Nõukogude Liidu surma patoloogiline anatoomia.

Nõukogude Liidu surma patoloogiline anatoomia

177
(Uuendatud 03:56 20.09.2016)
Veerand sajandi eest algas Nõukogude Liidu lagunemise tormiline poliitiline protsess, mida praegu nimetavad ühed õnnistuseks, teised aga traagiliseks katastroofiks.

Villem Rooda, NSV Liidu kaitseministeeriumi luurepeavalitsuse kõrgem ohvitser-analüütik erus

Veerand sajandit on piisavalt pikk aeg, et jõuda lõplike ja veenvate järeldusteni hiigelriigi lagunemise ja sotsialismisüsteemi krahhi põhjuste kohta. Praegu NSV Liidu lagunemise peamiste põhjustena loetletavad asjaolud tunduvad vägagi veenvatena. Relvastuse võidujooks USA ja NATO-ga, Afganistani sõja tõttu ummikusse jooksnud majandus, tekkinud majanduskaos ja inimeste mõttemaailmas alanud käärimine, aktiivne dissidentlik liikumine ja riigi eri piirkondades leviv rahvuslikult meelestatud elanikkonnakihtide üldine vastupanu.

Kõik loetletud nähtused olid küll tõepoolest olemas ja mingit mõju riigi majandusele ja poliitilisele süsteemile nad ka avaldasid, kuid Nõukogude Liidu lagunemise põhjusteks ei saa neid minu arvates mingil juhul pidada.

Sõda, nõrk majandus ega dissidentlus NSV Liitu ei ohustanud

Afganistani sõda oli ränk hoop tuhandetele peredele, kes kaotasid oma poja, mehe või isa, kuid riigile tervikuna see kriitilist mõju ei avaldanud. Isegi sõja mõju riigi majandusele ei olnud märkimisväärne.

Relvastuse võidujooks NATO pidurdas vaieldamatult NSV Liidu majanduse arengut, sest suur osa riigi ressurssidest läks tsiviilotstarbelise majanduse ja rahva heaolu tagamise asemel riigikaitse vajadusteks. Riik talus seda küll raskustega, kuid kokkuvarisemise hirmu tundmata.

Majandusraskused, nagu endiste nõukogude kodanike põlvkond ilmselt mäletab, andsid tõesti tunda: tehniline ja tehnoloogiline mahajäämus arenenud välisriikidest kasvas, välisvaluutareservid kahanesid, riigi välisvõlg võrreldes rahvusliku koguproduktiga oli märkimisväärne. Vaatamata sellele riigi majandus toimis, mõnes majandusharus täheldati koguni kasvu ja arengut. Esmatarekaupade ja toiduainete puudus oli siiski nagu ka kaupade kvaliteedi mahajäämus arenenud maade kaupade kvaliteedist. Aga jällegi, need olid tõsised puudused ja raskused, mitte aga kaose ja riigi lagunemise põhjused.

Dissidentide tegevus arenes tõepoolest, kuid reaalseks riigi juhtimise süsteemi muutmist või NSVL lagunemist põhjustavaks jõuks see ei olnud. Teisitimõtlejate tegevus võimendus osaliselt ka absurdsete kriminaalseaduste tõttu, mis võimaldasid inimest aastateks vangi panna kõigest mõne valitsusvastase loosungi või avalduse eest. Mingit organiseeritud vastupanuliikumist NSV Liidus ei olnud. Oli väikeseid gruppe ja üksikisikuid, kes riskides paljuga julgesid välja öelda seda, mida avalikkuse ette tuua ei tahetud. Tänapäeva sotsiaalmeedia postitustega võrreldes olid need väga tagasihoidlikud vabameelsusavaldused.

Mis siis ikkagi oli "maailma esimese töörahva riigi lagunemise põhjuseks? Olen kindel, et riigi lagunemise ja süsteemi krahhi põhjuseks oli riigi kõrgeim juhtkonna ja kõrgnomenklatuuriga tegevus. Need inimesed ise ei taha seda tunnistada ja ka maailma ajakirjandus ei soovi "kurjuse impeeriumi" kukutamise au neile omistada, sest see teeks seaks kahtluse alla ülalmainitud põhjused ja nendega manipuleerimise.

Võimuvertikaali täiuslik süsteem

NSVL võimusüsteem rajanes kommunistliku partei tippjuhtkonna autoriteedil. Kõik muu, kaasa arvatud riigi repressiivsüsteem, mis hoidis vaos teisitimõtlejad, oli vaid selle toetuseks. Riiki juhiti partei kõrgema juhtkonna autoriteediga. Sellele süsteemile vastutegevus oli tühine, toetus aga piiritu. Sellistes tingimustes valitseda oleks saanud ka repressioonideta, kui vaid partei juhtkond oleks olukorda kasutanud ja tegutsenud sama targalt nagu pea sama kaua oma riigis valitsenud kommunistlik partei Hiinas. NSV Liidu parteisüsteem oli oma ülesehituses nii ülalt alla kui alt üles täiuslik. Kuid laitmatult valitsemiseks oleks vaja olnud ka täiuslikke juhte.

Siit algas draama lõppvaatus. Pärast Stalini surma töötas riigi võimusüsteem veel mingi aeg vanast harjumusest edasi ja partei kõrgem juht oli ka riigi liider. Samas aga koondus reaalvõim erinevate nomenklatuuri tagatubade kätte. Aastatel 1960 kuni 1978 formeerus süsteem, kus partei peasekretär oli rohkem võimu tagatubadele vajalike allkirjade andja, kui tegelik riigi kõrgem juht. Partei peasekretär sümbolina oli vajalik. Teda hoiti ikoonina isegi siis, kui tal oli vanaduse tõttu juba raske kõndida ja rääkida. Tema asemele ei soovinud tagatubadest keegi astuda. Vajati just sellilt allkirjaõiguse ja võimuga, kuid väheaktiivset liidrit. Vähesed teavad, et ainsa NSV Liidu kõrgeima parteijuhina esitas Brežnev poliitbüroole kahel korral avalduse tervislikel põhjustel tagasiastumiseks, kuid mõlemal korral jäeti tema avaldus rahuldamata.

Peale Brežnevi surma ei olnud võimu tagatoad riiki laostavad ega süsteemi ohustavad. Nende tegevus hoidis riigi kõigele vaatamata elujõulisena. NSV Liidus ei tõusnud riigi etteotsa sellist tippjuhtide meeskonda, nagu Hiinas, kus peale Mao lahkumist võimule tulnud isikud koondasid kõik "tagatoad" kokku ühtseks avalikuks meeskonnaks. NSV Liidus tegutses peaaegu iga poliitbüroo liige oma "tagatoaga" iseseisvalt.

1988. aastal hakkas olukord riigis järsult halvenema. Poliitbüroos tekkisid tõsised lahkarvamused ja vastuolud. "Perestroika" oli sama hästi kui liiva jooksnud ja üksmeelele tehtud vigade parandamiseks ja riigi arendamiseks veel alles jäänud võimaluste kasutuseks ei jõutud. Poolikult käivitunud "perestroika" ja "glasnost" hakkasid riigi huvidele kasu asemel kahju tooma. Läbimõeldud arengusuunda ei olnud. Juhtkond tõmbles ühelt muudatuselt, täienduselt, paranduselt teisele ühtegi neist tegelikult lõpuni ellu viimata. Majandusraskused süvenesid. Kuigi katastroofist oli riik veel kaugel, ei saanud olemasolev tase kaua püsida. Gorbatšov ja tema lähimeeskond oli võimetu vastu seisma Pavlovi, Krjutškovi, Jazovi ja Pugo grupeeringule.

Pavlovi-Krjutškovi grupeeringu lapsik viga

Kokkuleppele jõuda ja koostööle asuda ei õnnestunud. Perestroika toetuseks tugevat meeskonda Gorbatšov koondada ei osanud. Pealegi pani ta liialt lootusi välistoetustele. Augustiks 1991 oli enamik nomenklatuuri "tagatubasid" koondunud kolme: Pavlovi-Krjutškovi, Jeltsini ja Nazarbajevi grupeeringusse.

Sellises olukorras tegi Pavlovi, Krjutškovi, Jazovi ja Pugo nelik lausa lapsiku vea. Olles juba jõudmas kolme rühmituse variliidrite tasemel edasise osas kokkuleppele edasiste arengute suhtes, korraldas nelik läbimõtlematu ja puudulikult korraldatud Gorbatšovi tagandamise. Sellega pöörasid nad kõik, sealhulgas ka oma "tagatoa" ja lõpuks ka kogu rahva enda vastu.

Gorbatšov asus Jeltsini poolele, kelles ta aga üsna ruttu pettus. Jeltsin organiseeris salaja Valgevenes kohtumise Kasahstani ning Valgevene liidritega ning otsustati moodustada NSV Liidu asemele uus liitriik. Ei Nazarbajev ega Valgevene liider targu NSV Liidu lõppu avalikustama ei hakanud. Jeltsin aga kuulutas Venemaa Föderatsiooni iseseisvuse avalikult välja. Pärast seda "võtsid" teiste liiduvabariikide parteiliidrid koos oma tagatubadega igaüks oma vabanenud liiduvaabariigi endaga kaasa ja NSV Liit oligi lagunenud.

Jeltsini astutud samm ei jätnudki neile teist valikut. Kaukaasia ja Kesk-Aasia liiduvabariikide liidrid olid siiski tõsiselt mures üliootamatu ja ettevalmistusajata protsessi tagajärgede pärast nende vabariikides. Nüüd on kõigile teada, et nende mure tol ajal oli igati põhjendatud.

Sellist kiiret lagunemist soosis ka stalinlik konstitutsioon, kus igale liiduvabariigile antud õigus NSV Liidust vabalt välja astuda. Samas aga ei olnud selleks sätestatud mingit regulatsiooni. Olgu mainitud, et Euroopa Liidul on selline "lahutuse" regulatsioon olemas. Inglismaa EL-st lahkumise protsess kestab kuni kaks aastat, NSV Liidu lagunemise protsess kestis vaid ühe päeva. Ühel päeval oli riik veel olemas, järgmisel enam mitte. Euroopa Liidust lahkub iseseisva riigina toiminud riik, NSV Liidu näol oli tegemist liiduvabariigi nimeliste kolooniatega. Selline lagunemine tõi kaasa ulatusliku kaose ja probleemide rägastiku, mille mõju ulatub osaliselt ka tänasesse päeva.

Autori arvamus ei pruugi kokku langeda toimetuse seisukohaga.

 

 

 

177
Tagid:
putš, Mihhail Gorbatšev, NSVL
Teema:
Veerand sajandit ilma NSV Liiduta (21)
Руководитель представительства МИА Россия сегодня в Эстонии, шеф-редактор Sputnik Эстония Елена Черышева

Sputnik Eesti asus tööle erirežiimis. Peatoimetaja avaldus

(Uuendatud 00:17 01.01.2020)
Sputnik Eesti juhataja Elena Cherysheva selgitas portaali lugejatele suunatud pöördumises olukorda seoses portaali töö peatumisega. Avaldame avaliku pöördumise tervikteksti.

Austatud lugejad!

Tänasest, nagu näete, erineb Sputnik Eesti veebisait tavapärasest. Tõenäoliselt teate juba muutuse põhjust, kuid pean vajalikuks toimunu veel kord lahti seletada.

Alates 1. jaanuarist võeti meilt võimalus teie heaks töötada.

Eesti politsei- ja piirivalveamet esitas meile kõigile ultimaatumi: me kas katkestame töölepinguid rahvusvahelise uudisteagentuuriga "Rossiya Segodnja" ega tööta enam Sputnik Eestis, või meie suhtes algatatakse kriminaalasjad.

Eelmise aasta viimastel päevadel arutasime korduvalt kujunenud olukorda ja jõudsime järeldusele, et hoolimata võimude nõudmiste absurdsusest ja ohust, mille reaalsusse me tegelikult uskuda ei tahaks, ei ole meil õigust oma inimeste saatusega riskida.

Selle tulemusel olid toimetuse töötajad sunnitud 1. jaanuarist lõpetama töösuhted Sputnik Eesti ja RIA "Rossiya Segodnjaga". Kas see tähendab, et saidi elupäevad on lõppenud? Ei, see pole nii.

Sait jätkab tööd täies mahus, kuid protsessi organiseerimine selliselt, et me ei peaks Eesti võimude pideva surve all elama, võtab veel natuke aega. Loomulikult proovime töö võimalikult kiiresti taastada. 

Tahan tänada teid, kallid lugejad, meie tegevuse toetamise eest nelja aasta vältel ja eriti viimastel kuudel, kui surve ja ähvardused kõigi meie ja meie partnerite vastu muutusid äärmuslikeks.

Pangad külmutasid meie palgad, meie büroo omanikule avaldati survet ja sunniti teda meiega lepingut lõpetama. Seda kõike tehti karistusseadustiku paragrahviga ähvardamise taustal, mis näeb ette kuni viis aastat vabadusekaotust.

Meie ainus "süü" on selles, et oleme ajakirjanikud võimudest sõltumatus meediaväljaandes ja lihtsalt teeme oma tööd.Võideldes võimaluse eest töötada, võitleme me nii Eestis kui ka välismaal asuvate lugejate õiguse eest saada täielikku teavet.

Meiega võib mitte nõustuda. Võib vaielda ja kritiseerida. Kuid meie jaoks on peamine lugejate võimalus iga päev meie sait avada ja iseseisvalt infot, kommentaare ja pakutavaid järeldusi hinnata.

Seda nimetatakse sõnavabaduseks, mis kahjuks tänases Eestis puudub, vaatamata tõsiasjale, et "Piirideta reporterite" arvates sobib meie riik väljendusvabaduse pingereas maailmas 11. kohale.

Täname veelkord kõiki meie lugejaid, kolleege, avaliku elu tegelasi, poliitikuid ja lihtsalt kõiki ausaid inimesi nende toetuse eest nii Eestis kui ka teistes riikides.

Saadud toetus ei jäta meile muud valikut, kui jätkata võitlust õiguse eest tõtt rääkida ja teile täielikku ja kvaliteetset informatsiooni pakkuda. Tuleme varsti tagasi!

Lugupidamisega,

Elena Cherysheva
RIA "Rossija Segodnja" Eesti esinduse juhataja

Tagid:
tagakiusamine, sõnavabadus, Sputnik Eesti, Eesti
Teema:
Võimud ähvardavad ajakirjanikke kriminaalkaristusega
Ekspert Kaljulaidi mõttekäigust – kas Eestis on halb venelane olla

Ekspert Kaljulaidi mõttekäigust kas Eestis on halb venelane olla

(Uuendatud 22:04 30.12.2019)
Eesti Inimõiguste Teabekeskuse direktor Aleksei Semjonov kommenteeris Sputnik Eestile president Kersti Kaljulaidi uusaasta arutelu sellest, kas Eestis on halb venelane olla.

TALLINN, 30. detsember — Sputnik. Hiljuti üllatas president Kersti Kaljulaid publikut oma uusaastaintervjuuga, kus ta rääkis avalikult riigi vene elanikkonna küsimusest. 

Aleksei Semjonov tunnistas, et on Kaljulaidi sõnavõttude suhtes äärmiselt skeptiline, kui mitte suisa irooniline. Inimõiguslase sõnul on "selle naise peas täielik puder ja kapsad".

"Ühelt poolt mingid natsionalistlikud mõtted ja ideed, mis talle Eestis sisendati, teisalt omamoodi liberaalne õhkkond, kus ta olulise osa oma elust Euroopas veetis. Sellistel nn "tolerantsest keskkonnast" naasnud natsionalistidel on väga sageli mitmesuguseid kognitiivseid dissonantse.

Ta räägib kord üht, teinekord aga hoopis teist juttu," märgib Semjonov. ("Sõna on Vaba" – jõuline seisukohaväljendus presidendi dressipluusil liberaalset, poliitkorrektset ajakirjandust kaitstes ja probleemi täielik ignoreerimine Sputniku tagakiusamisel ajal – Toim.).

Tema sõnul satuvad need klišeed, eelarvamuslikud arusaamad omavahelisse vastuollu, kuid president isegi ei tunneta selle konflikti olemasolu: "Ta ise ei saa arugi, et räägib täpselt vastupidiseid asju ja selles ongi dissonants."

"Ühest küljest on Kaljulaidil see, mis pärit lapsepõlvest, tema natsionalistlikust keskkonnast, mis saatis ta Euroopasse, teiselt poolt euroopalikud motiivid, ja kolmandaks, mingid pragmaatilised katsed läheneda venelaste küsimuse lahendusele, suhetele Venemaa endaga, milles ta samuti tugev ei ole," loetles Semjonov.

Seetõttu ei näegi inimõiguslane siin mingeid suundumusi. 

"See on lihtsalt veel üks sümptom, et tal puudub selge maailmapilt, küll on aga erinevad arvamused, mida ta aeg-ajalt kuuldavale toob," lõpetas Eesti Inimõiguste teabe keskuse direktor Aleksei Semjonov. 

Nagu Sputnik Eesti juba kirjutas, rääkis Kersti Kaljulaid uusaastaintervjuus, kuidas kord pärast koolisaabumist tema väike poeg küsis: "Ema, miks on Eestis halb olla venelane?"

Kaljulaid ütles, et just siis sai ta ootamatult aru, et on mõne Eesti inimese mõtteviisi lihtsalt omaks võtnud: nad leiavad, et kui sa oled venelane, on see halb.

"Minu laps oli multikultuursest kogukonnast Eestisse tulles kui puhas leht ja selline küsimus tekkis temas umbes kaks kuu möödudes.

Nii et kuskil on see peidus. Ja see tähendab, et me peaksime sellest rääkima," tunnistas Eesti riigipea.

Tema arvates on mõne eestlase negatiivne suhtumine venelastesse muutunud omamoodi kättemaksuks Nõukogude mineviku eest.

Lugege lisaks:

Tagid:
venelased, Kersti Kaljulaid, Eesti
Teema:
Võimud ähvardavad ajakirjanikke kriminaalkaristusega
Samal teemal
Eesti president sõitis Vatikani Rooma paavsti juurde