Venemaa ja EL lipud. Foto on illustratiivne.

Kes on Hitler täna?

146
(Uuendatud 15:33 29.07.2016)
"Kas on üldse olemas ajaloosündmusi või loodusnähtusi, milles Venemaa süüdi pole?"

Aleksei Pankin, RIA "Rossija Segodnja" Zinovjevi klubi liige

Veidi enne NATO tippkohtumist läks ühes rahvuslikus telekanalis toimunud talk-show's noore saksa ajakirjaniku ja kogenud vene poliitiku vahel sõnavahetuseks.

— Venemaal ei tasu muretseda täiendavate väeüksuste paigutamise pärast Poolasse ja Balti riikidesse. NATO tahab vaid neid riike rahustada, ütles sakslane.

— Kas te mäletate, millest algas Teine maailmasõda? Hitleri diviiside paigutamisest NSV Liidu piiride äärde, pareeris meie mees.

— Kus te näete Hitlerit tänapäeva Euroopas? Hüüdis seepeale sakslane.

— Te mängite niikaua, kuni Venemaa annab teie diviisidele ennetava löögi, hüüdis meie mees vastu.

Siis tõusis üldine lärm ja vastus küsimusele jäigi saamata.

See vastus selgus mõnevõrra hiljem, kui kaude vahetasid seisukohti NATO-sse kuuluva Poola kaitseminister ja Venemaa välisministeeriumi ametlik esindaja.

Antoni Macierewiczi avaldusele, et Volõõnia veretöö, mille panid toime Ukraina natsionalistid 1943-1944. aastal, tegelikeks süüdlasteks olid venelased, vastas Maria Zahharova: "Kas on üldse olemas ajaloosündmusi või loodusnähtusi, milles Venemaa süüdi pole?"

Juba lähipäevadel selgus, et selliseid sündmusi pole tõesti. Briti auväärse Daily Telegraphi värske uudis: " Vladimir Putini eestkoste all olevas Venemaa okeanaariumis surid ehitist tabanud tragöödiaseeria tagajärjel kaks morska" ("Two walruses have died at a Russian oceanarium backed by Vladimir Putin, in the latest of a series of tragedies to hit the complex.")

Pruukis vaid Donald Trumpil väljenduda samas vaimus, et USA hakkab kaitsma vaid neid NATO riike, kes on võimelised end ise kaitsma, kui Ameerika mõjukas ajakirjandus otsustas ühiselt, et Trump on presidenditooli pärast Hillary Clintoniga võitlusesse astuv Venemaa presidendi agent.

Venemaa tungis kallale Ukrainale ja Georgiale, hävitab rahulikke elanikke Süürias ja provotseeris sealt põgenikevoolu Euroopasse. Venemaa kiusab taga ebatraditsioonilise seksuaalse orientatsiooniga isikuid, mis oleks äärepealt saanud Sotši olümpiamängude boikoteerimise põhjuseks ja rikub "Pussy Rioti" näitel õigust vabale eneseväljendusele. Putin andis käsu tappa lapsi, kelle terroristid Beslanis pantvangi võtsid ja uputas vaata et oma käega allveelaeva "Kursk".

See on vaid lühike loetelu sellest, milles Lääne ametiisikud või meediaväljaanded on Vladimir Putini võimuletulekust saadik süüdistanud Venemaad.

Küllap mõni poliitkorrektne silmakirjateener parandab mind, et jutt on Putinist, mitte tema võimu all ägavast rahvast ja palun neid kaht asja mitte segamini ajada. Kuid oh häda, kõige põlastusväärsem poliitik Venemaal, Mihhail Gorbatšov, kes NSV Liidul ära laguneda lasi ja kõige vihatum Boriss Jeltsin, kes tegi kõik tema võimuses oleva, et Venemaa vaeseks riigiks muuta, on Läänes siiamaani au sees, kuid populaarne Putin, vastupidi, on seal vihkamisega ümbritsetud.

Teisiti öeldes on tegemist poliitiliste eelistuste põhimõttelise sobimatusega ehk nagu öeldakse, "Mis venelasele on mokkamööda, on sakslasele surm".

See tähendab, et Putin ja venelased on Lääne silmis kurjuse kehastus juba olemuslikult, kellega pole võimalik koos elada mitte ainult ühel kontinendil, vaid ka ühel planeedil. Siit edasi on vaid pool sammu ideeni "lõplikust otsustamisest", see tähendab, kas vaenlase hävitamisest või endale allutamisest kõigi võimalike, sõjalistest kuni majanduslikeni, propagandistlike ja teiste vahenditega.

Ühiskondlikku teadvusesse juurutatakse seda göbelslike põhimõtetega: selleks et valesse usutaks, peab see olema väga suur. See pole muu, kui natsiideoloogia toimimise ekvivalent, kuigi sõnastatuna muul viisil.

Kui on ideoloogia, siis peavad olema ka selle autorid ja kandjad, ehk siis seesama Hitler.
Jätame kõrvale arutlused Bilderbergi klubist, Rothschildidest, Rockefelleritest, Sorosest ja teistest. Rääkigem maisematest asjadest.

Patrick Armstrong, Kanada kaitseministeeriumi endine analüütik ja Moskva saatkonna nõunik räägib, kuidas ta püüdis "külma sõja" loojangul NATO-sse tööle saada, kui tundus, et vajadus selle järele kohe-kohe ära langeb:

"Mul on hästi meeles, et mu palgaks pidi olema umbes 100 tuhat USA dollarit aastas, mis ei kuulunud maksustamisele. See oli väga hea palk, midagi umbes 150-175 tuhat "mustalt". Ega töögi eriti konti murdnud, töönädal algas esmaspäeval poolest päevast ja lõppes reedel samuti poolest päevast.

Teisisõnu, hea palk mõõduka töö eest päris Euroopa südames koos sealsete arvukate pühadega. Siis ma mõistsingi, et sellist sinekuuri ei lase keegi ära lõpetada."

Siin on europarlamendi Briti saadiku Daniel Hannani tunnistus, kes pööras euroskeptikute usku:

„Mäletan siiamaani šokki, mille sain pärast 1999. aastal Kagu-Inglismaalt eurosaadikusk valimist oma esimesel tööpäeval Brüsselis. Vaevalt olin kabineti üles leidnud, kui mind kutsus enda juurde üks väga viisakas leedi ja palus kuluhüvitise saamiseks ära anda Londoni lennukipilet.

Hüvitise summa oli nii suur, et ma kahtlustasin eksitust. "Pole siin mingit eksitust, Monsieur," vastas ta häirimatult, "selline on Londoni lennu normatiivne maksumus."
Isegi kõige kallima, business klassi tariifiga lennates võite te teenida kenakese summa. Kui te aga lendate odavlennufirmaga EasyJet, siis võite taskusse pista suurema osa 800 naelast nädalas. Ilma maksudeta, sest neid summasid loetakse kuludeks, mitte tuludeks."

Ka ma ise, mis siin pattu salata, elasin aastatel 1993-1996 Saksamaal ja organiseerisin Eurokomisjoniga sõlmitud lepingu alusel valimiste ajal postkommunistlikes riikides meedia vaatlusmissioone, Eestist kuni endise Jugoslaaviani, kaasa arvatud endise NSV Liidu Euroopa osa kõikides iseseisvunud liiduvabariikides.

Kõige helgemad mälestused jäid mul lähetustasudest: naastes lühikesest lähetusest praktilise abi osutamiseks vaba ajakirjanduse loomiseks mingis hiljuti iseseisvunud vaeses riigis, kus sa isegi vaatamata vene hinge avarusele ei olnud võimeline ettenähtud päevaraha ära kulutama ja pärast seda elada sellest rahast kallil Saksamaal. Ja palk muudkui tilgub.

Euroopa Liit ja NATO on kommunismi kehastus selle kõige ehedamal kujul: "igaühele vajaduse järgi sõltumata tema võimetest" Brüsseli eraldi võetud kvartalites. Ja et elu oleks veel parem ja lõbusam, tuleb bürokraatidel veel rohkem maksustada juba alistatud rahvaid ja vallutada üha uusi territooriume.

Niimoodi, alludes vaid instinktile süüa, roojata ja paljuneda, elab rändtirtsuparv ja pole tal selleks vaja ei närvikeskusi, ideoloogiat ega liidreid. Iga üks teab oma manöövrit. Ja ei midagi isiklikku. Üsnagi sümpaatsed isendid on koos.

Ega ühelegi rahvusriigile ei saa näpuga näidata. Seesama Ukrainagi näiteks, pole teda tegelikult vaja ei Saksamaale, Prantsusmaale, Itaaliale ega USA-le, isegi turuna mitte. Venemaa aga on palju huvitavam.

See-eest rahvusvahelisele bürokraatiale tõotab ta uusi eelarveeraldisi, makseid ja neid samu lähetusrahasid. See jääb neile kasvõi kurku kinni, kuid sellist rasvast suutäit nad juba lõugade vahelt lahti ei lase, pole tähtis, kas "Euroopasse" integreerudes või Venemaa agressiooni eest kaitstes. Ükski rahvuslik valitsus ei ütle neile sõnagi vastu ja kui ütlebki, siis tehakse ta maatasa.

See ongi tänane kollektiivne Hitler.

Kõik eelöeldu käib vaid osa kohta nähtusest, mida Aleksandr Zinovjev kirjeldas oma raamatus "Lääs. Läänemeelsuse fenomen" 1995. aastal. Väga kasulik lugemine Venemaa ümber toimuvate poliitiliste protsesside mõistmiseks.
Ja mida me peaksime siis nüüd selle teadmisega peale hakkama?

Rändtirtsudega võitlemiseks on kaks võimalust.

Esimene, kaevata tõkkekraav, kuni parv on alles teie poole teel. Väga kasulik ettevõtmine, kui meeles pidada, et me kujutame endast nende jaoks eksistentsialistlik kurjust.

Teine, kui tirtsuparv juba teie istandustele maandunud on, kasutada putukamürki. Seda kasutas hiljuti Suur Britannia. Ka Donald Trumpi, Marine Le Peni ja Viktor Orbáni käsi küünitab selle pihusti järele.

Kui aga Venemaa hakkab äkki ise looma sotsiaalse õigluse ühiskonda, siis see keemiakaitsevahend kollektiivse Hitleri vastu saab olema nõutud kogu maailmas.

Autori arvamus ei pruugi kokku langeda toimetuse seisukohaga.

 

 

146