Sel kuul on oodata reisilendu MH17 sooritanud Malaisia reisilennukiga toimunud lennukatastroofi põhjuseid uurinud Hollandi ekspertide aruande avalikustamist.

MH17 lendu sooritanud reisilennuki hukk: ainult faktid ja loogika

374
(Uuendatud 14:41 25.08.2016)
Sel kuul on oodata reisilendu MH17 sooritanud Malaisia reisilennukiga toimunud lennukatastroofi põhjuseid uurinud Hollandi ekspertide aruande avalikustamist. Kogu tõde toimunust ei saagi sellest aruandest selguda. Tasub oodata vaid ekspertide arvamusi ja nende alusel tehtud kokkuvõtteid, mis kahjuks ei saa olema poliitiliselt korrektsed.

Villem Rooda,
endise NSV Liidu kaitseministeeriumi luurepeavalitsuse (GRU) kõrgem ohvitser-analüütik erus

Kui analüüsida reisilennuki huku asjaolusid olemasolevate ümberlükkamatute faktide (mitte arvamuste ja oletuste) valguses ja kasutada seejuures vaid loogikat, siis tulemus ei ole sugugi "ilmselge". Jääb mulje, et üritatakse iga hinna eest kinnitada juba varem teatavaks tehtud süüdlase süüd. Uurimiskomisjon, mis siiani on ilmutanud maksimaalset erapooletust, ei suuda seda otseste tõendite puudumisel ja üksnes kaudsetele tõenditele ning kõikvõimalike ekspertide arvamustele tuginedes lõpuni säilitada.

Millised on siis ümberlükkamatud faktid? Tõsikindel on vaid see, et lennuk lendas 10 kilomeetri kõrguses ja tulistati alla. On samuti teada, et sellisel kõrgusel saab seda teha vaid keskmise tegevusraadiusega maa-õhk või lendavalt sõjalennukilt lastud õhk-õhk klassi raketiga.

Üks süüdlane on ilmne ja vaieldamatu

Reisilennuk lendas üle lahingutegevuse piirkonna, kus Ukraina sõjavägi kasutas vastase vastu ka lennuväge, vastaspool aga õhutõrjerelvi. Seega läbis reisilennuk õhuruumi, milles toimus lahingutegevus ja kus enne seda oli juba alla tulistatud kuni 6000 meetri kõrgusel lennanud viis kopterit, neli transpordi- ja viis lahingulennukit.

Kuidas sai reisilennuk sellisesse õhuruumi üldse sattuda? Ja mitte üksnes Malaisia reisilennuk. On teada, et enne õhuruumi sulgemist reisilennuliiklusele viibisid selles 90 erinevatele riikidele kuulunud tsiviilreisilennukit. Seetõttu tuleb ühe reisilennuki allatulistamist pidada mitte niivõrd õnnetuks, kuivõrd pigem õnnelikuks juhuseks.

Seega on tragöödia üks süüdlane juba selge. Selleks on Ukraina valitsus, kes ei sulgenud lahingutegevuse piirkonna kohal olevat õhuruumi tsiviilotstarbeliseks lennuliikluseks. Ukraina võimud õigustavad seda asjaoluga, et tsiviillennuliikluseks kindlaksmääratud õhukoridor asus 10 kilomeetri kõrgusel ja õhutõrjerelvi, millega oleks võimalik tabada reisilennukit nii suurel kõrgusel, omakaitseväelastel ei olnud. Seega Kiiev kinnitab omakaitseväelaste sõnu selle kohta, et nende käsutuses ei olnud relvastust, millega oleks olnud võimalik Malaisia reisilennukit alla tulistada.

Kus on pöördraam?

Sellised õhutõrjerelvad on vaid Ukrainal ja Venemaal. Üks nendest peab olema tragöödia süüdlane. Praegu on süüdlaseks valitud Venemaa ja tema mobiilne õhutõrje raketikompleks BUK. Selle ainsaks tõendiks on foto ja videosalvestis, millel on näha omakaitseväelaste kontrollitaval territooriumil asuv üks seda tüüpi raketiseadeldis. Tänapäevaste tehniliste võimeluste olemasolul võib mistahes foto või videosalvestuse mistahes objektist kujutada mistahes piirkonnas olevana. Seega lisaks viiele videokatkele tuleb esitada veel mingid tõendid. Kas selliseid tõendeid on, pole siiamaani öeldud.

Kahtlusi tekitab ka asjaolu, et demonstreeritud kaadritel kujutatud seadeldisel pole 360 kraadi pööratavat konteinerraami, mida laetakse nelja raketiga. Neid rakette endid ei pruukinud seal raamil olla, kui seadeldist parasjagu transporditi, kuid konteinerraam ise oleks pidanud sellel olema, sest see on selle seadeldise lahutamatu osa.

Vanemate õhutõrje raketikomplekside komplekti kuulub ka neli juhtimis- ja side toetusmasinat ning trenažöörmasin. Demonstreeritud videoülesvõtetel võiski olla kujutatud üks nendest masinatest (nendel masinatel ei ole pöördraami), kuid nendel masinatel pole ka sihtmärgi allatulistamise võimekust.

Mõnede Venemaa spetsialistide väited nagu ei oleks BUK seadeldis ilma divisjoni-patarei juhtimiskompleksita lahinguvõimeline, ei vasta päriselt tegelikkusele. On tõsi, et selline "üksik" raketiseadeldis ei ole iseseisvalt võimeline tagama kindlaksmääratud õhuruumi kindlat õhuturvet, sest tal ei ole selleks vajalikku õhusihtmärkide varajase avastamise ja eelhoiatamise süsteemi toetust, kuid ta on võimeline hävitama teatud kaugusel ja kõrgusel paikneva õhusihtmärgi ka individuaalselt. Eriti suur õhusihtmärgi individuaalse tabamise võimekus on Venemaa moderniseeritud BUK õhutõrjesüsteemidel. Ukrainal selliseid ei ole ja neid ei jätku ka Venemaal kõikide operatiivsuundade vajadusteks.

Miks just õhutõrje raketikompleks BUK?

Miks ikkagi BUK aga mitte näiteks CA-3 või CA-8? Need on sama tabamisulatusega mobiilsed raketikompleksid. Miks siis ikkagi BUK? Moderniseeritud õhutõrjekomplekse СА-3 ja СА-8 Ukraina relvajõududel ei ole, BUK-id aga on. Vandenõuteooriat appi võttes võiks arvata, et kui Ukraina oleks reisilennuki alla tulistanud ja oleks tuvastatud, et seda tehti BUK-iga, oleks vastutust selle eest saanud veeretada teisele poolele, see tähendab Venemaale.

Raketiseadeldised on mõlemal riigil, kuid lõhkenud raketi tükkidel, isegi kui selliseid peaks leitama, ei ole omanikriigi nime märgitud. Arvestades raketi BUK lennukaugust, võib täie kindlusega väita vaid üht, et reisilennuki alla tulistanud raketi välja lasknud raketiseadeldis ei saanud sel hetkel paikneda Venemaa territooriumil.

Rakett pidi olema välja lastud 300-350 ruutkilomeetriselt territooriumilt ümber lennuki tabamispunkti. See territoorium oli osaliselt omakaitseväelaste, osaliselt Ukraina valitsusvägede kontrolli all. Nii et kui see oli tõepoolest BUK, pidi ta kuuluma kummalegi nendest. Ainsaks võimaluseks tuvastada, et tegemist oli justnimelt raketiseadeldisega BUK saab üksnes mõngi BUK-spetsiifilise koosteelamendi avastamisel. Pihtamiselemendid, lõhkelaengu ja püssirohujäägid jne on vaid kaudseteks tõenditeks.

Kasutatav püssirohi, lõhkepea lõhkelaeng, raketikorpuse materjal on sama kolmel eri tüüpi maa-õhk klassi raketil, mis on nii Venemaa kui ka Ukraina relvajõudude relvastuses. Arvestades BUK raketi lõhkepea võimsust ei jää raketist endast pärast plahvatust eriti midagi järele. Lisaks on raketi korpus konstrueeritud nii, et selle lõhkemisel muutuvad kõik raketi detailid pihtamiselementideks. Siiski on mõned detailid spetsiifilised ja nendest mõnegi avastamisel ei tõusetuks selles osas enam küsimusi.

Suure masina märkamatu ümberpaigutamine

Venemaa kaugsüüdistajad väidavad, et Venemaale ei valmistaks suurt raskust raketiseadeldise ja selle lahingkomplekti toimetamine omakaitseväelaste kontrolllitavale territooriumile. Kui selline otsus oleks tõepoolest langetatud, ei saaks seda pidada eriti mõistlikuks.

Juba ainuüksi võimsa raketikompleksi andmist omakaitseväelastele võib pidada kuriteoks, sest seda tüüpi relvastuse valdamine on rahvusvaheliste kokkulepetega täpselt reguleeritud ja Venemaa on neid siiamaani alati täpselt täitnud. Kuid mõte toimetada hästi äratuntav 13,5 tonnine "monstrum" omakaitseväelaste territooriumile lootuses, et seda keegi ei märka ja ära ei tunne on liiga tobe isegi sügavas pohmellis Vene kindrali jaoks.

Ja taas saab teha vaid vandenõuteoorialaadseid oletusi, midagi eriteenistuste salaoperatsioonide laadset. Oletame, et raketiseadeldis sõidutati demonstratiivselt, kõigi nähes ilma konteinerraamita kohale, kuid konteinerraam toodi kohale eraldi ja maskeeritult. Pärast võeti raam taas seadeldise küljest ära ja toimetati tagasi. Ja kõike seda selleks, et alla tulistada üks sellest piirkonnast üle lendavatest reisilennukitest. Milleks sellisel juhul lasta rakett omakaitseväelaste territooriumilt ja miks just BUK? Venemaa eriteenistuste käsutuses on hoopis kergemaid, kergemini maskeeritavaid kuni 15 km kõrguse laskeulatusega süsteeme.

Ainus võimalik vastus sellele küsimusele saab olla, et Ukraina relvastuses on BUK ja selle kolm patareid olid paigutatud omakaitseväelaste kontrollitava territooriumi vahetusse lähedusse. Seega eesmärk oli ajada kõik Ukraina kaela? Kõlab absurdselt.

Ei saa välistada ründelennuki rünnakut

Palju loogilisem oleks eeldada, et reisilennuk tulistati alla lahingulennukilt õhk-õhk klassi raketiga. Kõikide variantide analüüs näitab, et selline selgitus on kõige tõenäolisem. Tragöödia toimumise ajal oli omakaitseväelaste kontrolli all oleva territooriumi kohal olevas õhuruumis kolm Ukraina ründelennukit Su-24. Sellest rääkis Ukraina piloot, kes intervjuus ajakirjanikele ütles, et tol päeval õnnestus temal ainukesena lahingulennult tagasi tulla. See tähendab, et kaks ülejäänud lennukit tulistati alla.

Omal ajal näidati avalikkusele telereportaaži noorest Ukraina sõjaväelendurist, Su-24 piloodist ja temaga toimunud vestlust. Ta oli just naasnud lahingulennult ja masendatud meeleolus, peaaegu meeleheitel. Välja lennates oli tal pardal täielik lahingkomplekt, sealhulgas neli õhk-õhk klassi raketti, maandus ta aga "tühjalt". Küsimust, kuhu need raketid, mida maasihtmärkide tabamiseks ei kasutata, kadusid, eetrisse antud vestluses ei käsitletud. Avalikkusele kättesaadavat teavet selle kohta pole.

Samal ajal teatati, et Su-24 ei ole võimeline tõusma 10 km kõrgusele ja tema kiirus ei ole võrreldav reisilennuki lennukiirusega. Ukrainal ei ole kaasaegsamaid Su-24M tüüpi lennukeid, kuid 1978. aastal toodetud Su-24 lennukid on samuti võimelised tõusma kuni 12 km kõrgusele ja lendama isegi kuni kaks korda reisilennukist kiiremini. Teine vastuväide, Su-24 on kahekohaline lennuk, seega pidi olema veel teinegi piloot. Siiski, esimesed Su-24 lennukid, mis on nii Ukraina kui ka Venemaa relvastuses, olid ühekohalised nagu ka esimesed Su-25 tüüpi lennukid.

Hilisemates selleteemalistes publikatsioonides ilmub Su-24 asemele ründepommitaja Su-25 ja väidetakse, et sellel lennukil ei ole sellise reisilennuki allatulistamiseks vajalikku lennukiirust ega —kõrgust. Kuid isegi moderniseerimata Su-25 lennulagi on rohkem kui 10 km ja tema maksimaalne lennukiirus ei ole reisilennuki omaga võrreldav.

Viimane vastuväide. Ukraina käsutuses olevate Su-24 ja Su-25 lennukite relvastuses olevad õhk-õhk klassi raketid on väiksema võimsusega võrreldes nende vigastustega, mis allatulistatud Malaisia reisilennuki rusude uurimisel tuvastati. Pealegi suunavad rakettide juhtimissüsteemid selle sihtmärgiks oleva lennuki tagaosas asuvale mootorile, mitte aga piloodikabiinile, kuhu ekspertide arvates tabas rakett Malaisia reisilennukit.

Seda tüüpi õhk-õhk raketid tabavad tõepoolest lennuki tagaosa, kus asub lennuki soojust kiirgav mootor. Antud juhul Malaisia reisilennuki kaks mootorid asusid aga tiibade küljes, seega suhteliselt lennuki kabiini lähedal. Raketid, millega on relvastatud Ukraina õhujõudude lahingulennukid, on varustatud 15-meetrise distantssütiku ja väga võimsa lõhkelaenguga, mis eraldab suure koguse pihtamiselemente. Need võivad tõepoolest tekitada selliseid vigastusi nagu on kirjeldatud uurimisaruandes: "paljude väljastpoolt lennukikeret tulnud väikeste pihtamiselementide tabamusvigastused kabiini esiosa piirkonnas". Seega ei saa loogiliselt välistada ka reisilennuki tabamist lahingulennuki sooritatud raketirünnakuga.

Ja veel üks huvitav moment. Venemaal on väga hea õhuseire ja —kaitsesüsteem, üks paremaid maailmas. Selle vaatlusulatus on kuni 500 kilomeetrit. Mida see seiresüsteem sel hetkel Ukraina õhuruumis ikkagi nägi? Sellest ei ole Venemaa siiani midagi teatanud.

Autori arvamus ei pruugi kokku langeda toimetuse seisukohaga.

374
Teema:
MH17 katastroof (29)
Руководитель представительства МИА Россия сегодня в Эстонии, шеф-редактор Sputnik Эстония Елена Черышева

Sputnik Eesti asus tööle erirežiimis. Peatoimetaja avaldus

(Uuendatud 00:17 01.01.2020)
Sputnik Eesti juhataja Elena Cherysheva selgitas portaali lugejatele suunatud pöördumises olukorda seoses portaali töö peatumisega. Avaldame avaliku pöördumise tervikteksti.

Austatud lugejad!

Tänasest, nagu näete, erineb Sputnik Eesti veebisait tavapärasest. Tõenäoliselt teate juba muutuse põhjust, kuid pean vajalikuks toimunu veel kord lahti seletada.

Alates 1. jaanuarist võeti meilt võimalus teie heaks töötada.

Eesti politsei- ja piirivalveamet esitas meile kõigile ultimaatumi: me kas katkestame töölepinguid rahvusvahelise uudisteagentuuriga "Rossiya Segodnja" ega tööta enam Sputnik Eestis, või meie suhtes algatatakse kriminaalasjad.

Eelmise aasta viimastel päevadel arutasime korduvalt kujunenud olukorda ja jõudsime järeldusele, et hoolimata võimude nõudmiste absurdsusest ja ohust, mille reaalsusse me tegelikult uskuda ei tahaks, ei ole meil õigust oma inimeste saatusega riskida.

Selle tulemusel olid toimetuse töötajad sunnitud 1. jaanuarist lõpetama töösuhted Sputnik Eesti ja RIA "Rossiya Segodnjaga". Kas see tähendab, et saidi elupäevad on lõppenud? Ei, see pole nii.

Sait jätkab tööd täies mahus, kuid protsessi organiseerimine selliselt, et me ei peaks Eesti võimude pideva surve all elama, võtab veel natuke aega. Loomulikult proovime töö võimalikult kiiresti taastada. 

Tahan tänada teid, kallid lugejad, meie tegevuse toetamise eest nelja aasta vältel ja eriti viimastel kuudel, kui surve ja ähvardused kõigi meie ja meie partnerite vastu muutusid äärmuslikeks.

Pangad külmutasid meie palgad, meie büroo omanikule avaldati survet ja sunniti teda meiega lepingut lõpetama. Seda kõike tehti karistusseadustiku paragrahviga ähvardamise taustal, mis näeb ette kuni viis aastat vabadusekaotust.

Meie ainus "süü" on selles, et oleme ajakirjanikud võimudest sõltumatus meediaväljaandes ja lihtsalt teeme oma tööd.Võideldes võimaluse eest töötada, võitleme me nii Eestis kui ka välismaal asuvate lugejate õiguse eest saada täielikku teavet.

Meiega võib mitte nõustuda. Võib vaielda ja kritiseerida. Kuid meie jaoks on peamine lugejate võimalus iga päev meie sait avada ja iseseisvalt infot, kommentaare ja pakutavaid järeldusi hinnata.

Seda nimetatakse sõnavabaduseks, mis kahjuks tänases Eestis puudub, vaatamata tõsiasjale, et "Piirideta reporterite" arvates sobib meie riik väljendusvabaduse pingereas maailmas 11. kohale.

Täname veelkord kõiki meie lugejaid, kolleege, avaliku elu tegelasi, poliitikuid ja lihtsalt kõiki ausaid inimesi nende toetuse eest nii Eestis kui ka teistes riikides.

Saadud toetus ei jäta meile muud valikut, kui jätkata võitlust õiguse eest tõtt rääkida ja teile täielikku ja kvaliteetset informatsiooni pakkuda. Tuleme varsti tagasi!

Lugupidamisega,

Elena Cherysheva
RIA "Rossija Segodnja" Eesti esinduse juhataja

Tagid:
tagakiusamine, sõnavabadus, Sputnik Eesti, Eesti
Teema:
Võimud ähvardavad ajakirjanikke kriminaalkaristusega
Ekspert Kaljulaidi mõttekäigust – kas Eestis on halb venelane olla

Ekspert Kaljulaidi mõttekäigust kas Eestis on halb venelane olla

(Uuendatud 22:04 30.12.2019)
Eesti Inimõiguste Teabekeskuse direktor Aleksei Semjonov kommenteeris Sputnik Eestile president Kersti Kaljulaidi uusaasta arutelu sellest, kas Eestis on halb venelane olla.

TALLINN, 30. detsember — Sputnik. Hiljuti üllatas president Kersti Kaljulaid publikut oma uusaastaintervjuuga, kus ta rääkis avalikult riigi vene elanikkonna küsimusest. 

Aleksei Semjonov tunnistas, et on Kaljulaidi sõnavõttude suhtes äärmiselt skeptiline, kui mitte suisa irooniline. Inimõiguslase sõnul on "selle naise peas täielik puder ja kapsad".

"Ühelt poolt mingid natsionalistlikud mõtted ja ideed, mis talle Eestis sisendati, teisalt omamoodi liberaalne õhkkond, kus ta olulise osa oma elust Euroopas veetis. Sellistel nn "tolerantsest keskkonnast" naasnud natsionalistidel on väga sageli mitmesuguseid kognitiivseid dissonantse.

Ta räägib kord üht, teinekord aga hoopis teist juttu," märgib Semjonov. ("Sõna on Vaba" – jõuline seisukohaväljendus presidendi dressipluusil liberaalset, poliitkorrektset ajakirjandust kaitstes ja probleemi täielik ignoreerimine Sputniku tagakiusamisel ajal – Toim.).

Tema sõnul satuvad need klišeed, eelarvamuslikud arusaamad omavahelisse vastuollu, kuid president isegi ei tunneta selle konflikti olemasolu: "Ta ise ei saa arugi, et räägib täpselt vastupidiseid asju ja selles ongi dissonants."

"Ühest küljest on Kaljulaidil see, mis pärit lapsepõlvest, tema natsionalistlikust keskkonnast, mis saatis ta Euroopasse, teiselt poolt euroopalikud motiivid, ja kolmandaks, mingid pragmaatilised katsed läheneda venelaste küsimuse lahendusele, suhetele Venemaa endaga, milles ta samuti tugev ei ole," loetles Semjonov.

Seetõttu ei näegi inimõiguslane siin mingeid suundumusi. 

"See on lihtsalt veel üks sümptom, et tal puudub selge maailmapilt, küll on aga erinevad arvamused, mida ta aeg-ajalt kuuldavale toob," lõpetas Eesti Inimõiguste teabe keskuse direktor Aleksei Semjonov. 

Nagu Sputnik Eesti juba kirjutas, rääkis Kersti Kaljulaid uusaastaintervjuus, kuidas kord pärast koolisaabumist tema väike poeg küsis: "Ema, miks on Eestis halb olla venelane?"

Kaljulaid ütles, et just siis sai ta ootamatult aru, et on mõne Eesti inimese mõtteviisi lihtsalt omaks võtnud: nad leiavad, et kui sa oled venelane, on see halb.

"Minu laps oli multikultuursest kogukonnast Eestisse tulles kui puhas leht ja selline küsimus tekkis temas umbes kaks kuu möödudes.

Nii et kuskil on see peidus. Ja see tähendab, et me peaksime sellest rääkima," tunnistas Eesti riigipea.

Tema arvates on mõne eestlase negatiivne suhtumine venelastesse muutunud omamoodi kättemaksuks Nõukogude mineviku eest.

Lugege lisaks:

Tagid:
venelased, Kersti Kaljulaid, Eesti
Teema:
Võimud ähvardavad ajakirjanikke kriminaalkaristusega
Samal teemal
Eesti president sõitis Vatikani Rooma paavsti juurde