G7 välisministrite kohtumine. .

Venemaal ei ole vaja sobituda Lääne hierarhiasse G8 epohh on lõppenud

89
(Uuendatud 10:04 14.04.2016)
"Seitsmiku" välisministrite kohtumise künnisel, teatas Saksamaa välisminister Frank-Walter Steinmeier Venemaa võimalikust naasmisest G8 (G7 liikmesriikide ning Venemaa valitsusjuhtide kokkusaamised) koosseisu.

TALLINN, 13. aprill — Sputnik. Kas Venemaa naasmine G8 koosseisu on võimalik? Ja kas Venemaa ise on sellest huvitatud? Omapoolset nägemust sellest jagab "Valdai" klubi fondi teadusdirektor Fjodor Lukjanov.

10. aprillil, "seitsmiku" (G7, ka "Seitsme grupp" — seitsme juhtiva tööstusriigi ühendus) välisministrite kohtumise künnisel, teatas Saksamaa välisminister Frank-Walter Steinmeier Venemaa võimalikust naasmisest G8 (G7 liikmesriikide ning Venemaa valitsusjuhtide kokkusaamised) koosseisu. Selle vajalikkust argumenteeris ta sellega, et "ühtki tõsist rahvusvahelist konflikti ei ole võimalik lahendada ilma Venemaa osavõtuta". Kuid kas Venemaale endale on seda vaja?

Juba ainuüksi see fakt, et "kaheksa" riigi ühenduse taasloomise küsimus tõstatati, annab tunnistust atmosfääri muutumisest maailmas. See tähendab, et Lääne vaenulik suhtumine Venemaasse, mis algas Ukraina kriisiga, on tasapisi asendumas arusaamisega, et kooperatsiooni ja suhtlemise kanalid tuleb taastada.

Kuid seejuures tekib küsimus, kuidas pöörata suhetes Venemaaga uus lehekülg? Saksamaa välisminister Frank-Walter Steinmeieri või Jaapani peaministri Shinzo Abe avaldus annab tunnistust pigem sellest, et nad ei saa reaalselt toimuvast aru, samuti kujutlusvõime puudumisest Lääne liidritel.

Praktikas on "kaheksa" taastamine minu arvates äärmiselt vähetõenäoline ja mis peamine — lihtsalt mittevajalik.

"Kaheksa" ajajärk ja integreerumine laienenud Läände

"Kaheksa" kajastas teatud ajajärku, kui Venemaa üritas tõepoolest integreeruda niinimetatud laiendatud Läände (Extended West). Miks sellest asja ei saanud? Mis viltu läks? See on juba teine teema. Tähtis on, et seda ei toimunud.

See, et me Lääne ühiskonda ei sobi, sai selgeks juba üsna ammu. Seisukohtade sobimatus ja diplomaatilised kokkupõrked Venemaa ja Lääne vahel algasid juba kaua enne Ukraina kriisi, mis viis vaid meie vastuolud kulminatsiooni ja tõmbas senistele suhetele joone alla.

Lääneriikide kinnine klubi

Kui 1990-ndatel aastatel Venemaa "kaheksasse" võeti, siis tundus, et see liikmelisus ei ole mitte pelk osalus veel ühes klubis, vaid tulevikku suunatud strateegiline otsus. Kuid seda oodatud tulevikku ei saabunud ja ilmselt enam ei tulegi — on selge, et maailm ei arene Lääne mudeli suunas.

Seega praegu, kus meil ongi vaid see, mis meil on, pole minu arvates mingit mõtet "kaheksat" taastada.

Seda pole vaja "seitsmele", kes on nüüdseks tagasi pöördunud ühetaolise ja tema jaoks harjumuspärase formaadi juurde. Miks Venemaa sinna üldse kuulus, ei ole osanud mitte keegi mitte kunagi mõistlikult seletada.

Seda pole vaja ka Venemaale. Nüüdseks on selge, et see klubi ei saa mitte kunagi "maailma valitsuseks", nagu kunagi loodeti. Sinna kuuluvad küll võimsad riigid, mis avaldavad olukorrale maailmas suurt mõju, kuid mitte need, kes omavahel maailma saatuse üle otsustavad.

Kes arvatakse "maailma valitsusse"?

Kui hüpoteetiliselt rääkida mingist globaalset mastaapi organist, siis on see muidugi mitte "seitse" ega "kaheksa" vaid "kakskümmend" (G-20 (The Group of Twenty) — Kahekümne Grupp). See areneb, sest on hoopis esinduslikum ja legitiimsem. Sinna kuuluvad riigid, mis omavad niiöelda globaalse juhtimissüsteemi aktsiapakki.

Just "kahekümnes" tuleb Venemaal püsida ja aktiivselt töötada koos teiste BRICS (akronüüm riikide nimedest Brazil, Russia, India, China, South Africa) ja Läneriikidega. Sellel on perspektiivi.

Katse kasutada "kaheksa" taasloomist söödana Venemaa mõjutamiseks on mõttetu. Mis rolli Venemaa seal mängima hakkab? Sellest ei saa keegi aru.

Ma arvan, et Venemaal ei maksa teha "kaheksasse" naasmiseks mingeid jõupingutusi ega seda eesmärki oma strateegilistesse plaanidesse sisse kirjutada.

See ei tähenda, et meie riik peaks Läänega vaenujalal olema, kuid suhete süsteemi tuleb muuta. Venemaal ei ole vaja püüda Lääne hierarhiasse sobituda.

 

 

89