Angela Merkel.

Kas on elu pärast Merkelit

45
(Uuendatud 15:19 16.08.2016)
Saksamaal olid inimesed harjunud stabiilsete hindadega, taskukohase eluasemega, mõõdukal tasemel maksudega, liikumisvabadusega, heaoluga. Kaks põlvkonda sakslasi oli üles kasvanud just selles vaimus. Siis aga hakkasid sellesse kaunisse saksa majja tekkima mõrad. Need on seotud nii põgenikevooluga kui ka riigisiseste probleemidega.

Alexander Rahr, politoloog, Saksa-Vene foorumi teadusdirektor, rahvusvahelise väitlusklubi Valdai ekspert — sisepoliitilisest olukorrast Saksamaal, edastas RIA Novosti.

2017. aastal seisavad Saksamaal ees föderaalsed valimised. Kui ei juhtu just midagi erakordset — näiteks ulatusliku terrorirünnakut seoses pagulaskriisiga, mille tekkimise pärast Angela Merkelit kritiseeritakse —, siis tuleva aasta suvel saab nimelt tema Saksamaa kantsleriks. Selgitan oma mõtet.

Viimase 10 aastaga on praegune liidukantsler hävitanud kõik talle poliitilises mõttes ohtlikud konkurendid kristlike demokraatide juhtkonnas. Saksamaa Kristlik-Demokraatliku Liidu eesotsas on täna inimesed, kes võlgnevad oma karjääri just Merkelile. Enam ei ole seal säravaid isiksusi vanalt Lääne-Saksamaalt, erandiks vahest ehk rahandusminister Wolfgang Schäuble. Teda võib põhimõtteliselt vaadelda kandidaadina kantsleri ametisse, kuid tal on kolm probleemi. Esiteks, 20 aastat tagasi oli ta segatud korruptsiooniskandaali. Teiseks, pärast talle osaks saanud atentaati on ta ratastoolis. Kolmandaks, ta on juba kaugelt üle 70 aasta vana, seetõttu võib Schäuble pretendeerida vaid Saksamaa ajutise juhi rollile, juhul kui Angela Merkeliga, hoidku jumal, midagi juhtub.

Teiseks võimalikuks kandidaadiks kantsleri ametipostile peetakse kaitseminister Ursula von der Leyenit. Ta on 57-aastane, ta on Alam-Saksi liidumaa kristlike demokraatide endise tuntud liidri tütar. Kaitseministeeriumi juhi koht on tal juba kolmas ministriamet ja aeg-ajalt annab ta vihjeid, et on valmis tegema märksa vastutusrikkamat tööd.

Ma nimetaksin teda võimalikuks kandidaadiks, aga seda vaid juhul, kui Angela Merkel ei suuda ennast läbi suruda. Partei sees ei ole näha kedagi, kellel oleks võrreldavat autoriteeti ja kogemust.

Ma välistan täielikult, et tuleva aasta septembris võiksid võimule tulla opositsioonipoliitikud. Peamine opositsioonipartei — sotsiaaldemokraadid — on praegu sunnitud tegutsema valitsuskoalitsioonis koos kristlike demokraatidega. Põhimõtteliselt on Angela Merkel nad täielikult alla neelanud. Sotsiaaldemokraatlik partei koosneb Frank-Walter Steinmeierist, kes 8 aastat tagasi kandideeris kantsleri ametikohale ja jäi Merkelile haledalt alla. Teist korda ta, muidugimõista, ennast üles seadma ei hakka.

Peatähtis aga on see, et viimase 10 aastaga on sotsiaaldemolkraadid kaotanud teise rahvapartei staatuse. Üleriigiliselt ainus rahvapartei, kes võib koguda 30-35% valijate häältest, on Kristlik-Demokraatlik Partei. Sotsiaaldemokraatide reiting küünib ligikaudu 20% kanti, mis on katastroofiliselt madal erakonna kohta, millest on tulnud kolm kantslerit — Willy Brandt, Helmut Kohl ja Gerhard Schröder. Praegu on selle partei populaarsus lähemal „rohelistele", kes võivad arvestada 12% häältega. On veel ka vasakpoolsete partei, endised kommunistid, kelle maksimaalne toetus moodustab vaid 10%. Selles erakonnas on pealekauba terav lõhe nende vahel, kes pooldavad koostööd valitseva parteiga ja nende vahel, kes on resoluutselt selle vastu.

Suurtest erakondadest jääb veel Alternatiiv Saksamaale. See on jõud, kelle vastu paljud tahavad koonduda. See partei astub esile õiguspopulistlike loosungitega, mis pälvivad väga suurt edu ühes suures segmendis saksa valijaskonnast. Alternatiiv Saksamaale propageerib pagulaste vastuvõtmisest keeldumist. Selle loosungiga tegutsevad nad kõigil valimisplatvormidel ja võib öelda, et tugevdavad oma positsiooni. Ma ei välista, et Bundestagi valimistel võivad nad koguda üle 10% häältest ja saada Saksamaal kolmandaks jõuks. Kuid see ei ole siiski alternatiiv kristlikele demokraatidele. Angela Merkel loodab samas, et tal õnnestub koondada enda ümber sotsiaaldemokraadid ja „rohelised" seismaks vastu paremäärmuslastele. Võimalik, et seda õnnestubki teha. Tema isiklikule võimule ja ambitsioonidele Saksamaal, kordan, alternatiivi ei ole.

Bundestagi valimise eel on oluline kirjeldada ka seda, millised probleemid täna saksa valijat vaevavad, milliste küsimustega tuleb parteidel tööd teha. Alates 1960. aastatest, juba enne ühinemist oli Saksamaal harjutud eluga sotsiaalselt ja majanduslikult mugavas keskkonnas. Inimesed olid harjunud tarbimisühiskonnaga, stabiilsete hindadega, taskukohase eluasemega, mõõdukal tasemel maksudega, liikumisvabadusega, heaoluga. Kaks põlvkonda sakslasi oli üles kasvanud just selles vaimus. Siis aga, esmakordselt 50 aasta jooksul, hakkasid sellesse kaunisse saksa majja tekkima mõrad. Need on seotud nii põgenikevooluga kui ka riigisiseste probleemidega.

Lihtsale sakslasele on arusaamatud Saksamaal ilmneva terrorismi põhjused. Kust tuli ISIS, miks islamistid vaenavad Saksamaad, tekitavad plahvatusi festivalidel, korraldavad rünnakuid… Inimesed ei saa sellest aru, kuna Saksamaa iseendast kellegagi ei sõdi, vaid vastupidi, püüab islamiga leppida. Isegi Jugoslaavia sõja ajal kaitses ta koos USA-ga kosovlasi, kes on usutunnistuselt moslemid. Ja nüüd — terrorirünnakud. Paljud ei mõista ja tunnevad end ebamugavalt.

Nüüd majanduslikest raskustest.

Saksamaa oli mitte üksnes harjunud mugava eluga, vaid ta oskas sedasi elada ja tegi palju selle elulaadi toetuseks.

Eeskätt Schröderi ajal viidi läbi kõige olulisem tööturureform. Erinevalt Saksamaast ei ole viimase 20-30 aasta jooksul Prantsusmaa ja Lõuna-Euroopa riigid minu meelest samalaadseid reforme läbi viinud. Nüüd on olukord Saksamaal keerulisem. On kujunenud tohutu probleem, mida eriti teravalt tajub keskklass ja tuntakse vähekindlustatud elanikkonna kihtides. Kümmekond aastat ei ole Saksamaa pankade intressid pöördunud kasvule, kuna Euroopa Keskpank püüab päästa Euroopa majandust laenuintresse nullides. Tavakodanikud aga on põlvest põlve harjunud hoiustama oma raha pankades ja vanaduspõlves elama hoiuseprotsentidest. Täna nad mõistavad, et raha on muutumas väärtusetuks, samal ajal kui ravikindlustus lausa kohutavalt kallineb. Sakslastele, kes on harjunud rahandusliku stabiilsusega, on see — katastroof. Pensionipõlves tahavad nad elada samaviisi nagu nooremaski eas, seetõttu kardavad nad väga kaotada oma endine elatustase ja nõuavad Saksamaa võimudelt, et need olukorra stabiliseeriksid. Valimiste lävel tasub poliitikutel neid meeleolusid arvesse võtta.

 

45