Süüria.

USA õhujõud andsid Süürias võimsa õhulöögi. Ameerika mainele

105
(Uuendatud 11:17 30.08.2016)
Mihhail Šeinkman
Kui kusagil jääb midagi vähemaks, siis kusagile tuleb kindlasti juurde. Jäävuse seadus käib ka USA õhujõudude kohta. Nende liitlased said toetuslennukite lahkumisest teada liiga hilja.

TALLINN, 11. juuli — Sputnik. USA õhujõudude tegevuse tulemusel Süürias Abu Kamali piirkonnas "on vastane segaduses ja desorienteeritud". Nii räägitakse Pentagonis. Ega liialdata sugugi. Abu Kamali elanikud ei olnud varem ilmselt kunagi näinud, et terroristid oleks niimoodi naeru lagistanud, räägib raadio Sputnik eetris Mihhail Šeinkman.

Kui kusagil jääb midagi vähemaks, siis kusagile tuleb kindlasti juurde. Jäävuse seadus käib ka USA õhujõudude kohta. Nende liitlased "Süüria mõõdukast opositsioonist" said toetuslennukite lahkumisest teada liiga hilja. Osa neist päris viimasel minutil, oma elu viimasel minutil. Just siis, kui toetuslennukeid vaja oli, nägid nad oma peade kohal selgest taevast vaid B-52 saba. Ometi ei ennustanud midagi halba. Nagu kuraatoritega kokku sai lepitud, rünnati Islamiriigi (Venemaal ja teistes riikides keelustatud terroriorganisatsioon) positsioone Abu Kamali piirkonnas ja äkki tuli operatsiooni käiku selline ootamatu pööre.

Mida te õieti tahate, kästud — tehtud, üks tiib siin, teine seal. Nii nagu me olime, täies relvis, nii sööstsimegi Iraaki, seletas hiljem seda kummalist manöövrit Pentagoni esindaja. Tema sõnul, taganes just samal tunnil, oli vast kokkusattumus, Al-Fallūjah linnast välja löödud terroristide lahingutehnika kolonn. Kus olid kõik ülejäänud koalitsiooni eskadrillid ja miks ei olnud võimalik suunata Al-Fallūjah'le mõnd teist lennukitelüli, on ilmselt sõjasaladus. Miks selga tulistamine on strateegiliselt tähtsam, kui seljataguse kaitsmine, ei hakanud sõjaväelane samuti selgitama.

Kuigi just see on selgemast selgem. No kes oli Abu Kamal'ist varem midagi kuulnud, enne seda, kui jänkid sealt jalga lasid. Ja polekski keegi teada saanud, kui süürlased poleks kaebama läinud. Al Falludja oli selleks ajaks saanud vaata et lahingutegevuse edu sümboliks, võtmeküsimuseks, terrorivastase koalitsiooni brändiks. Kuigi, kas triumf Süüria linnas tuleb, on veel lahtine, võib minna nii ja naa. Aga siin on jäänud vaid kiirelt ots peale teha. Mitte, et Iraagi väed sellega ise hakkama ei saaks ja et sellepärast oli hädasti ameeriklaste panust vaja. Pigem oli ameeriklastel endil loorberite janu. Eriti kiidelda neil millegagi pole, siin aga oli asi kindel.

Läks veel isegi hästi, õelutsetakse, et USA õhujõud ähmiga oma Süüria liitlasi terroristidega segamini ei ajanud, nagu alati. Kusjuures siin tegid seda nende eest terroristid ise. Ajasid ülestõusnud Abu Kamali alt minema, et nagu öeldakse, võita küll ei suutnud aga said vähemalt naha soojaks. Pagesid üle kolmesaja kilomeetri kuni oma baasini välja. Nii et oleks justkui täielik läbikukkumine. Kuid kui arvestada, et igas sõjalises operatsioonis arvestatakse juba algselt võimalike kaotustega, siis tuleb välja, et kõik läks plaanipäraselt. Sest selleks, et kaotused oleksid, tuleb nendel tekkida lasta. Mida USA õhujõudude juhtkond ju tegigi.

See-eest saab ta öelda, et tal on neid liitlasi Raqqa'ni ja rohkemgi veel. Ja seejuures käega üle kõri tõmmata, selles mõttes, et nii palju ja kahju pole. The Washington Post, tõsi, nimetab lüüasaamist Abu Kamali all tõsiseks löögiks USA kavatsusele luua piirkonnas "võitlusvõimelised allüksused kohalikest". Ei maksa muretseda, pareeritakse Pentagonis. "See ei olnud täielik lüüasaamine, sest uus Süüria armee jätkab võitlust," ütles tema esindaja ja lisas: "vastane on segaduses ja desorienteeritud", "jätkab siiamaani reageerimist" toimunule. Või veel. Siiamaani vabastamata Abu Kamali elanikud ei ole ilmselt varem näinud, et terroristid oleks nii kaua naernud.

Autori arvamus ei pruugi kokku langeda toimetuse seisukohaga.

 

105