NATO Varssavi tippkohtumine.

NATO "Hummer" jäi Varssavi tippkohtumisel jälle rannaliiva kinni

132
(Uuendatud 10:50 11.10.2016)
Aleksandr Hrolenko
Kõige olulisem Varssavi tippkohtumise otsus on Ameerika huvidest lähtuva nelja paljurahvuselise pataljoni alliansi idapiiridele paigutamise plaani kinnitamine.

Varssavi tippkohtumine ei pakkunud maailmale midagi uut ega murrangulist, leiab RIA "Rossija Segodnja" vaatleja Aleksandr Hrolenko. Tema sõnul on reaalpoliitika väljatöötamiseks ja itta laienemiseks NATO käsutuses vaid Venemaa demoniseerimine meedias ja liitlasriikide eelarvete automatiseerimata lüpsmine.

Alkesandr Hrolenko, RIA "Rossija Segondnja" vaatleja

Laupäeval, 9. juulil lõppes Varssavis NATO tippkohtumine, kus otsustati, mida Venemaaga teha ja tegelikult ei otsustatudki midagi.

8. juulil iseloomustas USA Riigidepartemang NATO tippkohtumist Varssavis kui kõige tähtsamat külma sõja lõpust saadik ja nimetas kohtumise prioriteediks üldise kaitsepotentsiaali tugevdamist.

NATO Varssavi tippkohtumise eel kutsus USA president Barack Obama tulihingelise artikliga ajalehes Financial Times NLKP KK (Nõukogude liidu kommunistliku partei keskkomitee — toim) peasekretäride parimate traditsioonide vaimus liitlasi üles Venemaa suhtes "meetmeid tarvitusele võtma", argumenteerides sellist vajadust murega rahu pärast Euroopas. Hiljem konkretiseeris Obama seda ülesannet ja nimetas Venemaa tegevust Ukrainas NATO't ähvardavate peamiste ohtude seas.

Tõenäoliselt unustas Ameerika president ära, et alliansil ei ole Ukrainaga otsest puutumust, kuid Euroopa Liidus mäletatakse hästi, kes initsieeris sõjalisi konflikte ja jagas hiljem Jugoslaaviat, Afganistani, Iraaki ja Liibüat. Eurooplased näevad iga päev Ameerika "meetmete" tagajärgi oma linnade tänavatel, need on üha suurenevad Lähis-Ida põgenikehordid ja pidev terrorioht.

Seepärast ilmutasid liitlased Varssavis harva nähtavat vaoshoitust ega võtnud jutuks ühtegi Venemaa vastast initsiatiivi. Ainult NATO tippkohtumise külaline, Ukraina president Petro Porošenko imiteeris vaenlase dzoti laskeavale viskumist, kuid vaevalt et keegi terve mõistusega inimestest "Ukraina sõjakogemuses kaasaegse Venemaa armee vastu" mingit kasu nägi.

Venemaa ei ole Jugoslaavia ega Liibüa. Bloki üleskutsumine meetmete rakendamisele Venemaa vastu on lühinägelik ja ohtlik. Meetmed võivad osutuda neid rakendavale poolele üpris valulikeks. Ilmselt sellepärast loobus allianss plaanidest luua ida-Euroopasse alalised baasid ja NATO peasekretär Jens Stoltenberg lükkas pressikonverentsil isegi tagasi teesi, nagu kujutaks Venemaa endast praegu lellelegi alliansi liikmetest vahetut ohtu. Milleks siis üldse kokku tuldi?

Unikaalne "kaitsedialoogi" kontseptsioon kajastab olemasolevat reaalsust — alliansi sõjalist ja poliitilist teovõimetust. Kui keegi selles veel kahtles.
Kuidas Varssavi tippkohtumise tulemused mõjutavad NATO-Venemaa kohtumist?

Settejääk

Varssavi tippkohtumise kõige olulisem tulemus oli Ameerika huvidest lahtuva nelja paljurahvuselise pataljoni alliansi idapiirile: Poolasse, Leetu, Lätti ja Eestisse paigutamise plaani kinnitamine. Sellest Venemaa vägede võimaliku pealetungi peatamiseks ei piisa, kuid neli pataljoni, millest igaühes on tuhat sõjaväelast, on faktiliselt kattebrigaad.

Kui NATO riikide väeüksused (Poolasse paigutatakse 1000 USA sõjaväelasega pataljon, Leetu samapalju Saksamaa sõjaväelasi) satuvad Venemaa väeüksuste tule alla, siis selline ohver peaks garanteerima kogu alliansi poolt antava vastuse. NATO-s eeldatakse, et selline kohalolek Ida-Euroopas heidutab Venemaad agressiooni toime panemast või garanteerib tema sõjalise lüüasaamise.

Ja ikkagi, kui uskuda Ameerika väljaannet The Nation, siis pole need meie, vaid USA ja NATO, kes valmistuvad sõjaks Venemaaga — suured sõjaväeõppused ja väegrupeeringute tugevdamine alliansi idatiival kajastavad uut strateegiat. USA kavatseb oma juhtrolliga Poolasse paigutatavates NATO jõududes oma isikliku eeskujuga liitlasi innustada.

Samal ajal kavatseb USA president Barack Obama administratsioon pakkuda Venemaale strateegilise ründerelvastuse vähendamise ja piiramise lepingu START III pikendamist viie aasta võrra. Euroopas ei kultiveerita piiratud tuumasõja mõistet ega soovita sõdida isegi tavarelvastusega.

Alliansi 29 liikmesriigi välist üksmeelt ei ole kerge säilitada. 2015. aastal Prantsusmaal, Saksamaal ja Itaalias läbi viidud küsitlus näitas, et enamus vastanutest ei tunneta enda kohustust aidata alliansi liitlasi Venemaa rünnaku korral, kuigi sellise abi andmise peaks Põhja-Atlandi lepingu artikkel 5 justkui tagama. Veelgi enam, Prantsusmaa president François Hollande ja Kreeka peaminister Aléxis Tsípras pooldavad Venemaaga suhete taastamist ja kontaktide tugevdamist ning Saksamaa välisminister Frank-Walter Steinmeier kritiseerib NATO viimaste kuude tegevust. Pariis on samuti avaldanud arvamust, et raketitõrjesüsteemi ei maksaks Poolasse paigutada. NATO ühtse positsiooni puudumine on ilmselge.

Brüsselil puudub "silmapiiritagune" mõtlemine ja Varssavi tippkohtumine ei pakkunud maailmale midagi uut ega murrangulist. Kui sõeluda Ameerika küsitava väärtusega sententse Venemaa ettevalmistatavatest hübriidsõdadest, siis selgub, et reaalpoliitika väljatöötamiseks ja NATO edasiseks ittalaienemiseks on NATO-l kasutada vaid Venemaa demoniseerimine meedias ja liitlasriikide eelarvete automatiseerimata lüpsmine. Venemaa vastu see kõik ei tööta. Ja NATO-Venemaa Nõukogu on Euroopa koostöö vältimatu formaat vaatamata sellele, et selline koostöö ei too täit rahuldust kummalegi poolele.

NATO-Venemaa Nõukogu toimub 13. juulil, teist korda pärast 2014. aastal Lääne poolt Venemaale sanktsioonide kehtestamist. Eelmine kohtumine toimus 2016. aasta aprillis. Moskva pakub arutada Balti mere piirkonnas sõjalennukitel transponderite kasutamise konkreetseid reegleid.

Kolmapäevasel kohtumisel ja nähtavas tulevikus jätkavad pooled tõenäoliselt "positsioonisõda" ja erinevates piirkondades ja erineva intensiivsusega toimuvate relvakonfliktide kaudset mõjutamist. Kuni ühe poole veenvate tehnoloogiliste eeliste saavutamiseni kaitsevaldkonnas saavad ilmselt määravateks majanduslikud instrumendid.

Väikesed sigadused

Alliansi idatiiva lärmaka tugevdamise taustal on vaid "nooreurooplased" — Eesti, Läti, Leedu oma kaitsekulutusi suurendanud. Eesti eraldab selleks 2,16% oma SKT-st, Läti 1,45% ja Leedu 1,49%. Aasta eest olid need näitajad vastavalt 2,07%; 1,04 ja 1,14% nimetatud riikide sisemajanduse kogutoodangust.

Rahalises väljenduses on isegi Balti riikidest suurima eraldise teinud Eesti panus pisut üle 410 miljoni euro ja NATO suurust arvestades see ilma ei tee. Leedu president Dalia Grybauskaitė teatas otse, et alliansi arengu garandiks on Saksamaa. Seega ei saa võrdsest partnerlusest juttugi olla, "julgeoleku projektsioon" näeb tegelikkuses välja kui neokolonialismi laienemine.

Ukraina loodab tugevdatud jõupingutuste abil saada alliansi partneristaatust, kuid see suund (või lubadus) ei ole Varssavi tippkohtumise dokumentides kajastatud. NATO abi Ukrainale antakse kaheksa erineva (ebapiisavalt läbipaistva) sihtfondi kaudu (alade demineerimine, sõjameditsiini abi).

Varssavis toimus ka NATO-Gruusia komisjoni istung, mis tuletas meelde, et Gruusia unistus allianssi astumisest on nagu churchella — mida kauem seda magusasse siirupisse kasta, seda kaalukamaks see muutub. Kuid selle protsessi lõppu veel ei paista.

NATO tegevus Venemaa rahvuslike huvide piirkonnas paistab üsna üheülbaline. 8. juulil teatas Poola välisminister Witold Waszczykowski, et allianss on mitme kuu kestel täheldanud "positiivseid arenguid Minskis" ja NATO on avatud koostööks Valgevenega.

Märkigem, et Valgevene reageerib NATO jõupingutustele oma piiride ääres adekvaatselt ja Valgevene president Aleksandr Lukašenka rõhutas hiljuti: "Meil on läänes Valgevene ja Venemaa ühine väegrupeering, mis tagab meie isamaa julgeoleku". Valgevene ja NATO otsese ja võrdväärse dialoogi edu ei ole tõenäoline.

Muudest eredamatest seikadest Varssavi tippkohtumisel torkasid silma NATO ja EL plaanid hübriidtemaatikaalaste ühisõppuste korraldamiseks. Kuid virtuaalse vastase purustamine pole seesama, mis rannaliiva kinni jäänud lahingu-"Hummerite" väljasikutamine.

Autori arvamus ei pruugi kokku langeda toimetuse seisukohaga.

 

132