NАТО

NATO lisas balti salatisse bulgaaria pipart

67
(Uuendatud 10:48 11.10.2016)
Aleksandr Hrolenko
Bulgaaria õhuruumi rikkumise kohta Venemaa lennukite poolt puuduvad tõendid, kuid Euroopa vaenulikkus Venemaa suhtes on ookeanitagusest juurest kasvanud vili.

Aleksandr Hrolenko, RIA „Rossija Segodnja" vaatleja

24. juunil teatas Bulgaaria kaitseminister Nikolai Nentšev telekanali Nova TV eetris, et väljalülitatud transponderitega Venemaa sõjalennukid sisenesid möödunud kuul neljal korral "NATO õhuruumi Bulgaaria vastutusalasse" ja et Bulgaaria nõudis Moskvalt selgitust.

25. juulil lükkas Venemaa kaitseministeerium Bulgaaria kaitseministri avalduse tagasi. Venemaa õhu- ja kosmosejõud lendavad Musta mere akvatooriumi kohal, kuid nende marsruudid vastavad rangelt õhuruumi kasutamise rahvusvahelistele reeglitele.

Varem on NATO korduvalt teatanud Venemaa õhu- ja kosmosejõudude suurenenud aktiivsusest Balti mere kohal. Kuidas sellised provokatsioonilised avaldused tekivad, kui kaugele Bulgaaria piirist ulatub NATO õhuruumi Bulgaaria vastutusala ja milliseid meetmeid kavatseb Sofia tarvitusele võtta?

Euroopa on rahu piirile väga lähedal

Põhja-Atlandi alliansi õhuruumi pole olemas ja ei saagi de jure olemas olla, sest NATO pole riik. "NATO vastutusala" mõiste paistab hoopis loomingulisem ja ikkagi on see absurdne. Muide, alliansi jõupingutuste tulemusena on kogu rahvusvaheline õigus muutumas liikuvate koordinaatide süsteemiks.

Bulgaaria õhuruumi rikkumise kohta Venemaa lennukite poolt puuduvad tõendid, kuid Euroopa vaenulikkus Venemaa suhtes on ookeanitagusest juurest kasvanud vili.

Forbes teatab: "Venemaa on NATO ja USA plaanid Mustal merel ära rikkunud ". Pärast Krimmi naasmist Venemaa koosseisu kaetakse Must meri astmelise õhutõrjesüsteemiga, kuni 600 km tabamisulatusega ülehelikiiruseliste laevahävitusrakettide, kaasaegsete hävitajate ja allveelaevadega.

"Heategeva hegemooni" järjekordne uskumatu geopoliitiline alandus. Ilmselt kõlbavad Läänele nüüd kõik kompensatsioonimeetmed, kaasa arvatud kaugelt sülitamine ja Bulgaaria kaitseministri valed.

On üldteada, et NATO riikides määratakse juhtivatele sõjaväelistele ametikohtadele USA-le meelepärased isikud. Nikolai Nentševi retoorika on täiesti ootuspärane ja selles pole midagi uut. Veel 2014. aastal lükkas Venemaa saadik Juri Issakov ümber Sofia väited, et Venemaa lennukid viivad läbi plaanilisi lende Bulgaaria õhuruumi vahetus läheduses. Me lendame Euroopas plaaniliselt juba teist sajandit.

Venemaale kuuluvast Sevastoopolist on Bulgaaria Burgaseni kõigest 545 kilomeetrit. See tähendab, et vajaduse korral piisab Bulgaaria õhuruumi kontrollimiseks Venemaa õhu- ja kosmosejõudude poolt Krimmis paiknevatest õhutõrje raketikompleksidest S-400. Mingit vajadust naabreid ülelendudega häirida meil pole. Seda enam, et allianss tervikuna peab Bulgaariat julgeoleku tarbijaks, mitte selle tootjaks. Seega ei näe ka Venemaa siin suurt ohtu.

Olukorra paradoks seisneb selles, et Venemaa tagab siiamaani Bulgaaria kaitsevõimet, selle õhujõudude tuumiku moodustavad 12 (Venemaa päritolu — toim) hävitajat MiG-29 ja kaks MiG-29UB. Varem märkis seesama Nantšev ärevusega Bulgaaria õhujõudude 90-protsendilist sõltuvust Venemaast. Võimalik, et sellepärast loobuski Sofia faktiliselt oma õhujõududest, see-eest aga paigutas oma territooriumile ühe kuuest alliansi koordinatsioonistaabist ja tagab Burgases asuvas baasis liitlaste laevu kõige vajalikuga.

Sellised ongi tegelikkuses need vähesed "preventiivsed abinõud", milleks Bulgaaria juhtkond võimeline on. Analoogsel viisil liitus Bulgaaria tsaar Boris III Teise maailma eelõhtul hitlerliku Saksamaaga.

Allianss ei varja USA tahet

Mõned NATO liikmesriigid õhutavad järjekindlalt ja mõttetult sõda Venemaaga. Juuli alguses korraldas allianss tippkohtumise Poolas ja saatis "Balti pistrike" nõudmisel neli tuhat sõjaväelast koos lahingutehnikaga Venemaa piiride lähedusse.

Seoses sellega kirjutab Prantsusmaa väljaanne Atlantico: "Tippkohtumise lõppavalduses mõistetakse hukka (kõik see oleks naljakas, kui see ei puudutaks niivõrd tähtsaid küsimusi) "Venemaa agressiivne tegevus, sealhulgas provokatsiooniline sõjaline tegevus NATO territooriumi äärealadel". Kuid kus siis asuvad need NATO äärealad? Kas Kariibidel? Ei, "Balti ja Musta mere piirkonnas".

Edasi märgib Atlantico, et Ida-Euroopa riigid ei ole riskide võtmisest objektiivselt huvitatud. Venemaa ümber kirgi üles küttes võtavad nad endale mitte väiksema vastutuse, kui USA oma illusoorsete kaitselubadustega. Kui puhkeb sõda, mida üksikud Ida-Euroopa riigid kannatamatusega ootavad, siis nende eksistents lõpeb. Muide ka varem, loodi need riigid ja nad eksisteerisid üksnes suurriikide armust.

Sellel vaenuväljal teeb Moskva kõik võimaliku, et sõda ära hoida. Kuid Moskva ei saa olla väiksem ega nõrgem, kui ta on. Isegi Ameerika väljaanne The National Interest tunnistab vastumeelselt, et õhujõudude valdkonnas säilitab Venemaa liidripositsiooni aastakümneteks. Newsweek aga märgib mereväe kasvavaid võimalusi: "Venemaa ei lase NATO-t Mustale merele".
Корабли, участвующие в совместных американо-украинских учениях Sea Breeze-2016, в порту Одессы
Ameerika-Ukraina mereväe ühisõppusel Sea Breeze-2016 osalenud laevad Odessa sadamas

Venemaa majandus ei ole veel "räbalais". Rahvusvaheline vastasseis ja Venemaa relvajõud tugevnevad iga kuuga. Mida saaks küll sellele objektiivsele protsessile vastu panna, kui Euroopa liitlased ei ole veel sõjaks valmis? Washingtoni soovil jätkub Venemaa informatsioonilis-ideloloogiline mustaksvõõpamine. Lääne tavainimese teadvusesse luuakse röövelriigi kujundit, kelle suhtes ei peaks kehtima ei seadused ega ÜRO põhikiri.

USA näeb maailma dünaamilisena. Kui see parasjagu vastab Washingtoni huvidele, on talle vastuvõetav pideva sõjategevuse või plaaniliste revolutsioonidega olemasolevate riikide hävitamine ja uute loomine. Varem püüdis NSV Liit planetaarse formateerimisega asendada rahvaste traditsioone kommunismiga, nüüd levitab USA "tule ja mõõgaga" maailmas tõelist ja kõikjal võitvat demokraatiat. Ukraina, Iraagi, Liibüa, Süüria näitel on võimalik veenduda, milleni viib Ameerika "legitiimsete püüdluste" mudel. Võib vaid aimata, milleni viiks avalik kokkupõrge Venemaaga.

Bulgaaria, Poola ja Balti riikide provokatsioonilised Venemaa vastased avaldused on vaid maskeering, mis ei suuda Euroopas toimuva globaalsete huvide kokkupõrke olemust varjata. Balti või Mustal merel manööverdades valmistuvad USA ja Venemaa kontinentidevaheliseks sõjaks, millesse tahtlikult või tahtmatult kaasatakse ka kümneid teisi riike. Arvan, et ameeriklastele ja eurooplastele, kes soovivad lahingutegevuses osaleda, ei ole võit garanteeritud.

NATO seisab Venemaa piiridel. Lääs on juba pannud Moskva strateegiliselt ebasoodsasse olukorda. Nüüd võib alliansi iga ettevaatamatu samm kaasa tuua Venemaa väga otsustava ja jõulise vastuse.

Autori arvamus ei pruugi kokku langeda toimetuse seisukohaga.

 

 

67