NATO Varssavi tippkohtumine.

Järgmisel päeval pärast Varssavi tippkohtumist

61
(Uuendatud 14:37 25.08.2016)
Villem Rooda
NATO Varssavi tippkohtumine sai läbi, mis edasi? Kuidas tippkohtumise otsused mõjutavad alliansi suhteid Venemaaga ja strateegilist olukorda Balti riikide piirkonnas?

Villem Rooda, NSV Liidu kaitseministeeriumi luurepeavalitsuse kõrgem ohvitser-analüütik erus agentuurile Sputnik.

NATO tippkohtumine ei leidnud meedias eriti entusiastlikku kajastamist, sest otsustatu, oli teada juba kolm kuud tagasi ja põhjalikult läbi analüüsitud ning midagi uut sellele ei lisandunud. Kõik Poola pealinnas toimunu mahub Ukraina kriisi raamidesse ja sinna sobituvad ka kõlanud loosungid Balti riikide kaitsmisest.

NATO teab suurepäraselt, et Venemaa ei kavatse Balti riike rünnata ja selle teadmisega on tal ohutu oma kohalolekut arendada nii, et ühest küljest tekitab see Venemaale täiendavaid probleeme, samas aga ei too kaasa otsustavaid vastusamme.

Vaatamata tippkohtumise vähesele tähtsusele loob otsus paigutada Balti riikidesse NATO koondpataljonid ja eelpaigutuse relvavarustuslaod brigaadidele uue julgeolekuolukorra ning selle otsuse tagajärjed võivad osutuda ettearvamatuteks. Tasakaal on rikutud ja protsess on käima lükatud.

Kui suureks pinged tõusevad, sõltub järgnevatest Venemaa vastu rakendatavatest majanduslikest, poliitilistest ja ideoloogilistest survevahenditest.

Jutt käib tuumarelvast

Kui allianss lõpetab surveavaldused ja algab dialoog, siis hakatakse üritama saavutada kokkuleppeid. NATO otsused võivad jäädagi Venemaa vastutegevuseta, kui NATO senistele sõjalistele otsusele järgnevad rahumeelsust tõendavad sammud. Kuid täna oleme siiski kõigi jaoks ebasoovitavate arengute lävel, olukorras, kus tuumaraketid on sihitud sihtmärkidele, kus iga tehniline, kübertehnoloogiline viga või inimese vale käitumise toob kaasa katastroofi.

Alustatud on ettevalmistustega esimeste viienda põlvkonna hävituslennukite F-35 paigutamiseks Balti riikidesse. See radaritele peaaegu nähtamatu lahingulennuk võib kanda spetsiaalselt konstrueeritud aatomipommi. Praegu neid siin veel ei ole, kuid kui nad tõepoolest siia paigutatakse, siis tähendab see üldisele julgeolekule tõsiseid probleeme.

Sisuliselt on Loode-Venemaa piiridel juba loodud tuumariikide relvastatud jõudude otsene vastasseis. See muudab Loode-Venemaa kaitseala 10 minuti reageerimise tsooniks, mis tähendab, et tuumaründe ohu korral peab just sellise aja jooksul järgnema vastus või ennetav löök.

Piiri vahetus läheduses on Sankt Peterburg. Sellises pingelises olukorras võib ükskõik milline sõjalaeva komandöri, lahingulennuki piloodi, raketiüksuse ülema viga päästa valla pöördumatu ahelreaktsiooni, sest vastaspoolel ei jää aega sündmuste asjaolude täpsustamiseks ja ta on sunnitud reageerima koheselt. Kõik on väga lähedal, järelemõtlemiseks jääb vähe aega.

Suurem osa riigikaitselisest teabest on salastatud. Kogutud luureandmeid ei avaldata täies mahus isegi liitlastele. Kuidas siis ikkagi teha kindlaks, milline on tegelik asjade seis? Ühe riigi poolt teise riigi ründamise ettevalmistamist täielikult varjata pole võimalik. Saab varjata operatsiooni täpset plaani, rünnaku alguse aega, põhi- ja tugirünnakusuundi, mitte aga kogu ettevalmistust sõjaks. Sõjaks ettevalmistamist praegu ei toimu, ka mitte piirist kaugematel aladel, kust tänapäevased mobiilsed üksused võivad kiiresti ületada pikki vahemaid ja lülituda käigult rünnakuoperatsiooni.

Pataljon kui tulevikusümbol

Pataljon kui lahinguüksus ei kujuta endast Venemaale ohtu. Lahinguliselt ei saa pataljon olla ka kaitsekilbiks rünnaku tõrjumiseks. Probleem seisneb NATO üksuse paigutamises piirialale. Venemaa teab täpselt, et kaitselist vajadust selleks ei olnud, järelikult, loogiliselt võttes peab olema mingi muu põhjus, mis on suunatud Venemaa vastu.

Pataljoniga pole võimalik Venemaad rünnata. Pataljoniga ei ole võimalik Venemaa rünnakut tagasi lüüa. Pataljoni ei paigutata kuhu iganes kummakski nimetatud otstarbeks. Sõjaväeloogika järgi on pataljon paigutamine tegelikult vaid esimene samm NATO põhiriikide relvajõudude suuremate üksuste paigutamiseks vahetult Venemaa piiridele, kõige raskema, esimese sammu astumine sellel teel. Edasi läheb juba lihtsamalt, tuleb vaid täiendada, suurendada, moderniseerida. Seega otsuse peamine sõjaline tähtsus seisneb eelduste loomises kohaloleku suurendamisele.

Hullem, kui külma sõja ajal

Riiklikes meediaväljaannetes korrutatakse üha propagandasõnumit Venemaa agressiivsusest ja seda võimendatakse kõikide võimalike võtetega. Must-valgemat ideoloogilist vastasseisu ei olnud isegi külma sõja ajal. Uute pataljonide paigutamine Balti riikidesse ei oleks iseenesest probleem, sest sõjalise kokkupõrke korral nad endast märkimisväärset jõudu ei kujuta, kui see ei toimuks sellises ideoloogilise ja poliitilise surve avaldamise õhkkonnas.

Sellina vastasseis tänases maailmas, kus on kuhjunud palju sotsiaalseid ja majanduslikke probleeme, ei ole kasulik kellelegi. Ainult ühele süüdlasele näpuga näitamine ja talle vastutuse panemine ka teiste vigade ja valearvestuste eest ei saa pikas perspektiivis olla edukas. Selline poliitika pöördub varem või hiljem paratamatult ka sellise ideoloogilise surve pooldajate eneste vastu.

Venemaa peaks leidma endas tarkust ja kannatlikkust ja reageerima NATO uuele tegevusstrateegiale rahulikult. Praegu suurt julgeolekuohtu veel pole. Venemaa peaks jätkama oma viimaste kuude dialoogvalmiduse poliitikat vaatamata sellele, et NATO Brüsseli tippkohtumine näitas NATO absoluutset kompromissitust.

Aeg töötab jõu kasutamise ja käteväänamise poliitika kahjuks. Mitte just kohe aga üsnagi varsti hakkab olukord pöörduma paremuse poole.

Autori arvamus ei pruugi kokku langeda toimetuse seisukohtadega.

 

 

 

 

 

61
Tagid:
kaitseministeerium, Balti riigid, Venemaa