Iraagi sõda, 2003. a.

Iraagi sõda on hullem kui kuritegu, see on ametlikult tunnistatud viga

87
(Uuendatud 14:51 07.07.2016)
Kõiges, mis toimub praegu nii USA's kui ka Euroopas, on palju sellist, mida politoloogia ja ratsionaalsuse seisukohast ei oleks üldse saanud toimuda. Kuid jäikades süsteemides, kui juba midagi kontrolli alt väljub, siis edasi muutub protsess juhitamatuks ja jätkubki sellisena.

TALLINN, 7. juuli — Sputnik. Kui Ühendkuningriik ja Lääs kui poliitiline süsteem (või koguni kui tsivilisatsioon) ei oleks praegu sellises totaalses ja kontrollimatus kriisis, siis oleksid äsja avaldatud Sir John Chilcot'i ettekande tagajärjed hõlpsasti analüüsitavad, leiab RIA "Rossija Segodnja" poliitiline vaatleja Dmitri Kossõrev.

Ettekande peamine järeldus: brittide kaasamine Ameerika sõtta Iraagis 2003. aastal oli viga.

Kuna aga kriis on, ja veel milline, siis võib ettekande avaldamise tagajärgede üle vaid oletusi teha. Õigemini, võib ennustada sündmuste edasise arengu erinevaid võimalusi.

Ebaefektiivsed mänedžerid

Alustame sellest, et uurimine edenes väga visalt, see algas sõja lõppedes (2009. aastal) ja tänane ettekande peamine järeldus on sõnastatud üldiselt üsnagi leebelt — viga. Mitte kuritegu. Halduse, mitte kriminaalne küsimus.

Kas võib olla kriminaalkorras mittekaristatav 179 briti sõduri elu hinda nõudnud viga? Huvitav küsimus. Rääkimata sellest, kui suure osa sõjas hukkunud iraaklaste elude eest on vastutav Ühendkuningriik. Hukkunute arvuks hinnatakse 655 tuhat (kõik kokku, kaasa arvatud haiguste, õnnetuste ja muudel põhjustel hukkunud). Rääkimata sellest, et Iraak riigina on hävitatud ja on teadmata, kas see üldse kunagi taastub.

Chilcoti komisjon uuris vaid seda, kuivõrd kvalifitseeritult võttis Tony Blairi valitsus vastu sellekohase otsuse. Järeldused: otsus võeti vastu "tõestamata andmete" põhjal, teati, et väed (sealhulgas Ameerika omad) ei ole suureks sõjaks valmis, kuid loodeti välksõjale… Ühesõnaga — ebaefektiivsed mänedžerid.

See tähendab, et kui ettekanne oleks ilmunud mõnes teises olukorras, võinuks prognoosida, et see tähendab "episoodi lõpetamist", kus teatatakse ametlikult seda, mida iga britt või mõne muu riigi elanik juba niigi teab. Pööratakse uus lehekülg ja unustatakse ära.

Kuid praegu on olukord on hoopis teine, mõni päev pärast seda, kui pool riigi elanikkonnast jahmatas riigi poliitilist eliiti, hääletades Euroopa Liidust väljaastumise poolt. Keegi ei arvestanud eufoorilise globalismi all mittekannatavate brittide tunnetega. Tagajärjeks oli, et kui just kogu süsteem laiali ei vajunud, siis jäi, või peaaegu jäi kolm poliitilist parteid (sisuliselt kõik) ilma oma liidrist ja süsteem on hakanud murenema ja just sellepärast, et unustati inimesed või oluline osa nendest.

Inimtunnetega ei arvestatud ilmselt ka Iraagi loos. Tunded on intervjuus, mille andis sõduriema, kelle poeg, Michael Trench oli üks noorimatest tolles sõjas langenud Briti sõjaväelastest. Ta oli kaheksateistkümne aastane. "Kuidas te ütlete "andeke andeks" langenutele? Kuidas te ütlete "andke andeks" vanematele? Ta tahtis sõjaväevormi kanda ja selle üle uhke olla, ta tahtis oma kohust täita, aga seaduslikus, mitte ebaseaduslikus sõjas… Ainuke, mida ma tahan, on see, et keege laskuks meieni, keegi, kellel on süda rinnus ja kes ei poe peitu oma tiitli taha, et ta tuleks meie juurde ja ütleks: jah, see oli ebaseaduslik sõda ja te saate õiglust nägema."

Muide, Suurbritannia sõduriemad, nagu sellest samast intervjuust selgub, tundsid juba huvi, kas neil oleks võimalik pöörduda Rahvusvahelisse kriminaalkohtusse. Neile vastati, et see kohus saab uurida vaid kuritegusid, mille on toime pannud… teie lapsed, sõjaväelased.

Kõik on võimalik

Kõiges, mis toimub praegu nii USA's kui ka Euroopas, on palju sellist, mida politoloogia ja ratsionaalsuse seisukohast ei oleks üldse saanud toimuda. Kuid jäikades süsteemides, kui juba midagi kontrolli alt väljub, siis edasi muutub protsess juhitamatuks ja jätkubki sellisena.

Mis sai konkreetseks päästikuks (paljude Donald Trumpi taoliste süsteemiväliste poliitikute esilekerkimine Ühendkuningriigis, põgenikekriis Euroopas, Ühendkuningriigi referendum), mis aga selle päästiku rakendumise tagajärjeks, saavad hinnata vaid järeltulevad põlved.

Kuid on võimalik, et päästikuks sai seesama Iraagi sõda, kuidas selle tagajärgi vähendada ka ei püütaks (kordame, et Chilcoti ettekanne paistab selle rakendumisena).

Ja siinkohal on sobiv meelde tuletada, kust selle materjali pealkiri pärineb. See kuulub Charles Maurice de Talleyrand-Périgord'le, kelle valitseja, Napoleon, andis oma sõduritele käsu ületada suveräänse Badeni suurhertsogiriik piir, vahistada seal troonile (Prantsusmaa troonile) pretendeeriv Enghieni hertsog, tuua ta Pariisi ja maha lasta. Just siis olevatki Talleyrand öelnud, et see on hullem, kui kuritegu, see on viga.

On tähelepanuväärne, et see toimus 1804. aastal, kaua aega enne Euroopa viimast lahingut Napoleoniga (Waterloo all 1815. aastal). Pöörake tähelepanu aastanumbrite peaaegu täpsele kokkulangemisele Iraaki tungimise ja selle tagajärgedega. 1804 ja 1815, 2003 ja 2016. Kes võis 2003. aastal ette näha, milliste sündmusteni viib see otsus kunagi 2016. aastal? Kuid analoogses olukorras Talleyrand mitte ei "prognoosinud", et seda aktsiooni Napoleonile andeks ei anta ja tema vastu hakatakse sõdima kuni lõpuni, ta pigem tundis seda.

Mis puutub prognoosidesse, mis nüüd, pärast Iraagi sõja ettekande avalikustamist, toimuma hakkab, kas on võimalik, et USA's valitakse presidendiks Hillary Clinton, Ühendkuningriigis saab peaministriks konservatiivide praegune favoriit Theresa May, Euroopa Liit ei lagune… ühesõnaga, et kaotusi kandnud eliit külmutab tohutute jõupingutuste hinnaga pikaks ajaks olukorra?

See on võimalik. Siis unustatakse ka Iraak. Kui ettekanne oleks ilmunud kuu aega varem, oleks see muude sündmuste taustal hoopis tähelepanuta jäänud.

Mis puutub praegustesse erakondlikesse vapustustesse Ühendkuningriigis, siis siin on veel üks intervjuu, mille andis riigi üks sõjavastane aktivist. Ta näeb otsest seost selle vahel, et ettekande sihtmärgiks on leiboristide endine liider Tony Blair ja et just praegu toimuvad erakonnas katsed kukutada praegust leiboristide liidrit Jeremy Corbynit. Ta leiab, et asi pole mitte riigi lahkumises Euroliidust, vaid selles, et Blairi ei tohi "puutuda", kui partei eesotsas on "juhitamatu" Corbyn. Huvitav, kas pole? Ja mis peamine, et kõikvõimalikud äpardused juhtuvad, nagu ikka, ühekorraga.

Edasi, kas on võimalik, et luuakse uus, mitte Briti, vaid veel mingi uurimiskomisjon, et uurida: kui kvalifitseeritult ja kelle poolt võeti vastu 2014. aasta kevade Kiievi riigipööret käsitlevad otsused? Nüüd on see võimalik.

Ja veel, kas ühtlasi ei hakata ka huvi tundma, kes ikkagi tulistas alla Malaisia "Boeingu", kuidas seda lugu alguses Hollandis uuriti ja millistele andmetele tuginedes võeti vastu otsus Venemaa vastaste sanktsioonide kohta? Ja ka see on võimalik.

Ärge unustage ka 1999. aasta Jugoslaavia sõda, Lõuna-Osseetiat 2008.-l, Liibüat 2011.-l ja palju-palju muud. Kõik on kuidagi juba harjunud, et kuriteod jäävad karistamata, vähemalt teatud riikide, valitsuste ja isikute toimepandud. Kuid see oli nii eile. Mis tuleb homme, ei tea keegi.

 

87
Руководитель представительства МИА Россия сегодня в Эстонии, шеф-редактор Sputnik Эстония Елена Черышева

Sputnik Eesti asus tööle erirežiimis. Peatoimetaja avaldus

(Uuendatud 00:17 01.01.2020)
Sputnik Eesti juhataja Elena Cherysheva selgitas portaali lugejatele suunatud pöördumises olukorda seoses portaali töö peatumisega. Avaldame avaliku pöördumise tervikteksti.

Austatud lugejad!

Tänasest, nagu näete, erineb Sputnik Eesti veebisait tavapärasest. Tõenäoliselt teate juba muutuse põhjust, kuid pean vajalikuks toimunu veel kord lahti seletada.

Alates 1. jaanuarist võeti meilt võimalus teie heaks töötada.

Eesti politsei- ja piirivalveamet esitas meile kõigile ultimaatumi: me kas katkestame töölepinguid rahvusvahelise uudisteagentuuriga "Rossiya Segodnja" ega tööta enam Sputnik Eestis, või meie suhtes algatatakse kriminaalasjad.

Eelmise aasta viimastel päevadel arutasime korduvalt kujunenud olukorda ja jõudsime järeldusele, et hoolimata võimude nõudmiste absurdsusest ja ohust, mille reaalsusse me tegelikult uskuda ei tahaks, ei ole meil õigust oma inimeste saatusega riskida.

Selle tulemusel olid toimetuse töötajad sunnitud 1. jaanuarist lõpetama töösuhted Sputnik Eesti ja RIA "Rossiya Segodnjaga". Kas see tähendab, et saidi elupäevad on lõppenud? Ei, see pole nii.

Sait jätkab tööd täies mahus, kuid protsessi organiseerimine selliselt, et me ei peaks Eesti võimude pideva surve all elama, võtab veel natuke aega. Loomulikult proovime töö võimalikult kiiresti taastada. 

Tahan tänada teid, kallid lugejad, meie tegevuse toetamise eest nelja aasta vältel ja eriti viimastel kuudel, kui surve ja ähvardused kõigi meie ja meie partnerite vastu muutusid äärmuslikeks.

Pangad külmutasid meie palgad, meie büroo omanikule avaldati survet ja sunniti teda meiega lepingut lõpetama. Seda kõike tehti karistusseadustiku paragrahviga ähvardamise taustal, mis näeb ette kuni viis aastat vabadusekaotust.

Meie ainus "süü" on selles, et oleme ajakirjanikud võimudest sõltumatus meediaväljaandes ja lihtsalt teeme oma tööd.Võideldes võimaluse eest töötada, võitleme me nii Eestis kui ka välismaal asuvate lugejate õiguse eest saada täielikku teavet.

Meiega võib mitte nõustuda. Võib vaielda ja kritiseerida. Kuid meie jaoks on peamine lugejate võimalus iga päev meie sait avada ja iseseisvalt infot, kommentaare ja pakutavaid järeldusi hinnata.

Seda nimetatakse sõnavabaduseks, mis kahjuks tänases Eestis puudub, vaatamata tõsiasjale, et "Piirideta reporterite" arvates sobib meie riik väljendusvabaduse pingereas maailmas 11. kohale.

Täname veelkord kõiki meie lugejaid, kolleege, avaliku elu tegelasi, poliitikuid ja lihtsalt kõiki ausaid inimesi nende toetuse eest nii Eestis kui ka teistes riikides.

Saadud toetus ei jäta meile muud valikut, kui jätkata võitlust õiguse eest tõtt rääkida ja teile täielikku ja kvaliteetset informatsiooni pakkuda. Tuleme varsti tagasi!

Lugupidamisega,

Elena Cherysheva
RIA "Rossija Segodnja" Eesti esinduse juhataja

Tagid:
tagakiusamine, sõnavabadus, Sputnik Eesti, Eesti
Teema:
Võimud ähvardavad ajakirjanikke kriminaalkaristusega
Ekspert Kaljulaidi mõttekäigust – kas Eestis on halb venelane olla

Ekspert Kaljulaidi mõttekäigust kas Eestis on halb venelane olla

(Uuendatud 22:04 30.12.2019)
Eesti Inimõiguste Teabekeskuse direktor Aleksei Semjonov kommenteeris Sputnik Eestile president Kersti Kaljulaidi uusaasta arutelu sellest, kas Eestis on halb venelane olla.

TALLINN, 30. detsember — Sputnik. Hiljuti üllatas president Kersti Kaljulaid publikut oma uusaastaintervjuuga, kus ta rääkis avalikult riigi vene elanikkonna küsimusest. 

Aleksei Semjonov tunnistas, et on Kaljulaidi sõnavõttude suhtes äärmiselt skeptiline, kui mitte suisa irooniline. Inimõiguslase sõnul on "selle naise peas täielik puder ja kapsad".

"Ühelt poolt mingid natsionalistlikud mõtted ja ideed, mis talle Eestis sisendati, teisalt omamoodi liberaalne õhkkond, kus ta olulise osa oma elust Euroopas veetis. Sellistel nn "tolerantsest keskkonnast" naasnud natsionalistidel on väga sageli mitmesuguseid kognitiivseid dissonantse.

Ta räägib kord üht, teinekord aga hoopis teist juttu," märgib Semjonov. ("Sõna on Vaba" – jõuline seisukohaväljendus presidendi dressipluusil liberaalset, poliitkorrektset ajakirjandust kaitstes ja probleemi täielik ignoreerimine Sputniku tagakiusamisel ajal – Toim.).

Tema sõnul satuvad need klišeed, eelarvamuslikud arusaamad omavahelisse vastuollu, kuid president isegi ei tunneta selle konflikti olemasolu: "Ta ise ei saa arugi, et räägib täpselt vastupidiseid asju ja selles ongi dissonants."

"Ühest küljest on Kaljulaidil see, mis pärit lapsepõlvest, tema natsionalistlikust keskkonnast, mis saatis ta Euroopasse, teiselt poolt euroopalikud motiivid, ja kolmandaks, mingid pragmaatilised katsed läheneda venelaste küsimuse lahendusele, suhetele Venemaa endaga, milles ta samuti tugev ei ole," loetles Semjonov.

Seetõttu ei näegi inimõiguslane siin mingeid suundumusi. 

"See on lihtsalt veel üks sümptom, et tal puudub selge maailmapilt, küll on aga erinevad arvamused, mida ta aeg-ajalt kuuldavale toob," lõpetas Eesti Inimõiguste teabe keskuse direktor Aleksei Semjonov. 

Nagu Sputnik Eesti juba kirjutas, rääkis Kersti Kaljulaid uusaastaintervjuus, kuidas kord pärast koolisaabumist tema väike poeg küsis: "Ema, miks on Eestis halb olla venelane?"

Kaljulaid ütles, et just siis sai ta ootamatult aru, et on mõne Eesti inimese mõtteviisi lihtsalt omaks võtnud: nad leiavad, et kui sa oled venelane, on see halb.

"Minu laps oli multikultuursest kogukonnast Eestisse tulles kui puhas leht ja selline küsimus tekkis temas umbes kaks kuu möödudes.

Nii et kuskil on see peidus. Ja see tähendab, et me peaksime sellest rääkima," tunnistas Eesti riigipea.

Tema arvates on mõne eestlase negatiivne suhtumine venelastesse muutunud omamoodi kättemaksuks Nõukogude mineviku eest.

Lugege lisaks:

Tagid:
venelased, Kersti Kaljulaid, Eesti
Teema:
Võimud ähvardavad ajakirjanikke kriminaalkaristusega
Samal teemal
Eesti president sõitis Vatikani Rooma paavsti juurde