Venemaa reageerib tema julgeolekut ähvardavale uuele ohule adekvaatselt.

Kolmas maailmasõda: stardinupp

365
(Uuendatud 16:49 17.05.2016)
Praegune rahvusvaheline olukord on veelgi plahvatusohtlikum. USA ei soovi ikka veel tunnistada oma maailmahegemooni seisundi lõppu ja panustab täiesti siiralt sõjalisse jõusse. Tema lõkkele puhutud konfliktid viivad pidevalt otsesele konfrontatsioonile Venemaaga.

Rostislav Ištšenko, Süsteemse analüüsi ja prognoosi keskuse president

12. mail asusid Deveselu baasis Rumeenias lahinguvalvele esimesed 24 raketitõrjeraketti USA raketitõrjesüsteemist Euroopas. 13. mail algasid Redzikowo baasis Poolas selle süsteemi teise elemendi ehitustööd.

Samal päeval teatas Venemaa president Vladimir Putin sõjatööstuskompleksi mobilisatsioonivalmisoleku alasel nõupidamisel, et USA-l ei õnnestu Venemaad eksitada avaldustega selle süsteemi kaitseiseloomust, faktiliselt on tegemist USA tuumapotentsiaali osalise paigutamisega perifeeriasse (Ida-Euroopa riikidesse). President teatas, et Venemaa reageerib tema julgeolekut ähvardavale uuele ohule adekvaatselt.

Kohe pärast Vladimir Putini avaldust puhkes USA-s ja NATO-s Venemaa mitteadekvaatse (nagu nad väidavad) reageeringu tõttu alliansi täiesti "süütule" ettevõtmisele hüsteeria.

Kui "süütud" siis uued Ameerika baasid ikkagi on?

Adekvaatsed ja mitte nii väga adekvaatsed reageeringud

Aastatepikkune kogemus annab tunnistust, et Venemaa president karmide avalduste tegemisega ei kiirusta.

Seekordne avaldus aga oli pretsedenditult karm. Rääkides "Vene Föderatsiooni ähvardavate ohtude vähendamise" vajadusest, vihjas Putin üsna ühemõtteliselt, et lubades paigutada oma territooriumile USA raketitõrjesüsteemi elemente, muutsid Ida-Euroopa riikide valitsused oma riigid Venemaa sõjaliste löökide potentsiaalseteks sihtmärkideks.

Märgime, et Rumeenia baasi avamise eelõhtul, 11. mail tegi avalduse ka Venemaa välisministeerium. Relvastuse leviku tõkestamise ja kontrolli ameti direktor Mihhail Uljanov pidas USA tegevust 1987. aasta keskmise ja väikese tegevuskaugusega rakettide lepingu rikkumiseks.

Õpime materiaalosa

Miks on siis Venemaa juhtkond mures ja miks isegi Moskva vihje "ohtude vähendamisele" kutsus NATOs esile hüsteeria?

Maapealse paigutusega USA raketikompleksid "Aegis", mis on Euroopas dislotseeritava raketitõrjesüsteemi aluseks, kujutavad endast Venemaale kahekordset ohtu.

Pärast strateegilise ründerelvastuse piiramise lepingu (SRPL) sõlmimist vähendasid USA ja Venemaa tuumalaengute hulka mõnekümnelt tuhandelt (kummalgi poolel) kuni 6-7 tuhandeni (kummalegi). Formaalselt on Venemaal tänaseks 7300 tuumalõhkepead. Kuid iga tuumalaeng tuleb veel sihtmärgile toimetada. Antud juhul on Venemaa relvajõududel 526 lahinguvalmiduses tuumarelva kandjat, mis on varustatud kokku 1735 tuumalaenguga. Arvestades ka reservis olevate kandevahenditega on võimalik tuumarelva kandjate arvu suurendada 877-ni ja tuumalaengute arvu nendel 3200-ni.

Seejuures poole lahinguvalmiduses tuumalaengute kandevahenditeks on strateegilise õhuväe lennukid ja tuumaallveelaevad. Kuid tuleb aru saada ka sellest, et ootamatu relvitustava löögi sooritamise katse korral ei pruugi iga lennuk jõuda õhku tõusta ja kaugeltki iga õhku tõusnud lennuk ei jõua raketi väljatulistamiseks ettenähtud piirkonda. Mitte iga allveelaev ei jõua lahingpatrullimise piirkonda ja need, mis seal juba viibivad, püüab USA laevastik hävitada juba enne lahingutegevuse formaalset algust.

Tänaseks on Venemaal kõigest 10 allveelaeva, mis kannavad ballistilisi rakette ja nende hävitamine ei kujuta USA laevastikule erilist raskust.

Millele on USA raketitõrjesüsteem sihitud

Seega garanteerivad USA territooriumi tabamise ainult kontinentidevaheliste ballistilised maismaaraketid.

Just need raketid ongi USA raketitõrjesüsteemi sihtmärkideks. Tõrjerakettide toomine Venemaa piiridele peab võimaldama kontinentidevaheliste rakettide tabamise nende kõige haavatavamas seisundis, lennutrajektoori algfaasis.

Täna on Venemaal umbes 300 tuumarelva kandvat kontinentidevahelist raketti. Kahtlemata ei ole Rumeeniasse paigutatud 24 püüdurraketti piisavad, et USA-d vastulöögist päästa. Kuid USA ei kavatse piirduda ühe püüdurrakettide baasiga. Pealegi, kui kogu raketitõrjesüsteem käiku lastakse ja peenhäälestatakse, ei ole laskeseadeldiste arvu kiire suurendamine enam keeruline.

Me ei pööranud juhuslikult tähelepanu Venemaa välisministeeriumi avaldusele kesk- ja lühimaarakettide lepingu rikkumisest. Asi on selles, raketisüsteem "Aegis" on universaalne ja võimaldab juhtida nii tõrjerakette kui ka tiibrakette "Tomahawk", mis on võimelised kandma tuumarelva.

Tuletan meelde, et kui "Tomahawkid" (koos relvastusest juba maha võetud "Pershing"-itega) 1980-ndatel aastatel Lääne-Euroopasse paigutati, siis nende lennuaeg NSVL Euroopa osas (tänased Ukraina, Valgevene, Balti riikide ja Venemaa alad kuni Uraalideni) paiknevate sihtmärkideni oli 5-8 minutit. Pole raske rehkendada, et "Tomahawkide" paigutamisel Rumeeniasse ja Poolasse (tuhande kuni pooleteise tuhande kilomeetri võrra lähemale) lüheneb nende lennuaeg tunduvalt.

Sellises olukorras ei jää enam aega olukorra hindamiseks ega kavatsuste täpsustamiseks. Kõik mida saab Venemaale suunatud tuumarünnakuna kvalifitseerida, peab reageeringuna kaasa tooma kontinentidevaheliste tuumarakettide viivitamatu stardi. Vastasel korral tekib suur tõenäosus nende hävitamiseks baseerumiskohtades.

SRPL järgsete piirangute järgne kogus kandevahendeid ja tuumalaenguid ei jäta lootust, et pärast mistahes relvitustavat lööki säilib vastulöögi andmiseks piisav hulk rakette.

See tõstab tuumakonfrontatsiooni ohu 1980-te aastate tasemele, mil see oli kogu NSVL ja USA suhete ajaloo suurim, välja arvatud ehk kaks kriitilist nädalat (15 kuni 28. oktoobrini 1962. aastal) Kariibi kriisi ajal. Muide, tuletan meelde, et kriis oli provotseeritud USA keskmaarakettide "Jupiter" paigutamisest Türki.

Pinge üha suureneb

Praegune rahvusvaheline olukord on veelgi plahvatusohtlikum. USA ei soovi ikka veel tunnistada oma maailmahegemooni seisundi lõppu ja panustab täiesti siiralt sõjalisse jõusse. Tema lõkkele puhutud konfliktid viivad pidevalt otsesele konfrontatsioonile Venemaaga, kusjuures relvajõude kasutatakse mõlemalt poolelt oma diplomaatiliste jõupingutuste tugevdamiseks.

Just Venemaa demonstratiivne valmisolek kaitsta Süüriat oma õhutõrjevahendite vihmavarjuga mistahes õhurünnakute eest nurjas Lääne Liibüa stsenaariumile analoogsena kavandatud sissetungi eest. Pole saladus, et USA ja Venemaa sõjaväenõunikud konsulteerivad Ukraina kodusõjas vaenutsevaid Kiievit ja Donbassi.

Lõppude lõpuks ründas NATO liikmeks olev Türgi Süürias Vene pommituslennukit, misjärel Ankara ähvardas mitme kuu jooksul maavägede sissetungiga Süüria territooriumile, mis oleks praktiliselt vältimatult viinud Venemaa ja Türgi vägede kokkupõrkeni.

Üldiselt elab maailm praegu mitte nõrgeneva, vaid pigem isegi tõusva ohu tingimustes. Pealegi, kui USA raketitõrjesüsteemi paigutamist Euroopasse alles teoreetilisel tasandil arutati, märkisid Venemaa sõjaväelased, et ainsaks tõsiseltvõetavaks abinõuks, millega sellest lähtuvat ohtu vältida, on preventiivne löök tuumakompleksidest "Iskander" (ja nüüd veel ka "Kalibr") juhul, kui poliitiline juhtkond jõuab järeldusele lahingutegevuse alustamise möödapääsmatusest.

Raketitõrjekomplekside hävitamine suure tabamistäpsusega relvadega ei ole USAga tuumasõja alustamise kohustuslikuks ettekäändeks (kuigi praktikas viiks garanteeritult sõjalise vastasseisuni löögi alla sattunud riikidega).

Kuid Moskva võib kümnete minimaalse lennuajaga potentsiaalsete tuumalaengute kandjate paigutamist Venemaa piiride vahetusse lähetusse hinnata ohuna Venemaa riigi eksisteerimisele. Sel juhul näeb Venemaa kehtiv sõjaline doktriin ette tuumarelva kasutamise võimaluse sõltumata sellest, kas seda on kasutatud VF vastu või mitte.

Doktriinis peetakse silmas Venemaavastast agressiooni. Kuid kaasaegses maailmas on agressioon ja oht riigi eksisteerimisele üsna laialivalguvad mõisted. Viimase paarikümne aasta jooksul oleme me näinud nii paljusid riike, mis hävitati praktiliselt sõda kuulutamata, mistõttu kindlaks määrata täpset piiri, mis eristaks sõda rahust, ei ole praktiliselt võimalik. Isegi spetsialistid on raskustes praeguste rahvusvaheliste suhete iseloomustamisega (kord on need justkui sõjale eelnevad, kord käib kolmas maailmasõda juba täie hooga, kord olevat alanud juba neljas maailmasõda).

Neis tingimustes, mida lähemal on geopoliitiliste oponentide strateegiliste jõudude vahelise rindejoone eesliinid, seda vähem jääb poliitilisel juhtkonnal aega otsuse vastuvõtmiseks, seda suurem on automaatse sõjalise stsenaariumi käivitumise oht, kus sõjaväelased täidavad vaid juba varem "igaks juhuks" ette valmistatud juhiseid.

Iga kindralstaap lähtub sellest, et vastase arusaamatud kavatsused tuleb tõlgendada agressiivsetena (vastasel korral võib reageerimisega hiljaks jääda) ja see sunnib sõjaväelased, kes on jäetud üksteisega silmitsi (ilma poliitikute ja diplomaatide järelevalveta) fataalselt vältimatutele käikudele.

Seepärast USA ja NATO vastuseks Putini avaldusele hüsteeritsevadki. Nad lootsid, et sunnivad teda taganema küll mitte ilmse, kuid siiski vaieldamatu sõjalise ähvarduse ees.

Tema aga võttis nende ettepaneku tõsta panused suurima võimaliku piirini vastu ja nüüd tuleb juba Washingtonil otsustada: kas tasub riskida kontrollimatu tuumatulekahju võimalusega või tuleb kogu maailma nähes tagasi tõmbuda.

 

 

365
Руководитель представительства МИА Россия сегодня в Эстонии, шеф-редактор Sputnik Эстония Елена Черышева

Sputnik Eesti asus tööle erirežiimis. Peatoimetaja avaldus

(Uuendatud 00:17 01.01.2020)
Sputnik Eesti juhataja Elena Cherysheva selgitas portaali lugejatele suunatud pöördumises olukorda seoses portaali töö peatumisega. Avaldame avaliku pöördumise tervikteksti.

Austatud lugejad!

Tänasest, nagu näete, erineb Sputnik Eesti veebisait tavapärasest. Tõenäoliselt teate juba muutuse põhjust, kuid pean vajalikuks toimunu veel kord lahti seletada.

Alates 1. jaanuarist võeti meilt võimalus teie heaks töötada.

Eesti politsei- ja piirivalveamet esitas meile kõigile ultimaatumi: me kas katkestame töölepinguid rahvusvahelise uudisteagentuuriga "Rossiya Segodnja" ega tööta enam Sputnik Eestis, või meie suhtes algatatakse kriminaalasjad.

Eelmise aasta viimastel päevadel arutasime korduvalt kujunenud olukorda ja jõudsime järeldusele, et hoolimata võimude nõudmiste absurdsusest ja ohust, mille reaalsusse me tegelikult uskuda ei tahaks, ei ole meil õigust oma inimeste saatusega riskida.

Selle tulemusel olid toimetuse töötajad sunnitud 1. jaanuarist lõpetama töösuhted Sputnik Eesti ja RIA "Rossiya Segodnjaga". Kas see tähendab, et saidi elupäevad on lõppenud? Ei, see pole nii.

Sait jätkab tööd täies mahus, kuid protsessi organiseerimine selliselt, et me ei peaks Eesti võimude pideva surve all elama, võtab veel natuke aega. Loomulikult proovime töö võimalikult kiiresti taastada. 

Tahan tänada teid, kallid lugejad, meie tegevuse toetamise eest nelja aasta vältel ja eriti viimastel kuudel, kui surve ja ähvardused kõigi meie ja meie partnerite vastu muutusid äärmuslikeks.

Pangad külmutasid meie palgad, meie büroo omanikule avaldati survet ja sunniti teda meiega lepingut lõpetama. Seda kõike tehti karistusseadustiku paragrahviga ähvardamise taustal, mis näeb ette kuni viis aastat vabadusekaotust.

Meie ainus "süü" on selles, et oleme ajakirjanikud võimudest sõltumatus meediaväljaandes ja lihtsalt teeme oma tööd.Võideldes võimaluse eest töötada, võitleme me nii Eestis kui ka välismaal asuvate lugejate õiguse eest saada täielikku teavet.

Meiega võib mitte nõustuda. Võib vaielda ja kritiseerida. Kuid meie jaoks on peamine lugejate võimalus iga päev meie sait avada ja iseseisvalt infot, kommentaare ja pakutavaid järeldusi hinnata.

Seda nimetatakse sõnavabaduseks, mis kahjuks tänases Eestis puudub, vaatamata tõsiasjale, et "Piirideta reporterite" arvates sobib meie riik väljendusvabaduse pingereas maailmas 11. kohale.

Täname veelkord kõiki meie lugejaid, kolleege, avaliku elu tegelasi, poliitikuid ja lihtsalt kõiki ausaid inimesi nende toetuse eest nii Eestis kui ka teistes riikides.

Saadud toetus ei jäta meile muud valikut, kui jätkata võitlust õiguse eest tõtt rääkida ja teile täielikku ja kvaliteetset informatsiooni pakkuda. Tuleme varsti tagasi!

Lugupidamisega,

Elena Cherysheva
RIA "Rossija Segodnja" Eesti esinduse juhataja

Tagid:
tagakiusamine, sõnavabadus, Sputnik Eesti, Eesti
Teema:
Võimud ähvardavad ajakirjanikke kriminaalkaristusega
Ekspert Kaljulaidi mõttekäigust – kas Eestis on halb venelane olla

Ekspert Kaljulaidi mõttekäigust kas Eestis on halb venelane olla

(Uuendatud 22:04 30.12.2019)
Eesti Inimõiguste Teabekeskuse direktor Aleksei Semjonov kommenteeris Sputnik Eestile president Kersti Kaljulaidi uusaasta arutelu sellest, kas Eestis on halb venelane olla.

TALLINN, 30. detsember — Sputnik. Hiljuti üllatas president Kersti Kaljulaid publikut oma uusaastaintervjuuga, kus ta rääkis avalikult riigi vene elanikkonna küsimusest. 

Aleksei Semjonov tunnistas, et on Kaljulaidi sõnavõttude suhtes äärmiselt skeptiline, kui mitte suisa irooniline. Inimõiguslase sõnul on "selle naise peas täielik puder ja kapsad".

"Ühelt poolt mingid natsionalistlikud mõtted ja ideed, mis talle Eestis sisendati, teisalt omamoodi liberaalne õhkkond, kus ta olulise osa oma elust Euroopas veetis. Sellistel nn "tolerantsest keskkonnast" naasnud natsionalistidel on väga sageli mitmesuguseid kognitiivseid dissonantse.

Ta räägib kord üht, teinekord aga hoopis teist juttu," märgib Semjonov. ("Sõna on Vaba" – jõuline seisukohaväljendus presidendi dressipluusil liberaalset, poliitkorrektset ajakirjandust kaitstes ja probleemi täielik ignoreerimine Sputniku tagakiusamisel ajal – Toim.).

Tema sõnul satuvad need klišeed, eelarvamuslikud arusaamad omavahelisse vastuollu, kuid president isegi ei tunneta selle konflikti olemasolu: "Ta ise ei saa arugi, et räägib täpselt vastupidiseid asju ja selles ongi dissonants."

"Ühest küljest on Kaljulaidil see, mis pärit lapsepõlvest, tema natsionalistlikust keskkonnast, mis saatis ta Euroopasse, teiselt poolt euroopalikud motiivid, ja kolmandaks, mingid pragmaatilised katsed läheneda venelaste küsimuse lahendusele, suhetele Venemaa endaga, milles ta samuti tugev ei ole," loetles Semjonov.

Seetõttu ei näegi inimõiguslane siin mingeid suundumusi. 

"See on lihtsalt veel üks sümptom, et tal puudub selge maailmapilt, küll on aga erinevad arvamused, mida ta aeg-ajalt kuuldavale toob," lõpetas Eesti Inimõiguste teabe keskuse direktor Aleksei Semjonov. 

Nagu Sputnik Eesti juba kirjutas, rääkis Kersti Kaljulaid uusaastaintervjuus, kuidas kord pärast koolisaabumist tema väike poeg küsis: "Ema, miks on Eestis halb olla venelane?"

Kaljulaid ütles, et just siis sai ta ootamatult aru, et on mõne Eesti inimese mõtteviisi lihtsalt omaks võtnud: nad leiavad, et kui sa oled venelane, on see halb.

"Minu laps oli multikultuursest kogukonnast Eestisse tulles kui puhas leht ja selline küsimus tekkis temas umbes kaks kuu möödudes.

Nii et kuskil on see peidus. Ja see tähendab, et me peaksime sellest rääkima," tunnistas Eesti riigipea.

Tema arvates on mõne eestlase negatiivne suhtumine venelastesse muutunud omamoodi kättemaksuks Nõukogude mineviku eest.

Lugege lisaks:

Tagid:
venelased, Kersti Kaljulaid, Eesti
Teema:
Võimud ähvardavad ajakirjanikke kriminaalkaristusega
Samal teemal
Eesti president sõitis Vatikani Rooma paavsti juurde