Süüria president Bashar al-Assad.

Kõike, mida teeb Türgi, saab lugeda agressiooniks

59
(Uuendatud 13:53 04.04.2016)
Süüria president Bashar al-Assad rääkis eksklusiivses intervjuus agentuurile RIA Novosti Venemaa õhuväe edust võitluses terroristidega, Süüria võimalikust vastusest Türgi ja Saudi Araabia tegevusele ja oma hinnangust vaherahule riigis.

Süüria president Bashar al-Assad rääkis eksklusiivses intervjuus agentuuri RIA "Rossija Sevodnja" peadirektor Dmitri Kisseljovile Venemaa õhuväe edust võitluses terroristidega, S-400 (Venemaa õhutõrje raketisüsteem — toim.) komplekside ja Venemaa muu relvastuse tarnimisest Damaskusele ja Süüria võimalikust vastusest Türgi ja Saudi Araabia tegevusele, samuti oma hinnangust rahuprotsessile riigis ja ennetähtaegsete presidendivalimiste läbiviimise perspektiivist.

— Räägitakse ennetähtaegsete presidendivalimiste läbiviimise vajadusest Süürias. Kas te olete valmis ennetähtaegsetel presidendivalimistel osalema?

— Seda ei ole, tõsi küll, esitatud osana käimasolevast poliitilisest protsessist. Ettepanek seisneb konstitutsiooni (vastuvõtmise) järgsete parlamendivalimiste läbiviimises. Nende valimiste tulemused näitavad poliitiliste jõudude vahekorda riigis. Seejärel moodustatakse vastavalt poliitiliste jõudude esindatusele uues parlamendis uus valitsus. Mis puutub presidendivalimistesse, siis see on hoopis teine teema.

See sõltub Süüria rahva tahtest, kas rahvas tahab ennetähtaegseid presidendivalimisi. Kui selline tahe on olemas, siis mulle pole see probleem. On täiesti loomulik vastu tulla rahva, mitte üksikutele opositsioonijõudude tahtele. See küsimus puudutab iga Süüria kodanikku, sest presidenti valib iga kodanik. Kuid põhimõtteliselt ei ole mul sellega mingeid probleeme, president ei saa töötada ilma rahva toetuseta. Ja kui presidendil on rahva toetus olemas, siis peab ta selliseks sammuks alati valmis olema. Võin öelda, et põhimõtteliselt pole see meile probleem. Kuid selleks, et selline samm teha, vajame me Süüria üldsuse, mitte valitsuse või presidendi arvamust.

— Siiski, härra president, rahvale on tähtis tema juhi arvamus. Seepärast tahan ma teilt küsida, kas te olete nõus presidendi valimisega parlamendis, nagu see mõnedes riikides toimub? Kas te olete nõus, kui presidendivalimistest võtaksid osa välismaal elavad süürlased? Ka sellest räägitakse palju. Millise tee valite teie? Milline tee sobib kõige paremini Süüriale?

Meile Süürias, ma arvan, on parim variant presidendi otsevalimised kodanike poolt (mitte parlamendi kaudu), et nad oleksid vabad erinevate poliitiliste parteide mõjudest ja sõltuksid vaid rahva meelsusest tervikuna. Minu arvates oleks see parim variant. Mis puutub süürlaste osalust valimistes, siis mida laiem saab olema süürlaste osalus, kõikide, kellel on Süüria pass või isikutunnistus, seda tugevamad saavad need valimised olema, seda suurem saab olema riigi, presidendi ja konstitutsiooni legitiimsus, mille alusel see protsess toimub. See käib iga süürlase kohta sõltumata sellest, kas ta elab Süürias või väljaspool selle piire. Muidugi tekib valimiste läbiviimisega välismaal menetluslik küsimus, mis ei ole käsitletav poliitilise printsiibina. Igal Süüria kodanikul üle maailma on õigus valimistel osaleda. Kuidas aga need valimised korraldada, selle üle me praegu veel ei arutle, sest ennetähtaegsete presidendivalimiste teemat ei ole tõstatatud. See on teema protseduuridest, mis peavad võimaldama kõikidel tulla (valimis — toim.) urnide juurde, mis on Süüria riigi kontrolli all.

— Kuidas te hindate rahuprotsessi Süürias? Teile on tekkinud palju liitlasi. Võimalik, et on grupeeringuid, kellega te ei ole nõus Süüria tulevikku arutama mitte mingitel tingimustel, mis grupeeringud need on? Tahaks samuti küsida rahvusvaheliste rahutagamisjõudude kohta. Kas te olete valmis ÜRO rahutagamisjõud vastu võtma, et rahuprotsessi veelgi tugevdada?

Rahuprotsess on suhteliselt hästi õnnestunud. See tähendab, et on läinud paremini, kui paljud lootsid. Arvati ju, et rahuprotsess kukub läbi. Lepitusprotsessile võib panna hindeks "hea" või isegi pisut rohkem, kui "hea". Nagu te teate, toimusid Süüria ja Ameerika läbirääkimised, et määrata kindlaks terroristlikud struktuurid, täielikku teineteisemõistmist nende grupeeringute osas ei saavutatud. Mis puutub meid ja Venemaad, siis ei ole me oma hinnangut terroriorganisatsioonide osas muutnud.

On tehtud ettepanek selle olukorra muutmiseks: iga organisatsioon või grupeering, kes rahuprotsessiga nõustub ja on nõus pidama dialoogi Venemaa või Süüria riigiga, siis selliseid grupeeringud loeme me üleläinuks terrorismilt poliitilisele tegevusele.

Me püüdleme selle poole ja leiame, et terroristlike organisatsioonide klassifitseerimisest olulisem on pragu rahuprotsessi kiirendamine, sidemete loomine opositsioonivõitlejatega, kes tahaksid relvad maha panna ja võidelda terrorismi vastu koos Süüria riigi ja tema sõpradega, kes Süüria riiki toetavad, ennekõike Venemaa ja Iraaniga.

Riigina on meie lähenemine selline: me oleme nõus vastu võtma iga vastupanuvõitleja, kes tahaks relvad maha panna, et viia olukord normaalseisse rööbastesse ja ära hoida edasine verevalamine Süürias.

— Mis aga puutub ÜRO rahutagamisjõududesse. Kas te olete valmis neid enda juures vastu võtma, et rahuprotsessi tugevdada?

— See on ebareaalne, sest sellised jõud tegutsevad reeglina rahvusvaheliste lepete alusel. Sellised lepped peavad saama riikide heakskiidu. Milliste riikide? Antud juhul muid riike pole. On vaid Süüria kui üks pool. Teine pool ei ole riik, need on terroristlikud grupeeringud. Kas ÜRO saab alla kirjutada kokkulepet terroristlike grupeeringutega? See oleks täiesti ebaloogiline.

Isegi kui nad selle peale välja läheksid, mis jõud need siis oleksid? See on teadmata ja ebaselge. Jutt on grupeeringutest, mis tekivad ja kaovad, ühinevad ja eralduvad. Olukord on ebaselge. Samal ajal sõjalisest seiskohast vaadatuna peab teine teisel pool piiri olema kaks sõjaväge. Peaks olema kokkulepe, mis fikseerib poolte positsioonid geograafiliselt. Seda pole. Kui me need rahujõud kohale kutsume, kuidas nad tegutsema hakkavad? Seepärast ma ütlengi, et see ei ole võimalik.

— Kuidas te hindate Venemaa ja tema õhujõududele sõjalist edu sõjas terrorismiga Süürias?

— Mulle meeldib öelda nii: faktid asuvad "maapinnal". Ma võiksin öelda, et see edu on suur, võimalik, et sama ajal ütleb keegi teine, et see edu ei olnud suur. Kõik sõltuks hindajast. Teeme lihtsa võrdluse. Milline oli olukord enne Venemaa õhujõudude Süüriasse tulekut, kui "maapinnal" tegutses umbes poolteist aastat varem loodud Lääne koalitsioon?

Terrorism laiendas oma kohalolekut, hõivates suurema osa Süüria ja Iraagi territooriumist. Milliseks muutus olukord kuus kuud pärast Venemaa operatsiooni algusest Süürias? Terroristide väed, eriti DAISH (Islamiriik), alustasid taandumist. Seepärast tõestab reaalne elu fakti, et venelased on meie arvates saavutanud suurt edu, eriti sõjalises valdkonnas, tekitades sõjatandril terrorismile olulisi kaotusi. Igal juhul pole võitlus terrorismiga veel lõppenud, see jätkub.

— Pöördudes tagasi Vene sõjaväebaaside juurde Süürias. Staffan de Mistura lülitas plaani, mille ta Genfi läbirääkimiste tulemuste kohta esitas, punkti vajadusest välistada välismaiste relvajõudude kontingendi viibimine Süüria territooriumil. Mida te sellest arvate, kas Süürial on vaja alalist Khmeimi õhuväebaasi?

— Esiteks, välismaa sõjalise kontingendi kutsumine mistahes riigi territooriumile on selle riigi õigus. See on suveräänne õigus, mis on paljudel maailma riikidel. Seepärast ei saa keegi seda keelata, välja arvatud juhul, kui see on konstitutsiooniga ette nähtud, kui konstitutsioon ütleb, et see riik ei või välismaa sõjaväekontingenti enda territooriumile kutsuda.

Sellist konstitutsiooni praegu pole. Ja ma ei usu, et Süüria avalik arvamus on huvitatud sellest, et Venemaa toetus praegu või tulevikus lõpeks ja selle tulemusena oleks Venemaa kontingent välja viidud.

Teine punkt. Praegu oleme me jätkuvalt keset sõjategevust, mis ei ole kaugeltki veel lõppenud. Vastus käib ka Khmeimimi õhuväebaasi kohta.

Seal paikneva sõjaväekontingendi suurus peab olema proportsionaalne nende ülesannetega, mida see kontingent täitma peab, samuti terrorismi levikuga Süürias. Terrorism on veel tugev. On tõsi, et me oleme koos Venemaa jõududega saavutanud edu terrorismi mastaapide vähendamisel.

Sellelegi vaatamata on ta veel tugev: on veel vabatahtlikke, kes on tulnud välismaalt, Türgi jätkab terrorismi toetamist, samuti Saudi Araabia ja teised riigid. Seepärast ei saa lubada, et seal (baasis) dislotseeruva kontingendi suurus oleks väiksem, kui on vajalik võitluseks terrorismi vastu. Pärast seda, kui me terrorismi täielikult purustame, siis räägime uuesti. Ma arvan, et Venemaa riik ise vähendaks tegevuseta jäävat kontingenti. Siis räägime uuesti.

— Kuid me juba vähendasime oma vägede hulka… ja seejuures on paljudel hirm õhutõrjesüsteemi S-400 paiknemise pärast Khmeimimi õhuväebaasis. Mis te arvate, kauaks see raketisüsteem sinna jääb? Kas selleks on mingi ajalised raamid? Kas te palusite Venemaal see raketisüsteem teile üle anda?

— Ma arvan, et riigid, kes muretsevad Venemaa kohaloleku pärast, kardavad seda, et Venemaa kohaolek võitleb terrorismiga. Kui president Putin oleks otsustanud saata oma jõud appi saata terroristidele, oleks nad talle aplodeerinud. See on lääneriikide probleem. Asjal on veel ka teine külg: nad ei taha, et Venemaa oleks rahvusvahelisel areenil esindatud, ei poliitilises, sõjalises ega majanduslikus mõttes.

Mida Vene riik ka ei teeks, annab see Venemaale tõelise suurriigi väärilise kõrge koha, mitte teisejärgulise, nagu tahaksid Venemaale anda ameeriklased. Ige selline tegevus paneb Läänt tervikuna muret tundma. See on nende muretsemise põhjus. Mis puutub Venemaa kohalolekusse Süürias, siis nagu ma teile just ütlesin, on see praegu seotud terrorismivastase võitlusega, samuti geopoliitilise olukorraga maailmas.

Väikese riigina nagu paljud teised väikeriigid, tunneme me rahu ja julgeolekut, kui maailmas valitseb rahvusvaheline tasakaal. Ja kui osa sellest rahvusvahelisest tasakaalust väljendub sõjalises operatsioonis või sõjaväebaasides, siis tervitame me seda, sest see on meile poliitiliselt kasulik. See on meile väga tähtis teema nii nagu paljudele teistele maailma riikidele.

— Tähendab jutt ei ole S-400 Süüriale üleandmise ajalistest raamidest?

— Ei, praegu mitte. Nende küsimuste otsustamine ei ole kuidagi seotud Venemaa kohalolekuga Latakias, selliseid küsimusi lahendatakse vaid Venemaa ja Süüria armee vahel sõlmitavate lepingute alusel. Müügilepingute alusel.

— Kas te võite nimetada lepingusummasid, mille ulatuses Venemaa Süüriale relvastust tarnib ja milline relvastus see on? Millised uued lepingud on juba alla kirjastatud?

— Praegustes tingimustes keskendume me relvastusele, mida me vajame terroristidega peetavas võitluses. Selleks võib olla eelkõige keskmine ja kergerelvastus. Praeguses olukorras ja antud piirkondades ei näe me vajadust keskenduda strateegilisele relvastusele. Mis puutub lepingumahtude rahalisse väljendusse, siis traditsiooniliselt me lepingusummasid ei avalikusta. See on Venemaa ja Süüria armeede vaheline küsimus.

— Läheme rahumeelsema teeme juurde. Kuidas kulgevad ettevalmistused 13. aprillil toimuvateks valimisteks? Kas olete praegu toimuvaga rahul?

— Rõõmu teeb see, et pärast viit aastat sõjategevust ja katseid purustada Süüria riik, anda löök haridusele, mille alused tulenevad konstitutsioonist, vaatamata kõigele sellele oleme me võimelised läbi viima konstitutsioonilisi protseduure. Kõik see kinnitab terrorismile vaatamata riigi püsimist.

Teisalt, mis mulle isiklikult kõige rohkem rõõmu teeb, on Süüria parlamendivalimistest pretsedenditu osavõtuprotsent, kandidaatide arv, mis ületab eelmisi valimisi kordades. Selle põhjuseks on minu arvates süürlaste ustavus konstitutsioonile ja nende soov tugevdada riigi ja selle konstitutsiooni legitiimsust. See näitab rahva toetuse väga kõrget taset. Sellepärast võin kinnitada, jah, ma olen rahul.

— Vaatamata sellele toimub poliitiline protsess Süürias väljakuulutamata maavägede sissetungi tingimustes. Türgi tulistab pidevalt Süüria territooriumi. Kas on olemas mingi punane joon, mille ületamisel teie kannatus katkeb ja te reageerite sellele kui otsesele agressioonile? Kas on olemas selline punane joon, mida riigid saaksid oma Süüriavastast interventsiooni toime pannes ületada? Näiteks millega saaksid Türgi või Saudi Araabia ärgitada teid olukorrale tõsisemalt reageerima?

— Mis puutub esmajoones Türgit aga ka Saudi Araabiat, siis on nad sõja esimestest nädalatest, võimalik, et esimestest kuudest alates ületanud kõikvõimalikud punased jooned. Kõike, mida nad on algusest peale teinud, võib lugeda agressiooniks poliitilises tähenduses või sõjalises tähenduses, terroristide toetamise ja suurtükkide kasutamisega otseseks agressiooniks või sõjaõiguse rikkumiseks.

— Ja mida teeb Erdogan?

— Esiteks toetab ta otseselt terroriste. Ta lubab neil vabalt liikuda Türgi territooriumile, sooritada sõjaväeõppusi, kus kasutatakse tanke. See käib mitte ainult üksikisikute kohta, ta finantseerib neid Saudi Araabia kaudu, Katari ja muidugi ka Türgi enda kaudu.

Ta ajab naftaäri Islamiriigiga, mida too varastab ja tulistab samal ajal suurtükkidest Süüria armeed, kui see ümber paikneb. Ta saatis riiki Türgi võitlejaid, et nood sõdiksid Süürias ja see jätkub praegugi. Venemaa lennukite ründamine Süüria taevas on samuti Süüria vastane agressioon, sest lennuk oli tema suveräänses õhuruumis.

Selle kõigega tegeleb ta algusest peale. Ta esineb avaldustega, mis on samuti riigi siseasjadesse sekkumine. Kõik, mida Erdogan teeb, on igas mõttes agressioon.

Võime öelda, et meie kannatus on katkenud, me oleme juba ammu kaotanud lootuse, et see inimene muutub. Täna väljendub Erdogani ja Saudi Araabi vastu peetav sõda võitluses terroristidega. Türgi armee, mis pole mitte Türgi, vaid Erdogani armee, sõdib täna Süürias. Nad on terroristid ja kui me tekitame nendele terroristidele kaotusi Süürias, viib see otseselt Ergdogani lüüasaamiseni.

Meie vastus peab olema eelkõige siseriiklik, pärast seda, ma arvan, saame me terrorismist jagu. Türgi rahvas ei ole Süüria vastu ja ega ole vaenulikult meelestatud Süüria vastu. Suhted saavad olema head juhul, kui Erdogan sellesse ei sekku.

— Möödunud sügisel käisite te Moskvas, et erinevaid küsimusi arutada. Milles te toona Vladimir Putiniga kokku leppisite? Kas kirjutasite alla ka mingeid dokumente? Milliseid punkte need kirjalikud lepped sisaldavad? Või jätkate te konsultatsioone omavahelistele erisuhetele tuginedes, mis lubab neid paberil mitte fikseerida?

— See visiit toimus erilistest tingimustes. Saabusin vähem kui kaks nädalat pärast seda, kui Venemaa asus Süüria vägesid toetama. Loomulikult oli see küsimus läbirääkimiste päevakorras. Peateemaks oli minu ja president Putini ühine nägemus terrorismivastasest võitlusest ja poliitilisest koostööst järgmisel etapil. Visiidi peatähelepanu oligi nendel küsimustel.

Mingeid kokkuleppeid ei tehtud, oli vaid konsultatsiooniprotsess ja dialoog. Keskendusime kahele punktile. Esiteks, sõjalised operatsioonid, mis sel ajal algasid ja sellest tulenevalt vajadus anda löök terrorismi pihta. Teiseks sellele, kuidas me saaksime kasutada sõjalist operatsiooni poliitilise protsessi toetamise huvides.

Presidenti Putini küsimused olid samades punktide kohta, mida teiegi just küsisite. Need puudutasid meie ettekujutust poliitilisest protsessist, mis pidi sel ajal algama Genfis või kusagil mujal. Visiidi ajal arutasime vaid neid teemasid.

— Härra president, tänan teid selle avameelse vestluse eest. Võibolla on veel midagi, mida ma teilt ei küsinud, kuid te tahaksite lisada?

— Esiteks olen teile tänulik, et tulite Süüriasse just praegu. Tahaksin teie kaaluka meediaväljaande kaudu edasi anda iga Süüria kodaniku tänusõnad igale Venemaa kodanikule selle toetuse eest, mida Venemaa on osutanud Süüriale praeguses kriisiolukorras, olgu see siis poliitiline, moraalne, humanitaarne või hiljutisest ajast ka sõjaline toetus.

Iga Venemaa kodaniku toetus on teinud president (Vladimir) Putinile võimalikuks sellise otsuse vastuvõtmise. Vaatamata olukorra keerukusele rõõmustame me Palmyra tagasivõtmise üle, kuhu on kätketud kogu inimkonna ajaloopärand. Lisaks Süüria armeele, kes oli selle linna tagasivõtmisel otsustavalt meelestatud, mängis selles peamist osa Venemaa, samuti Iraan ja teised jõud, kes võitlevad külg külje kõrval koos Süüriaga. Veel kord, tahaksin teie kaudu tänada iga Venemaa kodanikku.

Me ütleme, et kõik, mida oleme saavutanud 60 aastaga (suhetega — toim.) on meid veelgi tugevdanud, ühte liitunud. Me loodame Venemaa suurele mõjuvõimule rahvusvahelisel areenil ja mitte ainult Süürias, võitluses terrorismiga, jõudude tasakaalu taastamisele poliitikas rahvusvahelisel areenil.

 

 

59
Samal teemal
Bashar al-Assad: Süüria vajab Venemaa sõjaväebaase