NATO Varssavi tippkohtumine. 2016.

NATO hirmutab Moskvat "paberist tiigritega"

147
(Uuendatud 12:18 25.08.2016)
Rostislav Ištšenko
Varssavis tippkohtumisel lepitakse kokku, milline on NATO pikaajaline kaitse- ja heidutushoiak ning milliseks kujuneb NATO kohalolek Balti riikides ja Poolas.

Rostislav Ištšenko, Ukraina süsteemse analüüsi ja prognoosi keskuse president

Varssavis algas NATO tippkohtumine. Kahe päeva jooksul (8. ja 9. juulil) arutavad kõrged ametnikud ja kindralid suurt hulka tehnilisi ja poliitilisi probleeme. Meid huvitab tegelikult ainult üks ürituse päevakorrapunkt. Allianss kavatseb Poolas järjekordselt arutada "Venemaa ohu" kupeerimist.

Nagu viimastel aastatel juba tavaks saanud, tunnetavad "ohtu" eriti teravalt Balti riigid ja Poola, kes nõuavad oma territooriumidele Lääne-Euroopa ja Ameerika liitlaste täiendavate väekontingentide paigutamist.

Washington ja London teevad näo, et limitroofide hirmud on neile muljet avaldanud ja agiteerivad nüüd Venemaa piiride läheduses paiknevate NATO grupeeringute tugevdamise taotluse rahuldamise poolt. Räägitakse nelja pataljoni paigutamisest.

Sõjalise bloki tegeliku võimekuse suurenemise seisukohast Venemaa loodepiiril on need tühised. Ameerika endagi sõjalised analüütikud kinnitavad, et isegi nelja lahinguvalmis brigaadi paigutamine piirkonda ei aitaks NATO-l reaalses sõjalises konfliktis kauem vastu pidada.

Sisuliselt räägitakse vaid sellest, kas Venemaa väed jõuavad Oderi joonele ühe või kahe nädalaga. Pigem aga hoopis sellest, kui palju Ameerika sõdureid tuleb Poolast ja Balti riikidest evakueerida, kui midagi viltu peaks minema ja sõjaline kokkupõrge antud suunal vaatamata tervele mõistusele ikkagi toimub.

Poolakate ja baltlaste kaitse kui pettemanööver

Niisiis on USA seisukohal, et Balti riikide piiride läheduses paikneval Venemaa grupeeringul on juba praegu absoluutne ülekaal, mida ei ole võimalik kupeerida ei nelja ega ka kuueteistkümne pataljoni paigutamisega piirkonda. Samal ajal võttis Venemaa NATO sõjahüsteeria tõttu vastu otsuse luua oma läänesuunal kolm uut täismahulist diviisi ja lisaks veel ühe armeekorpuse Kaliningradis.

Tuleb tunnistada, et Moskval on kõik võimalused luua oma uued diviisid kiiremini, kui NATO-l kulub aega oma pataljonide kokku kogumiseks ja limitroofide territooriumile paigutamiseks. See tähendab teoreetiliselt, et sõjalist vastasseisu provotseerides halvendavad USA ja NATO oma strateegilist olukorda antud piirkonnas.

Küsimus: miks nad hirmutavad Moskvat "Paberist tiigritega", kui teavad, et selle tulemusena nende olukord halveneb?

Nad teavad seda. Kasvõi juba sellepärast, et Washington, kes alguses lubas iseseisvalt välja panna kõik neli pataljoni, nõuab nüüd kohustustekoorma pooleksjagamist: kaks pataljoni USA-lt ja kaks Lääne-Euroopa liitlastelt. Sakslased ja prantslased (aga kes siis veel peaksid pataljonid välja panema, kui mitte nemad) ei ole vaimustuses. Pealegi kulub põhimõttelise otsuse tegemiseks ja vägede reaalseks paigutamiseks hulk aega.

Mitte ainult Moskvas, vaid ka Euroopa pealinnades antakse endale suurepäraselt aru, et sõja korral vaid mõnest pataljonist ei piisa. Euroopa poliitikud teesklevad küll mõnikord naiivseid, kuid saavad suurepäraselt aru, et kujutlus miljonitest sakslastest ja prantslastest, kes rõõmsalt kiivri ja soomusvesti haaravad ja siis idarindele, lätlastes ja poolakates seisnevaid "euroopalikke väärtusi" kaitsma tormavad, on ulmevallast. Ja ikkagi surub USA NATO's edukalt läbi juba aasta otsa usinalt tiigrit vurrudest sikutamisega enda julgusest ogaraks läinud väikeste, kuid väga uhkete Ida-Euroopa liitlaste "kaitsmise" programmi.

Vastuse küsimusele, milleks seda vaja on, võiks saada Venemaa peamise väegrupeeringu koondamisalast lähtuvalt. Kui mitte arvestada Kaliningradi enklaavi, mis on juba oma isoleerituse tõttu nagunii ohustatud, kontsentreeritakse üle poole uutest formeeritavatest väekoondistest Venemaa kaguossa, Ukraina piiride lähedusse, mille pärast Kiiev on juba hüsteeritsenud.

Kinnitused, et Moskva peab kõige plahvatusohtlikumaks just kagusuunda, kõlasid NATO tippkohtumise künnisel Venemaa välisminister Sergei Lavrovi avalduses.

Ta hoiatas meie lääne sõpru ja partnereid, et teadaolevalt võib Kiiev Donbassi tsiviilkonflikti piirkonnas korraldada suuremahulisi provokatsioone, mis võivad taaskäivitada täiemahulise sõjategevuse.

Kellele on vaja uusi territooriume

Paneme kaks ja kaks kokku ja lisame USA varjamatu (juba kahe ja poole aasta kestva) püüde siduda Venemaa käed tema kaasamisega täiemahulisse konflikti Ukrainas. Ärgem unustagem, et just baltlased ja poolakad on korduvalt lubanud anda Kiievile "Venemaa agressiooni" korral sõjalist abi.

Meenutame, et mitmel NATO liikmeks oleval Ida-Euroopa riigil on probleeme Ukraina piiriäärsete territooriumidega, mis on asustatud nende rahvusvähemustega ja mis on varem kuulunud nende riikide koosseisu. Lisaks traditsioonilistele Poolale, Ungarile ja Rumeeniale on isagi Bulgaaria valitsus mures oma kaasmaalaste õiguste kaitse pärast ja toetas Ukrainas bulgaaria autonoomia loomise ideed.

Mis see siis kokku teeb? Ukraina konflikti intensiivsuse järsu tõusu suure ohu koos selle laienemise võimalusega rahvusvaheliseks NATO Ida-Euroopa liikmesriikida osavõtul. Nendest Poola ja Balti riigid (kellele uusi pataljone lubati) on kõige sõjakamalt meelestataud.

Ja nüüd pöördume ajalukku. 1939. aastal tagasid Inglismaa ja Prantsusmaa garantiid Poolale, kes lükkas tagasi kõik Saksamaa nõudmised ja suisa kippus sõtta, julguse. Poola armee oli Saksamaa omaga arvuliselt võrreldav. Reichi reaalsest tehnilisest ja tema kindralstaabi absoluutsest intellektuaalsest üleolekust Poolas siis veel ei teatud.

Riigi sõjalised juhid arvasid, et suudavad mõne nädala rahulikult vastu pidada. Pärast seda lähevad prantslased, kelle armeed peeti tol ajal maailma tugevaimaks (teenimatult, kuid sellest siis ei teatud) ja koos nendega ka inglased vasturünnakule. Edasi aga kavatsesid poolakad trofeesid jagada ja endaga uusi alasid liita. Muuseas, ka sedasama Ida-Preisimaad, millest kolmandiku moodustab praegune Kaliningradi oblast.

Kas Kaliningradi oblasti blokaad on võimalik

Üldiselt selleks, et Ida-Euroopa kulumaterjal sõtta rakendada, tuleks seal luua kaitstuse ning kerge ja kiire võidu saavutamise käegakatsutavuse illusioon.

XX sajandi esimesel poolel tagasid selle illusiooni inglise-prantsuse garantiid. Praegu NATO lihtsatest garantiidest enam ei piisa. Isegi limitroofid on targemaks saanud ja kahtlevad, kas ameeriklased (ja ka eurooplased) ikka hakkavad Riia ja Varssavi ambitsioonide pärast riskima täiemahulise sõjaga tuumariigi vastu. Nüüd peavad sellisteks garantideks saama USA ja Lääne-Euroopa sõjalised kontingendid vastavatel territooriumidele.

Limitroofid arvavad, et sõjategevuse puhkedes satuvad need väeüksused vältimatult löögi alla. See tähendab, et vanemad partnerid astuvad oma sõdurite surmafakti tõttu sõtta automaatselt.

"Salakavala Venemaa" kallaletung "rahumeelsetele Ameerika sõjaväelastele" kergendaks oluliselt ka iga NATO liikmesriigi konflikti kaasamiseks nõutavate siseriiklike protseduuride läbimist.

See tähendab omakorda, et oma russofoobias juba niigi üle piiri läinud limitroofid lähevad julgusest suisa arust ära.

Edasi on lihtne. Sõjategevuse puhkedes Ukrainas pole probleem Venemaad agressioonis süüdistada. "Noorele demokraatiale" abi andmiseks ei ole vaja isegi piiri ületada, piisab Kaliningradi blokaadi kehtestamisest.

Vähe sellest, et blokaad on vaenuakt, mis on rahvusvahelise õiguse järgi samaväärne sõjalise agressiooniga, Moskval tuleb hakata sellest igal juhul läbi murdma. Oblast ja sealne laevastik ega maaväeüksused ei saa eksisteerida ilma ühenduseta Suure maaga. Aga blokaadi murdvaid laevu uputada ja lennukeid alla tulistada võib ka karjete saatel, et Venemaa on kallale tunginud.

Edasi arvavad limitroofid (nagu poolakad 1939. aastal), et USA vältimatu (nende arvates) sekkumise korral Venemaa taltub. Liigutades Balti riikidesse nelja pataljoni (millest pooled ei ole nende enda omad) kujulise etturi püüab USA lahendada seni lahendamata Venemaa ja Euroopa vahelise sõjalise vastasseisu probleemi ise konfliktipiiridest väljapoole jäädes.

Esiteks, pole veel teada, millel need pataljonid kohale jõuavad. Teiseks on paari pataljoni evakueerida palju kergem, kui oli inglastel 1940. aastal evakueerida Dunkerkist peaaegu 340 tuhat enda, Prantsusmaa ja Belgia sõdurit.

Nii et sõjalise konflikti oht ei seisne mitte naeruväärsetes ega mitte millekski võimelistes pataljonides, vaid ebaadekvaatsete poliitikute peades, kes ajaloost midagi õppinud pole.

Autori arvamus ei pruugi kokku langeda toimetuse seisukohaga.

147
Teema:
NATO tippkohtumine (20)