Trump on teinud piisavalt selleks, et mürgiga üle pritsitud ameerika mehed mõistaksid: see mees on nende poolt, tema suudab vaenlase pealetungi peatada.

Meestest, värdjatest ja ameerika meestevihkajatest

59
(Uuendatud 09:01 05.07.2016)
Feminism kui ameerika (või kogu anglosaksi) ühiskonna mõrvar – jah, sellelgi teemal võetakse USA-s sõna, ehkki need hääled upuvad mehi vihkavate naiste massiliselt raevukasse vingumisse

TALLINN, 5. juuli — Sputnik. „Värdjas" ei ole ehk kõige täpsem vaste sõnale creepy- pigem tähendab see midagi õudustäratavat, vastikut, kuid igal juhul mitte midagi kena. Seda, et meeste kohta just seda sõna tavatsetakse kasutada, kinnitasid ameeriklaste hiljutised teadusuuringud. Täpsemalt — sotsioloogiliste uuringute tulemusena on kindlaks tehtud, et enamiku ameeriklaste meelest sobib seda sõna kasutada ainult meeste kohta. Kusjuures nii arvavad mõlemast soost ameeriklased, nii naised kui mehed, kirjutab meediaagentuuri Rossija Segodnja poliitikavaatleja Dmitri Kossõrev RIA Novostis.

Kuidas metroopingil istuda

Feminism kui ameerika (või kogu anglosaksi) ühiskonna mõrvar — jah, sellelgi teemal võetakse USA-s sõna, ehkki need hääled upuvad mehi vihkavate naiste massiliselt raevukasse vingumisse. Just-just ilmus Washington Postis artikkel, mis seob teema millegi väga konkreetsega — novembrikuiste presidendivalimistega. Selgub, et üheks valimiste tulemusi määravaks teguriks võib osutuda enneolematult raevukas sõda meeste ja naiste vahel. Seda enam, et presidendikandidaadid on — meesisik ja naisisik.

Trumpi nimetatakse harjumuspäraselt naistevihkajaks (inglise keeles tuleneb vastav termin kreeka keelest — misogynist, millel on sama tüvi kui sõnal „günekoloogia"). Kuid nagu artiklist selgub, on ka vastandsõna — mysandry, mis tuleneb samuti kreekakeelsest sõnatüvest „andros" — mees. Misandrist on niisiis meestevihkaja(janna).

Artikkel — ja see, olgu märgitud, on kirjutatud naisterahva poolt — on hea vähemalt viidete poolest selle õnnetuse alusdokumentidele ja arengujärkudele, mis on jätnud oma pitseri ameeriklaste ühiskonnale. Võitlev feminism kerkis esile 1970. aastatel ja on viinud selleni, et kui näiteks mees istub metroos, jalad pisut harkis, võib tema vastu juba süüdistuse esitada. Istuda tuleb siivsalt ja silmapaistmatult.

Ja veel, meenutab artikli autor, te ei saa süüdistada kõiki naisi sellessamas, milles nad kõiki mehi süüdistavad — meestevihkajad mürgitavad teid sel juhul ära, viskavad viisakast seltskonnast välja. Takkapihta on tekkinud veel terve hulk sõimusõnu stiilis „mehelik loogika", mida kasutatakse ainult meeste kohta,. Aruandest selle esiletoomine, et sõnaühend „õudne värdjas" on käibel ainult meeste kohta, on artiklis muidugi samuti kirjas.

Ja kui varem, ütleb autor, köitsid kõik need mängud vaid radikaalseid või akadeemilisi ringkondi, siis nüüdseks on nad haaranud terve ühiskonna. Tulemusena on naised asunud domineerima kõrghariduse diplomite osas ja meest tööhõive on vähenenud, kuna töölisklass kahaneb…

Tulemusena kirjeldatakse mehi — kõiki üheskoos — hiigelsuure osa keskklassi linnanaiste poolt kui rumalaid, agressiivseid vägistajaid, kes tuleb rahast tühjaks lüpsta, võtta neilt ära lapsed ja üldse korralikust ühiskonnast välja visata.

Nii see USA-s, Suurbritannias ja teistes anglosaksi maades toimubki. Ülejäänud lääneriikides kulgeb kõik tasapisi samas suunas, kuid neist väljaspool, teistes tsivilisatsioonides seda nakkust peaaegu ei esine.

Meil on kaks viisi, kuidas reageerida järjekordsele Ameerikas sündinud arulagedusele. Esimene — passiivne: sulgeda piirid, sealhulgas küberruum (kuidas?), ja oodata, kuni nakkus viimaks üle läheb, see tähendab, lääne ühiskond pureb ennast puruks või tuleb mõistusele. Teine — ja märksa ohutum viis on — tegutseda, see tähendab püüda tekitada antifeministlik laine ja seda mitte üksnes Venemaal, vaid globaalses ulatuses, kasutades infosajandi võimalusi ja rahvusvaheliste ühenduste tegevusvälju. Mitte keegi ei ole veel valjusti ja kogu maailma ulatuses teatanud, et feminist — see on jõledus ja kuritegu inimsuse vastu. Ootame, sir.

Naised ja demokraatia

Kuid see on pikk ja keeruline jutt. Mis aga puudutab USA presidendivalimisi, siis — nendega on lugu üpris lihtne.

Sest meil on olemas numbrid. Need näitavad, et mehed on USA-s alati kaldunud vabariiklaste poolele, naised aga demokraatide poole — kuid erinevus ei ole veel kunagi olnud nii terav kui viimastel aastatel. Juba 2012. aastal koosnes Barack Obama valijaskond 55% ulatuses naistest ja 45% meestest. Nüüd aga — vastavalt teabeteenistuse NBC News/Wall Street Journal koostatud küsitlustele — eelistavad naised Hillary Clintonit tõenäosusega 51% meeste 38% vastu, mehed aga hääletavad Donald Trumpi poolt suhtega 49% versus 40%.

Arvutused koos kõigi täpsustustega naiste ja meeste arvu ning muude andmete osas näitavad, et Trump kokkuvõttes võidab valgete naiste seas suhtega 46% — 42%.
Kuid selleks, et võita, tuleb tal kuidagiviisi enda poole võita veel 12% seni kõhklevale seisukohale jäänud valgetest naistest ja veel teatud hulk teise nahavärviga naistest, või… Või tuua kodudest välja ja sundida valima minema enneolematul hulgal allasurutud meeskodanikke.

Siin võib kerkida küsimus, miks ometi värvilised naised on niivõrd altid kalduma feminismi ja demokraatidele hääle andmise poole. Ilmselt alluvad inimesed, kes on ära lõigatud oma kultuurilistest juurtest, kergemini asendusideoloogiale, mis moodustab kaasaegse liberalismi aluse ja vastavate parteide ideoloogilise baasi.

Trump on siiras ja intuitsiooniga inimene. Varasemast ajast on ta teinud piisavalt selleks, et mürgiga üle pritsitud ameerika mehed mõistaksid: see mees on nende poolt, tema suudab vaenlase pealetungi peatada. Ta on naistele avalikult öelnud seda, mille väljaütlemine on USA-s on lubatud nähtavasti üksnes Trumpile. Selles on üks tema edu saladusi. Kuid praegu käitub ta risti vastupidisel kombel. Ta süüdistab endist presidenti Bill Clintonit selles, et too käitus naistega inetult, üritades niiviisi Hillary Clintoni positsiooni õõnestada. Tegelikult ristab siili ja madu. Mida ta edasi teeb — jääb arusaamatuks.

Aga see on lõppude lõpuks ameeriklaste probleem. Tähtis on, et see ei muutuks meie mureks. Tähtis on osata end kaitsta pidevalt üle meie füüsiliste ja vaimsete piiride voolavate kampaaniate eest, mis on rajatud massilisele ajupesule, ühiskonna poolitamisele, vaenu külvamisele nende poolte vahel.

Kui me end ei kaitse, hakkavad ka meie vaatlejad kirjutama nii, nagu seda teeb Washington Posti antifeminist artiklis, millest oma juttu alustasime: „Nagu näitab käesolev kampaania, vajab meie purukshekseldatud kultuur hädasti ravi — nii sõdadest sugupoolte vahel kui ka teistest mõradest."

Autori arvamus ei pruugi kokku langeda toimetuse seisukohaga.

59