Rostislav Ištšenko.

Ameerika tuumarelva ümberpaigutamine Türgist Rumeeniasse: esimesed järeldused

95
(Uuendatud 21:58 19.08.2016)
Pole üldse välistatud, et see uudis osutub kõlakaks või katseks avalikku arvamust sondeerida, mille tulemuste põhjal siis otsustakse hoopis mitte midagi mitte kuhugi viia. Kujutlegem aga, et Belgia ajakirjanikke ei veetudki ninapidi ja ameerika tuumarelvastus kanditakse tõepoolest vaikselt Türgist Rumeenia Deveselu baasi. Mida see tähendaks?

Süsteemse analüüsi ja prognoosi keskuse president Rostislav Ištšenko — RIA "Rossija Segodnja" tellimusel

USA alustas oma taktikalise tuumarelva väljaviimist Türgist, kus seda hoiti 50-ndate aastate lõpust saadik. Paljuski just sellepärast algas Kariibi kriis ja äärepealt oleks puhkenud Kolmas maailmasõda. Nüüd siis hakkas "kõikvõimas" USA ilma, et Kuubal oleks enam Venemaa rakette, ilma sellesama Türgi soovita, ilma järeleandmisteta või Kremli vastusammudeta seda relvastust vaikselt välja viima.

Tõsi, esialgu on info mitteametlik — Belgia võrguväljaanne EurActiv teatas sellest viitega sõltumatutele allikatele. Rumeenia välisministeeriumi esindaja lükkas juba neljapäeval teated tuumarelva toomise kohta Türgist riigi territooriumile ümber, USA riigidepartemang ja Pentagon aga keeldusid RIA Novosti järelpärimist kommenteerimast.

Pole üldse välistatud, et see uudis osutub kõlakaks või katseks avalikku arvamust sondeerida, mille tulemuste põhjal siis otsustakse hoopis mitte midagi mitte kuhugi viia.

Kujutlegem aga, et Belgia ajakirjanikke ei veetudki ninapidi ja ameerika tuumarelvastus kanditakse tõepoolest vaikselt Türgist Rumeenia Deveselu baasi. Mida see tähendaks?

Türgi ja USA lahutus

Esiteks, see annaks tunnistust, et seesama "kõikvõimas" USA, kes "kõikjal sekkub", tunnistab endale, et Türgi on nende jaoks tükiks ajaks, kui mitte igaveseks kaotatud. Tuumarelva pole küll mõistlik, kuid on võimalik hoida ebastabiilse liitlase pinnal, kuid tuumarelva ei saa kindlasti hoida vaenuliku riigi territooriumil.

Tuumajõud on liiga tugev argument, tegelikult viimane abinõu rahvusvahelises mängus. Tuumarelva omanik peab olema kindel, et iga laengut saab vajadusel igal ajal ka kasutada. Kui tuumarelv on vaenuliku riigi territooriumil, siis tähendab, et seda võidakse blokeerida.

Türgi on Incirliki baasi, kus neid samu Ameerika tuumalaenguid hoitakse, elektrita jätnud ja viimase kahe kuu jooksul on Türgi sõjaväelased seda USA baasi kahel korral blokeerinud.

See aga tähendab, et kriitilisel hetkel ei saa ameeriklased arvestada mitte ainult Türgi pinnale ladustatud relvastusega, vaid isegi selle üle kontrolli säilitada.

Kui USA loodaks, et olukord võib lähiajal (aasta jooksul) muutuda paremaks, kannataksid nad selle ära. Kui nad aga juba tuumarelva välja veavad, tähendab arvestavad sellega, et lahutus Türgist saab olema pikaajaline.

Niisiis, Venemaa ei hakanud Türgit pommitama, ei hakanud tema pinnal 5. kolonni loomist rahastama, nagu prognoosisid mõned eriti käremeelsed Vene politoloogid, kuid nende kirjutatud stsenaariumi järgi tegutses hoopis USA: riigipöörde kavandamine, mõjuagendid, keda massiliselt infiltreeriti sõjaväkke, politseisse, eriteenistustesse, bürokraatiaaparaati ja meediasse.

Tulemused on ilmsed: "kõikvõimas" USA kaotas liitlase — NATO võimsuselt teise armee ja platsdarmi planeedi võtmeregioonis Lähis-Idas (Ameerika strateegia seisukohalt).

Ja väga suure raha eest. Venemaa aga sai Türgi (võimalik, et esialgu veel mitte liitlaseks, kuid igatahes koostööst huvitatud ja hea arengupotentsiaaliga partneriks) praktiliselt tasuta.

Õppetund Ukrainale

Vaatleme teist aspekti, Türgit koostoimes Ukrainaga. Mida näitas meile Ameerika kaotus Türgis? Kontseptsiooni, et Ameerika hübriidagressiooni ohvriks sattunud riigi valitsus on võimeline USA-le vastu seisma ainult siis, kui Venemaa valab selle riigi rahaga üle, loob seal oma valitsusvälised organisatsioonid ja lõppkokkuvõttes saadab oma tankid seda režiimi riigipöördest päästma, paikapidamatust.

2013. aasta lõpul ja 2014. aasta alguses tuli Ukraina president Viktor Janukovitšil läbi viia hoopis vähem vahistamisi, kui Erdoğanil 2016. aastal. Ka tankidega tema vastased pealinna tänavatel ei sõitnud ja lahingulennukeid tema vastu õhku ei tõusnud.

Janukovitš kontrollis armeed, politseid ja riigiaparaati. Ametiseisundit omavate putšistide paljastamine toimus 2013. aasta novembri esimestel päevadel. Ülejäänud kas ootasid, kuni selgub, kes peale jääb või nõudsid valitsuselt Maidani putši mahasurumiseks resoluutsete meetmete rakendamist. Janukovitš ootas, kauples, tegi järeleandmisi, kuid kedagi putši juhtidest ta ei puutunud. Ameerika saatkonna (Incirliki puudumisel) elektrita jätmisest ja sõjaväega ümberpiiramisest ei julgenud ta mõeldagi.

Erdoğan vahistas tuhandeid ja vallandas kümneid tuhandeid putšiste ja nende mõttekaaslasi riigiteenistusest, sulges kümneid meediaväljaandeid, piiras märgatavalt isikuvabadusi. Ja jäi püsima.

Janukovitšit toetas Venemaa nii raha, kui hea nõuga. Erdoğaniga hakkasid suhted klappima alles pärast putši. Lühikese juuliöö kriitilistel hetkedel, mil otsustati mitte ainult riigipöörde, vaid ka Ameerika tuumarelva saatus Türgi pinnal, tegutses Erdoğan ise.

See aga tähendab, et ameeriklastest võib lahti saada ka ilma Venemaa abita, kuigi ega ta ju kedagi ei segagi. Põhimõtteliselt on abi vaja vaid sellele, kes ise on valmis võitlema.

Miks just Rumeenia?

Lõpuks siis Rumeenia suunast, sinna ameeriklased oma tuumarelva viivad. Needsamad käremeelsed politoloogid hoiatasid meid, et ameerika tuumaraketid ilmuvad välja Ukrainas. Nüüd siis ongi nii sobiv juhus, kui ettekääne olemas ja ka Kiiev poleks vastu. Miks siis ei veeta tuumapomme Türgist Ukrainasse? Miks ei lenda Ameerika lennukid Incirliki baasist Dnepropetrovskisse või Zaporožjesse?

Tuumarelv ei ole argument mitte Süüria, vaid strateegilise vastase jaoks. Tuumalaengud Türgi territooriumil said olla suunatud vaid Venemaa vastu. Rumeenia territooriumil saavad nad ohustama vaid Venemaad. Ukrainast oleks ju lähem.

Rumeenia valik Ameerika tuumalaengute uue paiknemiskohana on veelkordne kinnitus, et USA tunnistab kaotust Ukraina partiis ega arvesta enam, et sealne režiim suudab kaua vastu pidada või millekski ameerikameelseks transformeeruda.

Nad käsitlevad seda territooriumi juba Venemaa huvisfääri läinuna ja seepärast ei paigutagi sinna strateegilist relvastust. Milleks seda Türgist Ukrainasse vedada, et siis poole aasta või aasta pärast sealt evakueerima hakata?

Seegi kord saadi hakkama ilma Venemaa tankideta.

Nii et kui järjekordne pseudopolitoloog hakkab seletama, et Kreml ei tee tööd ja USA on kõikvõimas, siis meenutage Türgis toimunut. Lõppkokkuvõttes me ju teame, et Venemaa positsioonid on aastast 2000 kuni aastani 2016 aina tugevnenud ja tugevnevad aina edasi.

Autori arvamus ei pruugi kokku langeda toimetuse seisukohaga.

 

95
Samal teemal
Võimalik, et USA alustas tuumarelva väljaviimist Türgist