Shanghai Koostööorganisatsiooni (SCO) Taškendi tippkohtumisel aga liitusid SCO põhidokumentidega India ja Pakistan.

Euroliit laguneb, Euraasia lõimub

72
(Uuendatud 15:16 27.06.2016)
Ei ole siin tegemist palliplatsiga, pingpongi teemal „Euraasia – EL üks-null“ ei kavatse keegi mängima hakata. SCO ei eksisteeri vastasseisu loomiseks, seda enam propagandistlikuks vastasseisuks kõigi teistega.

RIA "Rossija Segodnja" poliitilise vaatleja, idamaade asjatundja Dmitri Kossõrevi seisukoha avaldas RIA Novosti.

Pealkirjas sõnastatud mõte kuulub liigagi ilmsete kilda. Kuivõrd inglased hääletasid Euroopa Liidust lahkumise poolt, Shanghai Koostööorganisatsiooni (SCO) Taškendi tippkohtumisel aga liitusid SCO põhidokumentidega India ja Pakistan. Ja toimus see — lagunemine seal ja lõimumine siin — ühel ja samal päeval. Edasi tulevad detailid — ja neis peitub, nagu alati, kõige huvitavam. Detailidest kirjutab RIA "Rossija Segodnja" poliitilise vaatleja, idamaade asjatundja Dmitri Kossõrev.

See siin pole palliplats

Märgime, et vormilisest vaatevinklist mingeid pidulikke tseremooniaid seoses India ja Pakistani integreerumisega märgata ei ole, SCO kuue praeguse liikme lippude kõrvale ei ole kahte uut lisatud.

Põhimõtteline otsus nende liitumise kohta võeti vastu juba aasta tagasi tippkohtumisel Ufaas, nüüd aga toimus järgmine: kuue SCO liikmesriigi riigijuhid võtsid tippkohtumise tulemusena vastu memorandumi oma India ja Pakistani kolleegide kohustustest, mille täitmist eeldab nende ühinemine kehtivate konventsioonidega, mis on igale liikmesriigile kohustuslikud
Vaadake, kuidas sel teemal väljendus asjaomasel pressikonverentsil president Vladimir Putin: „Nagu nägite, oleme jõudnud lähedale kahe suure riigi — India ja Pakistani vastuvõtmisele, jäänud on puhtalt formaalsused, võib arvestada, et juba järgmisest aastast on nad selle organisatsiooni täieõiguslikud liikmed.

Nende liikmeksastumisega omandab organisatsioon, mõistagi, juba hoopis teise kõla ja teise kaalukategooria… Ja selles seoses võib täie kindlusega öelda, et tippkohtumine oli edukas."
Järgnevalt asus ta üksikasjalikult vastama küsimusele Inglismaast ja EL-ist.

Nagu näeme, ei ole siin tegemist palliplatsiga, pingpongi teemal „Euraasia — EL üks-null" ei kavatse keegi mängima hakata. SCO ei eksisteeri vastasseisu loomiseks, seda enam propagandistlikuks vastasseisuks kõigi teistega.

Seejuures on indialaste ja pakistanlaste liitumine kõikide SCO mehhanismidega kõigil eri tasanditel vaid asjaajamise, aga aeganõudvae asjaajamiste küsimus — jäänud on veel umbes 30 dokumenti, mis vajavad allkirjastamist. See on pikk bürokraatlik protseduur, mis mitmelgi puhul nõuab kooskõlastusi parlamentide ja ametkondadega.

Ka kogu tippkohtumine tervikuna kulges asjalikult töises rütmis. Allkirjastati varem kooskõlastatud dokumendid — SCO Taškendi deklaratsioon, organistatsiooni tegevuskava aastaiks 2016-20102 SCO tema arengukava aastani 20125 realiseerimisel, kinnitati SCO regionaalse terrorismivastase struktuuri (RATS) nõukogu 2015. aasta tegevusaruanne jne.

Pilkupüüdvalt tõhusaks, maailma poliitilist geograafiat muutvaks osutus SCO tegevus esimesel ja nii mõnelgi võtmetähtsusega etapil (nagu Ufaa tippkohtumisel), tänaseks aga kulgeb see hulga nõukogude ja komisjonide katkematu tööna sisuliselt koostöötaristu loomiseks — sageli seal, kus seda varem ei olnud.

Tippkohtumised võtavad vaid kokku kogemuse aasta jooksul toimunust, tehes seda küllaltki bürokraatlikul moel. Taškendis ilmnes see eriti tugevasti.

Mitte korrata teiste vigu

Meenutame, et SCO — see ei ole allianss ega liit, kuivõrd kõik ühenduse liikmed leiavad, et liitude aeg on möödas (ja see, mis toimub EL-i ja NATO-ga, näitab seda väga piltlikult).

Kuigi oleks võinud esile tuua nüüdse tippkohtumise dokumentide ettevalmistusetapil punase niidina käibinud mõtte organisatsiooni sõjalise komponendi tugevdamisest, tegemata muudatusi tema staatuses. Aga see võib kaasa tuua ebameeldivusi Afganistani poolt, täpsemalt, ekstremistlikelt, džihadistlikelt jõududelt selles piirkonnas.

Ent kui meie ees ei ole liit, siis mis see õieti on? Ilmselt katse ehitada üles uus, kaasaegne riikidevaheliste suhete mudel rahvaste vahel, keda ühendab üks piirkond, kuid eraldab hulganisti eripärasid, mida need riigid tahavad säilitada, aga mitte osutuda nivelleerituks mingisuguste rangete reeglite ja ühtsete standardite läbi.

Kas see on väljakutse standardiseeritud Läänele? Ei, see on lihtsalt katse mitte korrata tema vigu, mis täna, „Suurbritannnia iseseisvuspäeval" on eriti selgesti nähtaval. Justnimelt katse — kuskil ei ole öeldud, et seda kroonib edu.

Pangem tähele, et jutt käib „avatud regionalismist" — see tähendab, et keegi ei keela ühenduses osalevatel riikidel kuuluda mingitesse teistessegi ühendustesse. See on täiesti mitteläänelik lähenemine ja mõnikord pidurdab see tugevalt SCO kui organisatsiooni tööd. Kuid teisiti, nagu näha, ei saa.

Teine asi on see, et sellessamas dokumendis millele India ja Pakistan täna alla kirjutasid, eeldatakse, et SCO liikmed ei tohi üksteise huvidele vastu töötada. Kuid nende hulgast mitmete suhted jäävad varjatult pingelisteks. Iseasi on see, et SCO on vähemalt platsdarmiks, kus on võimalik üritada kokku leppida.

Vaatame nende nimekirja, kes nii või teisiti SCO-s osalevad. Neid on 18 riiki. Täieõiguslikke liikmeid on järgmiseks tippkohtumiseks, mis toimub nelja aasta pärast Astanas — 8: Hiina ja India, Venemaa ja Kasahstan, Pakistan, Usbekistan, Tadžikistan, Kirgiisia. Ülejäänud —vaatleja, partneri vm staatusega — ja nende naabrid, kes ajuti lihtsalt jälgivad lõimumise kulgu.
Ühesõnaga, üksteisest veel erinevamaid riike on raske endale ette kujutada.

Samaviisi erinevad olid ka Euroopa riigid lõimumise alguses. Nemad läksid erinevuste nivelleerimise teed, suveräänsuse kärpimise teed. Nemad, nagu näeme, eksisid. Aga see ei tähenda, et meie lõimumine on õigem — see kulgeb samuti vaevaliselt. Muide, kohtumise võõrustaja, Usbekistani presidendi Islam Karimovi mõningate avalduste põhjal otsustades oli seekordne töö tippkohtumise ettevalmistamisel raske.
„SCO doktriin" paistab praegusel hetkel lihtne. Mitte lubada sõjalis-poliitilist ebastabiilsust Kesk-Aasias ja ehitada infrastruktuur (teed, logistikakeskused, andmebaasid ja õigusaktid), mis ühendaks kõik tõepoolest üheks regiooniks.

Nendime, et sellisese taristuga seondub nii kultuur kui haridus, mida SCO raames elavdatakse, mis tähendab, et luuakse Euraasia ühine humanitaarruum. See protsess ei ole üksnes hiiglaslik — see on olemuselt igavikuline.

Ja ei maksa unustada, et SCO — see ei ole kaugeltki kogu suhetekogum, ütleme, Venemaa ja India või Hiina ja Venemaa vahel, vaid ainult see, mis puudutab sisuliselt uuesti loodavat Kesk-Aasia regiooni. See tähendab — puhtalt regionaalne projekt. Te võite niipalju kui tahes, nagu seda teevad hiinlased, rääkida, et taasluuakse iidse maailma mudel, mille keskmes oli sajandite vältel Suur Siiditee Hiinast Euroopasse, kuid me kõik ju teame, et tegelikult käib jutt tuleviku kujundamisest, aga mitte mineviku taastamisest.

Autori seisukohad ei pruugi kattuda toimetuse arvamusega.

 

 

 

72