Presidentide  Hassan Rouhani, Ilham Alijevi ning  Vladimir Putini kohtumine Bakuus.

Lähis-Ida uus konfiguratsioon

81
(Uuendatud 12:46 11.08.2016)
Raske oleks ülehinnata Vladimir Putini ja Recep Tayyip Erdoğani kohtumise tähtsust, kuid oli Venemaa presidendi visiidil Bakuusse ja läbirääkimistel Aserbaidžaani ning Iraani presidentidega praktilisest aspektist sugugi mitte väiksem, vaid pigem veelgi suurem tähtsus.

Rostislav Ištšenko, süsteemse analüüsi ja prognoosikeskuse president — Sputnikule

Raske oleks ülehinnata Vladimir Putini ja Recep Tayyip Erdoğani Peterburis toimunud kohtumise tähtsust. Kuid minu meelest oli Venemaa presidendi visiidil Bakuusse ja läbirääkimistel Aserbaidžaani presidendi Ilham Alijeviga ning Iraani presidendi Hassan Rouhaniga nii sümboolsest kui praktilisest aspektist sugugi mitte väiksem, vaid pigem veelgi suurem tähtsus.

Alustame sellest, et Venemaal on praegu Iraaniga enam kui head suhted — need riigid on sõjalised liitlased Süüria sõjas. Iraan kindlustab Vene õhuvägedele lennukoridori läbi oma ja Iraagi õhuruumi. Ja see on äärmiselt oluline mitte üksnes kaugpommitajate tulelöökide võimaldamise aspektist, vaid ka seoses Süürias paikneva Vene väekontingendi tõrgeteta varustamise korraldamise vajalikkusega. Tähtsaim meretee üle väina on hiljuti Vene-Türgi suhete järsu halvenemise tõttu kord juba ohtu sattunud. Lähis-Ida üldist ebastabiilsust arvesse võttes tõstab alternatiivsete sideliinide olemasolu järsult kogu meie Süüria väekontingendi võitlusvõimet.

Venemaa president oleks võinud rahumeeli kohtuda oma Iraani kolleegidega Teheranis — sinna lennata pole kuigivõrd pikem tee kui Bakuusse. Aga kui kahe riigi juhid, kes on aktiivsed osalised globaalses poliitikas, pidasid vajalikuks kohtuda nimelt Bakuus, siis — selleks olid kindlad põhjused.

Tavapärased konkurendid

Tuletan meelde, et Aserbaidžaan orienteerub ammust traditsiooni pidi Türgile — sama traditsiooni pidi Iraani konkurendile võitluses mõjujõu eest Lähis-Idas selle laiemas tähenduses, kaasa arvatud Kaukaasias.

Veel enne Türgi ja tänapäevase Iraani tekkimist valitsesid siin vahelduva eduga Rooma ja Partia, Bütsants ja Sassaniidide riik. Sellest tulenevalt tegi Iraan, tasakaalustamaks Ankara mõju selles piirkonnas, Mägi-Karabahhi ümber kujunenud konflikti algstaadiumis küllalt palju Jerevani toetamiseks. Isegi praegu on Iraani piir oluline koridor Armeenia blokaadi läbimurdeks, Gruusias aga oli see Saakašvili valitsusajal ainus kindel pääs suurde maailma.

Tasub meenutada sedagi, et üle poole Aserbaidžaani ajaloolistest aladest paikneb Iraani suveräniteedi all, mis samuti ei hõlbusta Teherani ja Bakuu suhete parandamist.

Ühesõnaga, keeruliste vastandlike huvide sasipundar Kaukasusest Suessini ulatuval maa-alal paistis veel hiljuti põhimõtteliselt lahtiharutamatu.

Pole ka raske mõista, et kui Venemaa president Erdoğaniga kokku lepitud tähtsaima kohtumise eelõhtul suundub läbirääkimistele risti vastupidises suunas, siis ei toimu see sellepärast, et mitte kuidagi poleks saanud kohtuda Alijevi ja Rouhaniga paar päeva varem või nädalajagu hiljem, vaid seoses sellega, et just niisugune kohtumise formaat ja nimelt see aeg oli äärmiselt tähtis — nii oma positsioonide määratlemiseks Peterburi kohtumisel kui ka globaalses kontekstis.

Moskva ja Teherani seisukohad on kooskõlastatud

Esmalt oli arusaadav, et Erdoğan, kelle jaoks Venemaa on jäänud praktiliselt ainsaks potentsiaalseks liitlaseks, kes on suuteline teda Türgi seisukorra stabiliseerimises abistama ja kes on sellisest stabiliseerimisest huvitatud, hakkab Peterburis kõvasti kauplema. Türklased mõistavad, kuivõrd kasulik on Venemaa jaoks Türgi väljumine USA mõju alt ja ümberorienteerumine Moskvale.

Samuti saadakse Ankaras aru, et Venemaa jaoks on Türgi destabiliseerumise või koguni kokkuvarisemise oht väga tõsiseks ohuks. Seetõttu on isegi nende nõrga lähtepositsiooniga läbirääkimistel argumendid tõsiseks kauplemiseks olemas.

Mida näitab Erdoğanile Bakuu kohtumine?

Kohtumise eel teatas Rouhani, et Venemaa ja Iraan võivad osutada Türgile kaasabi riigisisese olukorra stabiliseerimisel ja võitluses terroristidega, sealhulgas Süürias. See ainus fraas pidi näitama Türgi presidendile, et Moskva ja Teherani seisukohad on kõigis Ankarat huvitavates küsimustes kooskõlastatud või saavad kooskõlastatud. See tähendab, et mängida vastasleeri lõhestamisele, üritades pidada läbirääkimisi igaühega eraldi ja endale paremaid tingimusi saavutada nüüd enam ei õnnestu.

Lisaks sellele näitab kohtumise toimumine Bakuus seda, et Aserbaidžaani juhtkond arvestab samuti jõudude vahekorra muutumisega Lähis-Idas tervikuna ja eriti Kaukaasias Venemaa ja Iraani kasuks.

Kahtlemata ei loobu Ilham Alijev tihedate liitlassidemete säilitamisest Türgiga (Aserbaidžaani traditsioonilise partneri ja strateegilise liitlasega). Pigem on ta isegi püüdnud Erdoğanile abiks olla, sondeerides vahetult enne viimatisi läbirääkimisi Putiniga pinda Venemaa ja Iraani seisukohtade osas, kontrollides nende vastupidavust ja kooskõlastatust.

Kuid Ilham Alijev on üks kõige realistlikumaid postsovetliku aegruumi poliitikuid. Ta mõistab suurepäraselt, et liit Türgiga ei suuda Aserbaidžaani huvisid enam täiel määral kaitsta. Kindlasti on vaja otsida uute selles piirkonnas domineerivate mängijate toetust. Seetõttu käis Bakuus jutt sisuliselt Aserbaidžaani liitumisest Vene-Iraani tarindiga mitte ainult ja mitte niivõrd Türgiga läbirääkimiste vahendajana (Erdoğaniga lahendatakse kõik otseläbirääkimistel) kuivõrd veel ühe partnerina.

USA positsioonid aga nõrgenevad

Mida tähendab Aserbaidžaani kaldumine Vene-Iraani alliansi poole mitte piirkondlikust ja mitte Türgi huvidega seotud, vaid geopoliitilisest vaatevinklist?

Ei rohkemat ega vähemat kui USA positsioonide nõrgenemist kogu Lähis-Idas.

Isegi formaalse liidu eksisteerimine Venemaa, Türgi, Iraani ja Aserbaidžaani vahel paneb (tänase poliitikute põlvkonna jaoks igaveseks) lukku küsimuse Kaspia energiakandjate kui Gaspromi ja Rosnefti tarnetele alternatiivsete tarnete otsekoridorist Euroopasse. Nüüd, kui need sinna lähevadki, siis eranditult ühise (Vene-Iraani-Aserbaidžaani-Türgi) projekti raames, kus kõigi osaliste huvid saavad arvesse võetud.

USA jaoks sulgeb see võimaluse tekitada blokaad Venemaa sideliinidele Süürias.

Moskva jaoks aga avaneb mitte pelgalt kitsas pudelikael, vaid kogu maa-ala Balkanist Kaspiani.

Reaalsuseks saavad projektid transpordikoridoridest Põhja-Jäämerest India ookeanini. Uue Suure Siiditee lõunaharu (Iraani haru) hakkab samuti tegelikkuses kuju võtma, mis tähendab, et potentsiaalse Suure Euraasia (Lissabonist Kuala Lumpurini) sisekommunikatsioonid mitmekesistuvad ja neid on aina raskem läbi lõigata.

Isegi USA hiljutine absoluutne domineerimine Lähis-Idas kahaneb katseteks säilitada kontrolli vähemalt nende lahepiirkonna lootusetult laialipuhutud araabia monarhide üle, keda sunnib USA poliitika kiiluvees triivima ainult verivaen Iraaniga.

Loomulikult andsid läbirääkimised Bakuus ja Peterburis vaid käivituse pikaajaliste suhete vormistamiseks, määrasid kindlaks järgneva protsessi vektori ja dünaamika. Kuid kaasaegses maailmas toimuvad muutused peaaegu silmapilkselt.

2008. aastal Lõuna-Osseetias kaitses Venemaa Põhja-Kaukaasiat Somaaliaks muutmise katse eest, säilitades piirkonnas oma autoriteedi. 2014. aastal tõkestas Venemaa juba USA katse Krimmis kanda kinnitada ja vallandas Kiievi režiimi enesehävitusprotsessi (koguni Ameerika ja Euroopa abiga). 2015. aastal kaitses Venemaa Süüriat ameerikameelsete islami bandiitide eest, kes olid piirkonna juba peaaegu kaosesse paisanud.

2016. aasta ei ole veel lõppenud, kuid jutt on sellest, et Venemaa koos oma liitlastega valmistub taastama korra kogu Lähis-Idas.

Autori arvamus ei pruugi kattuda toimetuse seisukohaga.

 

81