Terrorirünnak Nice´is.

Kas terroriaktide laine Euroopas võib haarata ka Venemaad

29
Terroriaktide lained, mis hoovavad Euroopas murettekitava regulaarsusega, on olnud igati ootuspärased. Me oleme sel teemal korduvalt kirjutanud, viidates lääne eriteenistuste ehmatavalt avameelsetele ja ärevakstegevatele prognoosidele. Nagu toona, nii ka nüüd osutab toimuva analüüs rängale trendile.

Jelena Suponina, poliitikavatleja, orientalist, spetsiaalselt RIA Novostile

Esiteks, oht varitseb kõikjal ja sellel on mitu nägu. Teiseks, see kauakestev ebastabiilsus, mida ei peata isegi Süüria kriisi — terrorismi vägeva inkubaatori — lõpetamine. Sest selle kaose põhjused — mitte üksnes Lähis-Ida sõdades peituvad — on palju sügavamad, hirmsamad ja meile kõigile lähemal.

Politsei jälgimisvõruga terrorist

Alustame sellest, et ohu ulatus on suur, kuid võimalused sellele vastu seista on piiratud. Spetsialistid mõistavad: suure tõenäosusega jätkuvad nii ulatuslikud, hästiorganiseeritud rühmituste sooritatud terrorirünnakud (nagu 2015. aasta 13. novembril Pariisis või tänavu kevadel Brüsselis) kui ka hullunud üksiküritajate julmad vägivallaaktid.

Vihaste „üksikute huntide" rünnakud võivad olla samuti laastavad. Seda näitas terroriakt Nice´is 14. juulil. Samal ajal näitas pantvangidraama Põhja-Prantsusmaa kirikus 26. juulil, et terroristid tegutsevad sageli ettevalmistamatult, spontaanselt, kuid isegi neil juhtudel teevad nad kõvasti kurja. Sel teisipäeval, näiteks, lõikasid kaks piimahabet Normandias kõri läbi 86-aastasel vaimulikul.

Hoop sai teoks vaatamata sellele, et üks ründajatest oli vähemalt poolteist aastat olnud politsei järelevalve all. Teda jälgiti sestpeale, kui ta 2015. aastal käis Türgis, kus ta vahistati ja seejärel deporteeriti katselt pääseda Süüriasse.

On andmeid, et see oli tal juba teine katse. Ühte avantüüri tiris teismeline oma koolivenna, tõmmates ta endaga kaasa.

Probleemid selles Alžeeria päritoluga Prantsuse kodanike perekonnas algasid mõned aastad tagasi, kui poiss sai 15-aastaseks. Süüria kriis oli täies hoos. Professorist ema ja arstist õde pöördusid politsei poole palvega poiss peatada, sundida teda kodus püsima. Oma kodulinnas kuriteo sooritamise hetkeks oli noormees juba 18-aastane.

Aasta vangistust Prantsusmaa vanglas lõppes vabastamisega elektroonilise jalavõru kandmise tingimusel. See pidi tagama tema viibimise Prantsusmaa territooriumil. Politsei võis reageerida juhul, kui noormees ei ole kella poole üheks öösel koju tagasi tulnud. Hommikust peale võis ta terve päeva vabalt linnas ringi liikuda. Võimalikult leebet karistust, vastupidi prokuröri seisukohale, oli nõudnud kohtunik.

Järelevalve osutus ebapiisavaks. Ekstremist ei lahkunud riigist, see-eest aga õnnestus tal hankida Kalašnikovi automaat, leida taas kaasosaline ja sooritada terroriakt.

Rünnakust kirikule teati juba aasta tagasi

Prantsuse eriteenistused olid teadlikud erilisest ohust, mis ripub pühakodade kohal. Terroristide internetilehtedel ja perioodikaväljaannetes avaldatakse viimastel kuudel üleskutseid rünnakuteks kristlike pühamute vastu. Varem keskendusid islamiäärmuslased teiste religioossete kogukondade, eeskätt islamiusu šiiadele, keda nad peavad ketseriteks.

Ärevakstegevaid teateid seoses kirikutega saabus ka varem. 2015. aasta kevadel vahistati Pariisis alžeerlasest programmeerimistudeng, keda kahtlustati 32-aastase prantslanna esialgu segasevõitu tapmises ohvrile kuulunud autos. Aeroobika ja moodsa pilatese treener oli just lõpetanud treeningutunnid, kui autosse istudes sai järsku kolm kuuli pähe.

Tõenäoliselt Belgia terrorismirakukesega seotud kurjategijal oli plaan kasutada autot terrorirünnakuks ühele Pariisi eeslinna kirikule. Otsemaid tekkisid kahtlused, et neid plaane ei koostanud ta ise, vaid teda interneti teel juhendanud kuraatorid.

Iraak ja Süüria — need on vaid pool häda

Terroriakt Normandias, mida järjekordsel erakorralisel nõupidamisel julgeolekujõududega kolmapäeval, 27. juulil arutab Prantsusmaa president François Hollande, on kõnekas oma detailides.

Selgub, et õiguskaitseorganid tundsid potentsiaalset kurjategijat küllat hästi, enamgi veel, jälgisid teda. Teada olid ka võimalikud rünnaku objektid: rahvarohked paigad, ühistransport ja terminalid, kirikud ja mošeed (ja-jah, ka mošeed, eriti šiiade omad).

Liiatigi oli pärast Nice´i terroriakti riigis kehtestatud erakorraline olukord. Ning hiljutiste Saksamaal toimunud rünnakute taustal nõudis olukord üldse kõrgendatud tähelepanu.

Niisiis, Euroopa on äärmuslaste suhtes ikka veel liiga loid. Eurooplased ei taha kohe kuidagi (aga tuleks) üle minna sõjaajale omasele elustiilile. Kirikute turvakaitset oleks ammu tulńud tugevdada, juba 2015. aasta kevadest peale. Kuid selleks ei jätku nüüdki veel inimjõudu ega vahendeid. Eks katsuge turvata kõiki linna kirikuid — meil näiteks on seal tugevdatud valve ainult suurte pühade ajal.

Häda on veel selleski, et ainult üks osa terrorismi juurtest võrsub Süüria või Iraagi konfliktist. Praeguste rünnakute puhang on mõistagi seotud sellega, et terroristlikud rühmitused kannatavad lüüasaamisi ja kaotavad oma tugipunkte Iraagis ja Süürias, kandes oma tegevuse üle välismaale.

Jah, kui õnnestub parandada olukorda Iraagis ja Süürias (seda aga ei juhtu niipea), siis õnnestub vähemalt need juured puruks raiuda. Mis tähendab, et tänu Jumalale läheb palju kergemaks, kuid pingeseisund kestab. Mis siis veel?

Otsiti ennast, kuid leiti terroristid

Selgitame seda mõnede Saksamaal toimunud viimatiste terroriaktide näite najal. Seal ründas 18. juuli õhtul 17-aastane afgaan kirvega linnalähirongi reisijaid, ja 25. juulil teel festivalile (hea, et sihtpunktini ei jõudnud) õhkis enda Baieris 27-aastane süürlane. Neil kahel juhul olid kurjategijateks uue laine sisserändajad, kes osutusid altiks terroristide propagandale.

Aga 18-aastane iraanlaste perest pärit David, kes 22. juulil lasi maha 9 inimest Münchenis, oli juba Saksamaal sündinud ja hariduse saanud, kuid terroristidega otseselt seotud ei olnud. Võimud rõhutavad püüdlikult, et ta ei olnud migrant, vaid poolearuline, kellel siiski jätkus piisavalt mõistust, et laadida endale arvutisse programmid, mille abil ta hankis mustalt turult relva.

Ja küsimus on: kas ta ikka oli sakslane — mitte ainult passi järgi, vaid oma sisemuses? See on keeruline ja ohtlik küsimus. See puudutab mitte üksnes Davidit ja tema õnnetut perekonda.
Migrantide hoogne sissevool Euroopasse käib juba mitu aastakümmet. Viimaste aastate rändeplahvatus, mis on seotud sündmustega Iraagis ja Süürias, on andnud sellele probleemile uue teravuse ja mitmepalgelisuse. Kui sellelesamale Saksamaale saabus varem keskmiselt mõnisada tuhat inimest aastas, siis viimastel aastatel — juba kuni pool miljonit inimest ja 2015. aastal tuli juba 800 000 migranti.

Kuid isegi paljud neist, kes saabusid veel enne 1960-ndaid, ei tunne ennast oma uuel kodumaal mugavalt. Kusjuures kõige sagedamini tajuvad seda omal nahal mitte nad ise (kui teed ise valiku, siis on see lihtsam), vaid nende Prantsusmaal, Saksamaal, Belgias või Suurbritanias sündinud lapsed.

Paljud noored inimesed otsivad iseennast ja elu mõtet. Kuid nemad eriti. Neil on enesemääratluse probleem ja identiteedikriis. Isade traditsioonid on kaotatud, uus keskkond aga tõukab eemale, normaalse koosluse asemel kujunevad getod, mis aga ei kujuta endast traditsioonilist kogukonda, vaid mingit surrogaati, kuhu enamasti imbub suurel määral kriminaalseid elemente.

On selline mõiste nagu kommunikatiivne lõhe: raskused suhtlemisel ja enese määratlemisel antud ühiskonnas. Mõnda aega täidavad selle tühjuse uusima tehnoloogia läbi loodud kontaktid (arvutid, mobiiltelefonid, sotsiaalvõrgustikud)…

Araablased jooksevad Euroopasse, aga kuhu jookseb Kesk-Aasia?

Ammune probleem, mis kuidagi ei lahene. Ning need on sellised Augeiase tallid, mida isegi, kui käsile võtta, kohe ja korraga ära ei puhasta. Siin on küsimuse all nii haridus kui religioon kui ka kogukondade tihedalt kõrvuti elamine konkreetses linnas, ja palju muud, mida me näeme juba mitte ainult Euroopas, vaid ka Venemaal.

Euroopa avas oma uksed pärani võõrtöölistele, kuid pärast sõdu ja revolutsioone Lähis-Idas lisandusid neile veel ka sundpagulased ja ümberasustatavad. Kontaktid sulgusid — ja tekkis plahvatus. Kuid selle põrguliku masinavärgi skeemi ei joonistatud valmis mõne viimase aasta aasta, vaid järjest mitme aastakümne vältel.

Aga meilgi tuleks tõsisemalt suhtuda sellesse, et järk-järgult on muutumas demograafiline pilt ja harisussüsteem Kaukaasias, ja et üldine tsiviilkohtumenetlus asendub seal üha sagedamini adatiga, islamitavadega.

Ja kui on vaja odavat tööjõudu migrantide näol, siis tuleb juba praegu mõelda sellele, kuidas tadžikid või usbekid meie ühiskonda integreeruvad või kas üldse integreeruvad. Kas nad jäävad koos oma vendade, õdede ja lastega siia või sõidavad tagasi? Mida me tadžiki küladega Kesk-Venemaal ette võtame? Ja kas me oleme valmis sundpagulaste vooluks, kui olukord Kesk- ja Sise-Aasias järsku halveneb, nagu see toimus Lähis-Idas?

Üks asi on — ratsionaalse valiku teinud võõrtöölised, teine aga — meeleheitele viidud, alandatud ja solvatud pagulased. Kui Lähis-Idast joostakse Euroopasse, siis meie naabrid jooksevad meie juurde. Hea, kui oleme selleks valmis, aga kui ei ole — siis hoidkem alt.
Me oleme selle 1990-ndatel ja varastes 2000-ndates läbi elanud. Nüüd, olgem ausad, õnnestub olukorda kontrolli all hoida. Kerge on ära arvata, millist tööd ja vaeva see maksab — eriteenistuste, kohalike võimude, usuühenduste, kogu ühiskonna poolt.

Kuid olukorra halvenemine Lähis-Idas ja nüüd veel ka Euroopas nõuab meilt kõigilt veel suuremaid jõupingutusi ja teravdatud tähelepanu.

Tuleb uurida Prantsusmaa ja Saksamaa kogemusi ja mis peamine, teha järeldused. Parem on õppida teiste vigadest. Neid on raske märkamata jätta — nad on kirjutatud verega.

 

 

29