Telekanal Interi hoone.

Usu kriis ehk miks põles "Inter"

100
(Uuendatud 16:54 07.09.2016)
Inimene peab elama oma maailmapildiga kooskõlas, et see maailmapilt kinnitaks inimesele pidevalt tema tegusust ega tekitaks temas kahtlusi.

Maksim Kononenko agentuurile RIA "Rossija Segodnja"

Inimene on nõrk. Inimene peab kogu aeg oma enesehinnangut kontrollima. Inimene peab elama oma maailmapildiga kooskõlas, et see maailmapilt kinnitaks inimesele pidevalt tema tegusust ega tekitaks temas kahtlusi.

Ja selleks, et inimesel selline kindlus kogu aeg olemas oleks, mõtleski ta välja usu.

Usk võib olla erinev. See võib seisneda usus iseendasse, võib seisneda usus sellesse, et keegi suur ja kaval jälgib sind.

Uskuda võib oma ürituse õigsusesse või üldinimlikesse väärtustesse. Kuid milline see usk ka poleks, peab ta olema piisavalt tugev. Selles on tema põhisisu. Usk ei saa olla nõrk. Usu nõrgenemine viib inimese desorienteerimiseni ümbritsevas. Ja siis hakkab inimene käituma kummaliselt.

Nii näiteks mõtleb ta enda jaoks välja "tunnete haavamise ". Haavata saab vaid neid tundeid, mis on nõrgad ja milles tundja kahtleb. Kui aga tunded on siirad ja tugevad, siis kõik need, kes neid haavata üritavad, ajavad tundja vaid naerma ja kutsuvad temas haavajate suhtes esile armulikkuse.

Seesama käib ka ajaloo võltsimise kohta. Ajaloo võltsimist kardavad vaid need, kes kahtlevad omaenda ajaloos. Need aga, kes endas ja oma ajaloos kindlad on, vaatavad võltsijaid nagu kloune. Sellepärast, et nad ongi klounid.

Ja veel hakkab usku kaotav inimene paaniliselt vaenulikku propagandat kartma. Talle tundub, et propaganda on kõikjal. Propaganda on eetris ja elektriseadmetes. Propaganda on tänavanimedes, arhitektuuris ja loomulikult mälestussammastes. Ja just see propaganda on kõiges süüdi. Vaesuses. Heaolu puudumises. Selles, et ametnikud varastavad, et lihtinimene joob. Selles, et tehased seisavad, palka ei maksta, tänavad on mustad ja naine kodus tuleks maha lüüa. Ja mis peamine, usk on kadunud. Ei ole enam usku homsesse ega ülehomsesse ega isegi tänasesse mitte.

Just selliseid usu kaotanud inimesi, käes põlevad autokummid, nägimegi me Kiievis telekanali "Inter" hoonete ees. Samuti nende hoonete sees süütevedelikuanumatega. Nende radikaalsete rahvuslaste organisatsioonide võitlejad tunnevad juba, et midagi ei ole läinud päris õigesti. Ja et tõenäoliselt on neid peremoga'ga (ukraina keeles — "võit", toim.) petetud. Ja et nemad on järgmised lastest, kelle revolutsioon ära sööb. Nad on usku kaotamas. Mida teeb inimene, kui tema usk nõrgeneb? Ta hakkab selle põhjust otsima ja loomulikult leiab selle propagandas.

Samamoodi on kadumas usk Ukraina siseminister Avakovisse, kes vihjaski sisuliselt segaduses olevatele natsionalistidele "Interile", kirjutades Facebookis, et telekanal edastab midagi ebaõiget.

Kiievi kesklinnas pandi põlema suurima rahvusliku telekanali hoone, milles viibisid vaid tütarlastest ajakirjanikud. Kogu Euroopa vaatas seda varjamatu õudusega, Ukraina politsei aga seisis sealsamas kõrval ja vaatas tegevusetult pealt. Ka nendel politseinikel polnud usku. Ja nad mõtlevad, et võibolla ongi neil õigus.

Võibolla tõesti, kui need moskalite järgijad põlema panna, siis saab kõik korda. Korterites hakkab soojem, gaasihinnad langevad, Kiievi kesklinnast kaob vänge kõrbehais ja telekanali "Inter" hoone seinad saavad iseenesest nõest puhtaks ja hakkavad edastama tõelisi Ukraina uudiseid.

Nende järgi saab Ukraina tõepoolest mitmetuhande aastase ajalooga Euroopa juhtivaks riigiks, kus ehitatakse maailma suuremaid lennukeid ja kontinendi suuremaid elektrijaamu. Ja Krimmi elanikud korraldavad veel ühe referendumi ja hääletavad üksmeelselt selle poolt, et tagasi tulla. Ja koos sellega toimub selline referendum ka Rostovis Doni ääres, Krasnodaris ja isegi Voronežis. Küllap on mõni täna ära põlenud ajakirjanikust tütarlaps sobiv hind sellise rahvusliku õitsengu eest.

Seda enam, et usu on kaotanud ka tütarlapsed-ajakirjanikud ja nende ülemad, kes nõustusid löömameeste nõudmised rahuldama ja eetrist venekeelsed saated ära koristama. Ka nemad ei usu sellesse, mida nad teevad. Nad ei usu sellesse, et venelased ja ukrainlased on üks, ühise ajaloo, ühise keele ja vältimatult ühise tulevikuga rahvas. Ja nad arvavad, et kui nad nüüd neile "haavatud tunnetega" inimestele järele annavad, siis saab telekanali elu olema rahulik ja autorehve enam tule. Muidugi tuleb. Tulevad nii autorehvid, kui ka süütevedelik, sest usk on kadumas. Aga usku ei tahaks kaotada. Ja võibolla, kui see telekanal veel kord põlema panna, siis rahuneb ka Donbass maha. Võibolla ühest korrast põlema panna ei aita.

Kõik see ei käi ainult Ukraina kohta. "Venemaa häkkerite" süüdistamine selles, et nad võivad USA valimistulemusi mõjutada, on täielik usu kaotamine omaenda perspektiivi valimistel ja maailma peamise demokraatia kuulsatesse institutsioonidesse, mida petta pole võimalik. Moslemiriietuse keelamine Prantsusmaal on usu kaotamine sellesse, et Prantsusmaa on võimeline jääma selliseks Prantsusmaaks, nagu ta oli mitme sajandi jooksul. "Holokausti eitamise" vastased seadused on oma usu puudumise tunnistamine selles, et holokaust tõesti oli.

Ja loomulikult blogipidaja arreteerimine selle eest, et ta tegi küünilisi klippe õigeukslikest (nagu "pokemonide püüdmine pühakojas") — see on usu kaotamine tuhandeaastasesse vene õigeusukirikusse, millele mingid provintsiblogijad koos kõigi oma klippide ja pokemonidega on kui tolmukübe ambonil. Ka "Islamiriigi" terrorism ja metsikused on põhjustatud usu nõrkusest sellesse, et islam on elujõuline, et ta on võimeline suurteks kultuurisaavutusteks ega vaja hoopiski kaitset ükskõik kelle eest, seda enam kuulipilujatega.

Kuid kui Venemaal ja Euroopas näeme me vaid esimesi ärevaid sümptomeid, siis Ukrainas ja sealsamas Islamiriigis on usu kriis totaalne. Ja nende juba täiesti onkoloogiliste sotsiaalsete moodustiste saatus peaks olema meile õppetunniks ja hoiatuseks.

Selle eest, et usku ei tohi kaotada.

Autori arvamus ei pruugi kokku langeda toimetuse seisukohaga.

 

 

100
Tagid:
kahtlus, usk, Inter, telekanal, Ukraina
Руководитель представительства МИА Россия сегодня в Эстонии, шеф-редактор Sputnik Эстония Елена Черышева

Sputnik Eesti asus tööle erirežiimis. Peatoimetaja avaldus

(Uuendatud 00:17 01.01.2020)
Sputnik Eesti juhataja Elena Cherysheva selgitas portaali lugejatele suunatud pöördumises olukorda seoses portaali töö peatumisega. Avaldame avaliku pöördumise tervikteksti.

Austatud lugejad!

Tänasest, nagu näete, erineb Sputnik Eesti veebisait tavapärasest. Tõenäoliselt teate juba muutuse põhjust, kuid pean vajalikuks toimunu veel kord lahti seletada.

Alates 1. jaanuarist võeti meilt võimalus teie heaks töötada.

Eesti politsei- ja piirivalveamet esitas meile kõigile ultimaatumi: me kas katkestame töölepinguid rahvusvahelise uudisteagentuuriga "Rossiya Segodnja" ega tööta enam Sputnik Eestis, või meie suhtes algatatakse kriminaalasjad.

Eelmise aasta viimastel päevadel arutasime korduvalt kujunenud olukorda ja jõudsime järeldusele, et hoolimata võimude nõudmiste absurdsusest ja ohust, mille reaalsusse me tegelikult uskuda ei tahaks, ei ole meil õigust oma inimeste saatusega riskida.

Selle tulemusel olid toimetuse töötajad sunnitud 1. jaanuarist lõpetama töösuhted Sputnik Eesti ja RIA "Rossiya Segodnjaga". Kas see tähendab, et saidi elupäevad on lõppenud? Ei, see pole nii.

Sait jätkab tööd täies mahus, kuid protsessi organiseerimine selliselt, et me ei peaks Eesti võimude pideva surve all elama, võtab veel natuke aega. Loomulikult proovime töö võimalikult kiiresti taastada. 

Tahan tänada teid, kallid lugejad, meie tegevuse toetamise eest nelja aasta vältel ja eriti viimastel kuudel, kui surve ja ähvardused kõigi meie ja meie partnerite vastu muutusid äärmuslikeks.

Pangad külmutasid meie palgad, meie büroo omanikule avaldati survet ja sunniti teda meiega lepingut lõpetama. Seda kõike tehti karistusseadustiku paragrahviga ähvardamise taustal, mis näeb ette kuni viis aastat vabadusekaotust.

Meie ainus "süü" on selles, et oleme ajakirjanikud võimudest sõltumatus meediaväljaandes ja lihtsalt teeme oma tööd.Võideldes võimaluse eest töötada, võitleme me nii Eestis kui ka välismaal asuvate lugejate õiguse eest saada täielikku teavet.

Meiega võib mitte nõustuda. Võib vaielda ja kritiseerida. Kuid meie jaoks on peamine lugejate võimalus iga päev meie sait avada ja iseseisvalt infot, kommentaare ja pakutavaid järeldusi hinnata.

Seda nimetatakse sõnavabaduseks, mis kahjuks tänases Eestis puudub, vaatamata tõsiasjale, et "Piirideta reporterite" arvates sobib meie riik väljendusvabaduse pingereas maailmas 11. kohale.

Täname veelkord kõiki meie lugejaid, kolleege, avaliku elu tegelasi, poliitikuid ja lihtsalt kõiki ausaid inimesi nende toetuse eest nii Eestis kui ka teistes riikides.

Saadud toetus ei jäta meile muud valikut, kui jätkata võitlust õiguse eest tõtt rääkida ja teile täielikku ja kvaliteetset informatsiooni pakkuda. Tuleme varsti tagasi!

Lugupidamisega,

Elena Cherysheva
RIA "Rossija Segodnja" Eesti esinduse juhataja

Tagid:
tagakiusamine, sõnavabadus, Sputnik Eesti, Eesti
Teema:
Võimud ähvardavad ajakirjanikke kriminaalkaristusega
Ekspert Kaljulaidi mõttekäigust – kas Eestis on halb venelane olla

Ekspert Kaljulaidi mõttekäigust kas Eestis on halb venelane olla

(Uuendatud 22:04 30.12.2019)
Eesti Inimõiguste Teabekeskuse direktor Aleksei Semjonov kommenteeris Sputnik Eestile president Kersti Kaljulaidi uusaasta arutelu sellest, kas Eestis on halb venelane olla.

TALLINN, 30. detsember — Sputnik. Hiljuti üllatas president Kersti Kaljulaid publikut oma uusaastaintervjuuga, kus ta rääkis avalikult riigi vene elanikkonna küsimusest. 

Aleksei Semjonov tunnistas, et on Kaljulaidi sõnavõttude suhtes äärmiselt skeptiline, kui mitte suisa irooniline. Inimõiguslase sõnul on "selle naise peas täielik puder ja kapsad".

"Ühelt poolt mingid natsionalistlikud mõtted ja ideed, mis talle Eestis sisendati, teisalt omamoodi liberaalne õhkkond, kus ta olulise osa oma elust Euroopas veetis. Sellistel nn "tolerantsest keskkonnast" naasnud natsionalistidel on väga sageli mitmesuguseid kognitiivseid dissonantse.

Ta räägib kord üht, teinekord aga hoopis teist juttu," märgib Semjonov. ("Sõna on Vaba" – jõuline seisukohaväljendus presidendi dressipluusil liberaalset, poliitkorrektset ajakirjandust kaitstes ja probleemi täielik ignoreerimine Sputniku tagakiusamisel ajal – Toim.).

Tema sõnul satuvad need klišeed, eelarvamuslikud arusaamad omavahelisse vastuollu, kuid president isegi ei tunneta selle konflikti olemasolu: "Ta ise ei saa arugi, et räägib täpselt vastupidiseid asju ja selles ongi dissonants."

"Ühest küljest on Kaljulaidil see, mis pärit lapsepõlvest, tema natsionalistlikust keskkonnast, mis saatis ta Euroopasse, teiselt poolt euroopalikud motiivid, ja kolmandaks, mingid pragmaatilised katsed läheneda venelaste küsimuse lahendusele, suhetele Venemaa endaga, milles ta samuti tugev ei ole," loetles Semjonov.

Seetõttu ei näegi inimõiguslane siin mingeid suundumusi. 

"See on lihtsalt veel üks sümptom, et tal puudub selge maailmapilt, küll on aga erinevad arvamused, mida ta aeg-ajalt kuuldavale toob," lõpetas Eesti Inimõiguste teabe keskuse direktor Aleksei Semjonov. 

Nagu Sputnik Eesti juba kirjutas, rääkis Kersti Kaljulaid uusaastaintervjuus, kuidas kord pärast koolisaabumist tema väike poeg küsis: "Ema, miks on Eestis halb olla venelane?"

Kaljulaid ütles, et just siis sai ta ootamatult aru, et on mõne Eesti inimese mõtteviisi lihtsalt omaks võtnud: nad leiavad, et kui sa oled venelane, on see halb.

"Minu laps oli multikultuursest kogukonnast Eestisse tulles kui puhas leht ja selline küsimus tekkis temas umbes kaks kuu möödudes.

Nii et kuskil on see peidus. Ja see tähendab, et me peaksime sellest rääkima," tunnistas Eesti riigipea.

Tema arvates on mõne eestlase negatiivne suhtumine venelastesse muutunud omamoodi kättemaksuks Nõukogude mineviku eest.

Lugege lisaks:

Tagid:
venelased, Kersti Kaljulaid, Eesti
Teema:
Võimud ähvardavad ajakirjanikke kriminaalkaristusega
Samal teemal
Eesti president sõitis Vatikani Rooma paavsti juurde