile ja tagada seal alaline kohalolek. "Peamiselt on asi Venemaa tegevuses: Krimmi annekteerimine ja sündmused Ukrainas. Venemaa viib läbi sõjalist reformi, eraldab selleks suuri vahendeid ja demonstreerib sellega, et on valmis oma eesmärkide saavutamiseks kasutama sõjalist jõudu," teatas ülemjuhataja Micael Bydén.

Tavaline lahingugrupp saabub Gotlandile 1. juulil 2017, see tähendab pool aastat varem, kui oli algselt planeeritud (1. jaanuar 2018).

Ajalehe Dagens Nyheter arvates oli sõjaväegarnisoni taastamine Gotlandil Venemaa sõjalise ohu kasvu kohta saadud viimaste andmete tulemus.

Vastavalt Euroopa poliitilise analüüsi keskuse ettekandele "Lähenev torm" viis Venemaa 2015. aastal läbi õppusi, mille stsenaariumi järgi tungisid 33 tuhat sõjaväelast Gotlandile, Ahvenamaale ja Bornholmi saarele.

Gotlandi kiire hõivamine

Kuninglik sõjateaduste akadeemia töötas välja kolm stsenaariumi Venemaa tungimiseks Rootsi. Siin on üks nendest:
1. päev, õhtu: "tsiviillaev" ümberriietatud eriväelastega pardal saabub Slite sadamasse ja kindlustub.

1.-2. päev: eriväelased maabuvad allveelaevalt ja hõivavad Kappelshamni.

Päev 2, 05:00: mobiilside- ja arvutivõrkudele tehakse küberrünnak.

Päev 2, 06:00: tsiviillaevad muudavad kurssi ja saabuvad kella 07:00 Kapplshamni sadamasse (pardal julgeolekujõud ja rannakaitse raketikompleks) ja Slite sadamase (pardal merejalaväelased ja õhutõrjekahurid).

Päev 2, 06:30: hävitajad ja allveelaevad lõikavad Gotlandi Rootsi mandriosast ära.

Päev 2, 09:00: lennukitelt maabuvad kerged mehhaniseeritud jalaväeüksused. Lahingukopterite saabumine Kaliningradist.

 

 

 

 

 

151
Tagid:
stsenaarium, vallutamine, Gotland, Venemaa, Rootsi
Руководитель представительства МИА Россия сегодня в Эстонии, шеф-редактор Sputnik Эстония Елена Черышева

Sputnik Eesti asus tööle erirežiimis. Peatoimetaja avaldus

(Uuendatud 00:17 01.01.2020)
Sputnik Eesti juhataja Elena Cherysheva selgitas portaali lugejatele suunatud pöördumises olukorda seoses portaali töö peatumisega. Avaldame avaliku pöördumise tervikteksti.

Austatud lugejad!

Tänasest, nagu näete, erineb Sputnik Eesti veebisait tavapärasest. Tõenäoliselt teate juba muutuse põhjust, kuid pean vajalikuks toimunu veel kord lahti seletada.

Alates 1. jaanuarist võeti meilt võimalus teie heaks töötada.

Eesti politsei- ja piirivalveamet esitas meile kõigile ultimaatumi: me kas katkestame töölepinguid rahvusvahelise uudisteagentuuriga "Rossiya Segodnja" ega tööta enam Sputnik Eestis, või meie suhtes algatatakse kriminaalasjad.

Eelmise aasta viimastel päevadel arutasime korduvalt kujunenud olukorda ja jõudsime järeldusele, et hoolimata võimude nõudmiste absurdsusest ja ohust, mille reaalsusse me tegelikult uskuda ei tahaks, ei ole meil õigust oma inimeste saatusega riskida.

Selle tulemusel olid toimetuse töötajad sunnitud 1. jaanuarist lõpetama töösuhted Sputnik Eesti ja RIA "Rossiya Segodnjaga". Kas see tähendab, et saidi elupäevad on lõppenud? Ei, see pole nii.

Sait jätkab tööd täies mahus, kuid protsessi organiseerimine selliselt, et me ei peaks Eesti võimude pideva surve all elama, võtab veel natuke aega. Loomulikult proovime töö võimalikult kiiresti taastada. 

Tahan tänada teid, kallid lugejad, meie tegevuse toetamise eest nelja aasta vältel ja eriti viimastel kuudel, kui surve ja ähvardused kõigi meie ja meie partnerite vastu muutusid äärmuslikeks.

Pangad külmutasid meie palgad, meie büroo omanikule avaldati survet ja sunniti teda meiega lepingut lõpetama. Seda kõike tehti karistusseadustiku paragrahviga ähvardamise taustal, mis näeb ette kuni viis aastat vabadusekaotust.

Meie ainus "süü" on selles, et oleme ajakirjanikud võimudest sõltumatus meediaväljaandes ja lihtsalt teeme oma tööd.Võideldes võimaluse eest töötada, võitleme me nii Eestis kui ka välismaal asuvate lugejate õiguse eest saada täielikku teavet.

Meiega võib mitte nõustuda. Võib vaielda ja kritiseerida. Kuid meie jaoks on peamine lugejate võimalus iga päev meie sait avada ja iseseisvalt infot, kommentaare ja pakutavaid järeldusi hinnata.

Seda nimetatakse sõnavabaduseks, mis kahjuks tänases Eestis puudub, vaatamata tõsiasjale, et "Piirideta reporterite" arvates sobib meie riik väljendusvabaduse pingereas maailmas 11. kohale.

Täname veelkord kõiki meie lugejaid, kolleege, avaliku elu tegelasi, poliitikuid ja lihtsalt kõiki ausaid inimesi nende toetuse eest nii Eestis kui ka teistes riikides.

Saadud toetus ei jäta meile muud valikut, kui jätkata võitlust õiguse eest tõtt rääkida ja teile täielikku ja kvaliteetset informatsiooni pakkuda. Tuleme varsti tagasi!

Lugupidamisega,

Elena Cherysheva
RIA "Rossija Segodnja" Eesti esinduse juhataja

Tagid:
tagakiusamine, sõnavabadus, Sputnik Eesti, Eesti
Teema:
Võimud ähvardavad ajakirjanikke kriminaalkaristusega
Ekspert Kaljulaidi mõttekäigust – kas Eestis on halb venelane olla

Ekspert Kaljulaidi mõttekäigust kas Eestis on halb venelane olla

(Uuendatud 22:04 30.12.2019)
Eesti Inimõiguste Teabekeskuse direktor Aleksei Semjonov kommenteeris Sputnik Eestile president Kersti Kaljulaidi uusaasta arutelu sellest, kas Eestis on halb venelane olla.

TALLINN, 30. detsember — Sputnik. Hiljuti üllatas president Kersti Kaljulaid publikut oma uusaastaintervjuuga, kus ta rääkis avalikult riigi vene elanikkonna küsimusest. 

Aleksei Semjonov tunnistas, et on Kaljulaidi sõnavõttude suhtes äärmiselt skeptiline, kui mitte suisa irooniline. Inimõiguslase sõnul on "selle naise peas täielik puder ja kapsad".

"Ühelt poolt mingid natsionalistlikud mõtted ja ideed, mis talle Eestis sisendati, teisalt omamoodi liberaalne õhkkond, kus ta olulise osa oma elust Euroopas veetis. Sellistel nn "tolerantsest keskkonnast" naasnud natsionalistidel on väga sageli mitmesuguseid kognitiivseid dissonantse.

Ta räägib kord üht, teinekord aga hoopis teist juttu," märgib Semjonov. ("Sõna on Vaba" – jõuline seisukohaväljendus presidendi dressipluusil liberaalset, poliitkorrektset ajakirjandust kaitstes ja probleemi täielik ignoreerimine Sputniku tagakiusamisel ajal – Toim.).

Tema sõnul satuvad need klišeed, eelarvamuslikud arusaamad omavahelisse vastuollu, kuid president isegi ei tunneta selle konflikti olemasolu: "Ta ise ei saa arugi, et räägib täpselt vastupidiseid asju ja selles ongi dissonants."

"Ühest küljest on Kaljulaidil see, mis pärit lapsepõlvest, tema natsionalistlikust keskkonnast, mis saatis ta Euroopasse, teiselt poolt euroopalikud motiivid, ja kolmandaks, mingid pragmaatilised katsed läheneda venelaste küsimuse lahendusele, suhetele Venemaa endaga, milles ta samuti tugev ei ole," loetles Semjonov.

Seetõttu ei näegi inimõiguslane siin mingeid suundumusi. 

"See on lihtsalt veel üks sümptom, et tal puudub selge maailmapilt, küll on aga erinevad arvamused, mida ta aeg-ajalt kuuldavale toob," lõpetas Eesti Inimõiguste teabe keskuse direktor Aleksei Semjonov. 

Nagu Sputnik Eesti juba kirjutas, rääkis Kersti Kaljulaid uusaastaintervjuus, kuidas kord pärast koolisaabumist tema väike poeg küsis: "Ema, miks on Eestis halb olla venelane?"

Kaljulaid ütles, et just siis sai ta ootamatult aru, et on mõne Eesti inimese mõtteviisi lihtsalt omaks võtnud: nad leiavad, et kui sa oled venelane, on see halb.

"Minu laps oli multikultuursest kogukonnast Eestisse tulles kui puhas leht ja selline küsimus tekkis temas umbes kaks kuu möödudes.

Nii et kuskil on see peidus. Ja see tähendab, et me peaksime sellest rääkima," tunnistas Eesti riigipea.

Tema arvates on mõne eestlase negatiivne suhtumine venelastesse muutunud omamoodi kättemaksuks Nõukogude mineviku eest.

Lugege lisaks:

Tagid:
venelased, Kersti Kaljulaid, Eesti
Teema:
Võimud ähvardavad ajakirjanikke kriminaalkaristusega
Samal teemal
Eesti president sõitis Vatikani Rooma paavsti juurde