Telekanal Interi hoone.

Usu kriis ehk miks põles "Inter"

85
(Uuendatud 16:54 07.09.2016)
Inimene peab elama oma maailmapildiga kooskõlas, et see maailmapilt kinnitaks inimesele pidevalt tema tegusust ega tekitaks temas kahtlusi.

Maksim Kononenko agentuurile RIA "Rossija Segodnja"

Inimene on nõrk. Inimene peab kogu aeg oma enesehinnangut kontrollima. Inimene peab elama oma maailmapildiga kooskõlas, et see maailmapilt kinnitaks inimesele pidevalt tema tegusust ega tekitaks temas kahtlusi.

Ja selleks, et inimesel selline kindlus kogu aeg olemas oleks, mõtleski ta välja usu.

Usk võib olla erinev. See võib seisneda usus iseendasse, võib seisneda usus sellesse, et keegi suur ja kaval jälgib sind.

Uskuda võib oma ürituse õigsusesse või üldinimlikesse väärtustesse. Kuid milline see usk ka poleks, peab ta olema piisavalt tugev. Selles on tema põhisisu. Usk ei saa olla nõrk. Usu nõrgenemine viib inimese desorienteerimiseni ümbritsevas. Ja siis hakkab inimene käituma kummaliselt.

Nii näiteks mõtleb ta enda jaoks välja "tunnete haavamise ". Haavata saab vaid neid tundeid, mis on nõrgad ja milles tundja kahtleb. Kui aga tunded on siirad ja tugevad, siis kõik need, kes neid haavata üritavad, ajavad tundja vaid naerma ja kutsuvad temas haavajate suhtes esile armulikkuse.

Seesama käib ka ajaloo võltsimise kohta. Ajaloo võltsimist kardavad vaid need, kes kahtlevad omaenda ajaloos. Need aga, kes endas ja oma ajaloos kindlad on, vaatavad võltsijaid nagu kloune. Sellepärast, et nad ongi klounid.

Ja veel hakkab usku kaotav inimene paaniliselt vaenulikku propagandat kartma. Talle tundub, et propaganda on kõikjal. Propaganda on eetris ja elektriseadmetes. Propaganda on tänavanimedes, arhitektuuris ja loomulikult mälestussammastes. Ja just see propaganda on kõiges süüdi. Vaesuses. Heaolu puudumises. Selles, et ametnikud varastavad, et lihtinimene joob. Selles, et tehased seisavad, palka ei maksta, tänavad on mustad ja naine kodus tuleks maha lüüa. Ja mis peamine, usk on kadunud. Ei ole enam usku homsesse ega ülehomsesse ega isegi tänasesse mitte.

Just selliseid usu kaotanud inimesi, käes põlevad autokummid, nägimegi me Kiievis telekanali "Inter" hoonete ees. Samuti nende hoonete sees süütevedelikuanumatega. Nende radikaalsete rahvuslaste organisatsioonide võitlejad tunnevad juba, et midagi ei ole läinud päris õigesti. Ja et tõenäoliselt on neid peremoga'ga (ukraina keeles — "võit", toim.) petetud. Ja et nemad on järgmised lastest, kelle revolutsioon ära sööb. Nad on usku kaotamas. Mida teeb inimene, kui tema usk nõrgeneb? Ta hakkab selle põhjust otsima ja loomulikult leiab selle propagandas.

Samamoodi on kadumas usk Ukraina siseminister Avakovisse, kes vihjaski sisuliselt segaduses olevatele natsionalistidele "Interile", kirjutades Facebookis, et telekanal edastab midagi ebaõiget.

Kiievi kesklinnas pandi põlema suurima rahvusliku telekanali hoone, milles viibisid vaid tütarlastest ajakirjanikud. Kogu Euroopa vaatas seda varjamatu õudusega, Ukraina politsei aga seisis sealsamas kõrval ja vaatas tegevusetult pealt. Ka nendel politseinikel polnud usku. Ja nad mõtlevad, et võibolla ongi neil õigus.

Võibolla tõesti, kui need moskalite järgijad põlema panna, siis saab kõik korda. Korterites hakkab soojem, gaasihinnad langevad, Kiievi kesklinnast kaob vänge kõrbehais ja telekanali "Inter" hoone seinad saavad iseenesest nõest puhtaks ja hakkavad edastama tõelisi Ukraina uudiseid.

Nende järgi saab Ukraina tõepoolest mitmetuhande aastase ajalooga Euroopa juhtivaks riigiks, kus ehitatakse maailma suuremaid lennukeid ja kontinendi suuremaid elektrijaamu. Ja Krimmi elanikud korraldavad veel ühe referendumi ja hääletavad üksmeelselt selle poolt, et tagasi tulla. Ja koos sellega toimub selline referendum ka Rostovis Doni ääres, Krasnodaris ja isegi Voronežis. Küllap on mõni täna ära põlenud ajakirjanikust tütarlaps sobiv hind sellise rahvusliku õitsengu eest.

Seda enam, et usu on kaotanud ka tütarlapsed-ajakirjanikud ja nende ülemad, kes nõustusid löömameeste nõudmised rahuldama ja eetrist venekeelsed saated ära koristama. Ka nemad ei usu sellesse, mida nad teevad. Nad ei usu sellesse, et venelased ja ukrainlased on üks, ühise ajaloo, ühise keele ja vältimatult ühise tulevikuga rahvas. Ja nad arvavad, et kui nad nüüd neile "haavatud tunnetega" inimestele järele annavad, siis saab telekanali elu olema rahulik ja autorehve enam tule. Muidugi tuleb. Tulevad nii autorehvid, kui ka süütevedelik, sest usk on kadumas. Aga usku ei tahaks kaotada. Ja võibolla, kui see telekanal veel kord põlema panna, siis rahuneb ka Donbass maha. Võibolla ühest korrast põlema panna ei aita.

Kõik see ei käi ainult Ukraina kohta. "Venemaa häkkerite" süüdistamine selles, et nad võivad USA valimistulemusi mõjutada, on täielik usu kaotamine omaenda perspektiivi valimistel ja maailma peamise demokraatia kuulsatesse institutsioonidesse, mida petta pole võimalik. Moslemiriietuse keelamine Prantsusmaal on usu kaotamine sellesse, et Prantsusmaa on võimeline jääma selliseks Prantsusmaaks, nagu ta oli mitme sajandi jooksul. "Holokausti eitamise" vastased seadused on oma usu puudumise tunnistamine selles, et holokaust tõesti oli.

Ja loomulikult blogipidaja arreteerimine selle eest, et ta tegi küünilisi klippe õigeukslikest (nagu "pokemonide püüdmine pühakojas") — see on usu kaotamine tuhandeaastasesse vene õigeusukirikusse, millele mingid provintsiblogijad koos kõigi oma klippide ja pokemonidega on kui tolmukübe ambonil. Ka "Islamiriigi" terrorism ja metsikused on põhjustatud usu nõrkusest sellesse, et islam on elujõuline, et ta on võimeline suurteks kultuurisaavutusteks ega vaja hoopiski kaitset ükskõik kelle eest, seda enam kuulipilujatega.

Kuid kui Venemaal ja Euroopas näeme me vaid esimesi ärevaid sümptomeid, siis Ukrainas ja sealsamas Islamiriigis on usu kriis totaalne. Ja nende juba täiesti onkoloogiliste sotsiaalsete moodustiste saatus peaks olema meile õppetunniks ja hoiatuseks.

Selle eest, et usku ei tohi kaotada.

Autori arvamus ei pruugi kokku langeda toimetuse seisukohaga.

 

 

85
Tagid:
kahtlus, usk, Inter, telekanal, Ukraina