Kiiev ei looda enam Lääne vastuarmastusele?

Kiievi kaval plaan: Donbass tahetakse „lahti blokeerida“

76
Paistab, et Kiiev ei looda enam Lääne vastuarmastusele ja otsib närviliselt variante, kuidas kasvõi osaliselt taastada oma majandus.

TALLINN, 5. juuli — Sputnik. Kiievis oli kõne all blokaadi lõpetamine isehakanud Donetski ja Luganski vabariigi suhtes. Millega see seotud on, selles püüdis Sputniku raadios selgust luua Pavel Ivanov.

Ootamatu: Kiiev sai järsku aru, et tema poolt kehtestatud kaubandusblokaad Donetski ja Luganski Rahvavabariigi vastu viib neid kaht majanduslikule lähenemisele Venemaaga ja arveldama hakatakse seal rublades. Veelgi ootamatum: on tehtud ettepanek blokaad lõpetada.

Võib-olla lõpetatakse nüüd ka pommitamine?

Paistab, et Kiiev ei looda enam Lääne vastuarmastusele ja otsib närviliselt variante, kuidas kasvõi osaliselt taastada oma majandus, mis „revolutsioonilise kire" kütkes rumalal kombel lammutati. Ei, muidugi, viimased lootused sellele, et Lääs neid aitab — toidab, riietab, soojendab ja ühtlasi ulatab mõne roostes automaadi võitluseks salakavalate venelastest „vaenlastega" — kõik see köeb veel Ukraina ladviku peades. Ei saa ju lihtsalt niisama jätta sinnapaika ideid, mida televiisor ööpäevaringselt ja ühtlase trummirütmina on inimeste peadesse tagunud. See ohustaks karjääri. Kuid need lootused sarnanevad hommikuse uduga, mis päikese tõustes hajub. Seevastu kütteperioodi lähenemine ja muud sotsiaalmajanduslikud „õudused" on täiesti reaalsed ja vajavad reageerimist.

On ilmne, et kogu meeleheitest tulenevalt võeti Kiievis kõne alla suhete parandamine Donbassiga: süüa tahavad ju miljonid ukrainlased ja selle vastu ei saa. Aga selle piirkonna majanduslik potentsiaal, mida juba üle kahe aasta süstemaatiliselt pommitatakse, on oma kivisöe, tööstuse ja transpordivõimalustega endiselt igati ahvatlev. Ukraina aseminister okupeeritud alade ja riigisiseselt ümberasustatud isikute küsimuses Georgi Tuka teatas ootamatult, et kaubandusblokaad viib kontrolli alt väljunud Donbassi rajoonid lähenemisele Venemaaga ja arveldamisele rublades. Riigiametniku arvates ei ole tõkete ja piirangute sisseseadmise initsiaatorite lootused ennast õigustanud. Rahvastik aga ei ole siiski loobunud Ukraina iseseisvuse ideest.

Küll aga puhkes ebaseaduslik äri Ukrainas toodetud kaupadega isehakanud Donetski ja Luoganski Rahvavabariigis uhkelt õitsele. Kusjuures, nagu Tuka tunnistas — ja see on oma avameelsuse poolest üllatav ülestunnistus — varimajandusega tegelevad täies ulatuses Ukraina julgeolekutöötajad. Nähtavasti loodab Kiiev, püüdes leevendada oma patte ja pakkudes teatavat partnerlust Euroopa ja USA enese murede taustal, kus käeulatuses on valimised, muuta Ukraina Donbassi elanikele ligitõmbavaks, eesmärgiga ta uuesti enda külge liita.

Tõenäoliselt käib jutt säärasest uuest „kavalast plaanist", mis on seatud Donbassi ja Luganski Rahvavabariigi kodanike valvsust uinutama. Senimaani ju tõendeid sellest, et Kiiev kavatseb tõesti Minsk-2 lepingut täita ja mitte vaid harjumuspäraselt imiteerida lahenduste otsimist, ilmselgelt ei jätku. Ega jätku ka piisavalt põhjust uskuda, et Ukraina täielikult ja pöördumatult loobuks sõjalise jõu kasutamist eeldavast stsenaariumist. Loomulikult ei jätku tema jaoks tähelepanu ja toetust Läänest. Euroopa on pärast Brexitit sukeldunud uude tegelikkusse. Ja tal pole Ukrainaga asja. Sellest on alles nädal möödas, kui sai ilmsiks, et ühtne Euroopa pere laguneb. Üks kõige edukamaid liikmeid jätab ta maha. Asemele aga trügib ilmne majanduslik ja poliitiline autsaider, mis annab selge signaali: perekond on järsult „kehvenenud".

Lisaks Holland oma referendumiga, mis näitas riigi kodanike soovimatust siduda end kui Euroopa Liidu esindajaid Ukrainaga. Muidugi, euroametnikud leiavad meetodi, kuidas juriidiliselt korrektselt hollandlaste arvamuse peale sülitada. Kuid see on teine lugu. Nii et häirekelli on Kiievile kõlanud juba küllaga. Euroopa ajakirjandus kirjutab, et kriis, mille põhjustas brittide rahvahääletus EL-ist lahkumise kohta, võib järsult nõrgestada Ukraina väljavaateid ühineda Euroopa Liiduga, kes on temast juba hirmsasti väsinud. Enam ei aita miski. Ei surmani äratüüdanud retoorika „Vene agressioonist", mida taas demonstreeris peaminister Groisman oma hiljutisel visiidil Saksamaale. Ei president Porošenko lubadused. Brüsselis võeti ta vastu pehmelt öeldes jahedalt, kui mitte öelda — ükskõikselt ja puhtalt vormitäiteks. Nii et Ukraina poliitikutel ei jää üle muud kui kavaldada ja mõelda välja erinevaid kombinatsioone, sealhulgas Donbassiga seonduvaid. Näiteks, peibutada kaubandusliku koostöö „kompvekiga", hoides kaigast selja taga. Kiievi häda on selles, et piirkonna elanikud ei usu teda, ja kuidas seda usku pärast kõike toimunut taastada — see on kõige suurem küsimus.

Ja lõpuks, hiljaaegu teatas Ukraina endine majandusminister Viktor Suslov, et riigis on olemas sellised jõud ja terved kuritegelikud ühendused, kellele sõda idapiirkonnas on majanduslikult kasulik. Raha teenitakse nii lahinguvarustuse kui salakaupade pealt. Hiljuti jõuti Minskis järjekordsete kokkulepeteni vägede väljaviimisest ja tulevahetuse lõpetamisest. Kuid nende taustal on olukord piirkonnas hoopis teravnenud, nagu seda juba korduvalt on juhtunud. Ukraina väeüksused otsustasid rünnata Donetski ja Luganski Rahvavabariigi positsioone. Nagu alati — tagajärjetult. Kuid see liigutus näitas, et Kiievi julgeolekujõud, olles kõrvuni sukeldunud ebaseaduslikku äritegevusse, on juba ammu saanud iseseisvaks jõuks. Ja sissetulekute kaotamine ei kuulu nende plaanidesse. Kiiev aga ei ole lihtsalt suuteline selle bakhanaali vastu midagi ette võtma.

 

 

76