Euroopa Komisjoni hoone Brüsselis.

Kogu maailma riikide valitsustele

37
(Uuendatud 11:07 11.10.2016)
Maksim Sokolov
Kui Brüsselis on tõepoolest nõuks võetud sanktsioonipoliitikat süvendada ja laiendada, selle asemel et pidurit tõmmata, oleks loogilisem rakendada saladiplomaatiat, nendib Maksim Sokolov.

Maksim Sokolov

Euroliidu ja kõigi 28 liikmesriigi valitsusjuhtide nimel esines Euroopa Liidu kõrgem esindaja Federica Mogherini avaldusega, milles kutsus üles ÜRO liikmesriike ühinema euroliitlaste Venamaa-vastase „Krimmi paketi" sanktsioonidega, mis kehtestati Euroopa Liidu poolt kaks aastat tagasi.

See avaldus tekitab loomulikult terve rea küsimusi, alates puhtalt vormilistest küsitavustest. Näiteks: mispärast pöörduvad eurooplased oma üleskutsega ainult ÜRO liikmete, mitte aga kõigi hea tahte riikide presidentide (või peaministrite) poole? Sest on ju nii, et kui Venemaa vastaste sanktsioonidega liituksid ka ÜRO poolt tunnustamata Taiwan, Põhja-Küprose Türgi Vabariik või — kes teab mis ilmaime läbi koguni — Abhaasia koos Transnistriaga või isegi Donetski Rahvavabariik ja Luganski Rahvavabariik, teeks see Brüsselile ilmselt ainult rõõmu.

Aga kuivõrd mainitud avaldus kõlab pigem propagandistlikult kui pragmaatiliselt suunitletuna — et pärast meid tulgu või veeuputus —, siis miks mitte kutsuda üles kõiki, kõiki, kõiki, nii tunnustatud kui mittetunnustatud riikide juhte.

Ametlike dokumentide loogikat on teinekord raske mõista. Kuid antud juhul püüdsid selle koostajad nähtavasti luua ettekujutust halastamatult pitsitavatest tangidest, kasutades kahe aasta tagust kontseptsiooni, mille kohaselt tehti ÜRO Peaassamblees 27. märtsil 2014. aastal läbi viidud hääletamise tulemusel ettepanek tunnistada 2014. aasta 16. märtsil Krimmis Venemaaga ühinemiseks toimunud referendumi tulemused kehtetuks. Resolutsioonis märgiti, et referendumil ei ole mingisugust seaduslikku jõudu ja see ei saa olla aluseks ühelegi muudatusele Krimmi Autonoomse Vabariigi staatuse ja Sevastoopoli Ukraina koosseisu kuulumise asjus.

Ukraina poolehoidjad märkisid tookord, et resolutsiooni vastu hääletasid lisaks Venemaale vaid 10 riiki, kusjuures neeed kõik on sellised paariariigid nagu Põhja-Korea või Sudaan. Soliidsed riigid, keda loeti kokku umbes 100, hääletasid resolutsiooni poolt. Mis näitas kogu selle isolatsiooni täit sügavust, kuhu Venemaa rahvusvahelise kogukonna poolt tõugati — tõelise heidikuna.

Tegelikult on pilt keerukam. Resolutsiooni poolt hääletas ÜRO 193 liikmest 100, mis teeb kokku 51,8%. See on muidugi ebameeldiv, kuid kaugel täielikuks heidikuks osutumisest, kuivõrd vastuhäälte kõrval olid veel erapooletud — 58 riiki, ja need, kes hääletamises ei osalenud — 24 riiki. Arvestades riikide esindajatele avaldatud survet on resolutsiooni mittetoetanute 48,2% samuti mingi näitaja.

Kuid ka 100 resolutsiooni poolt häältanut ei ole kõik sugugi ühtviisi poolt. Täielikku vankumatust oma veendumuses, et Venemaa vastu tuleb tingimata sanktsioonid kehtestada, kartmata saamata jäävaid tulusid ja venelaste vastusanktsioone, kinnitas ainult 35 rahvusvahelise üldsuse esindajat. Ülejäänud olid arglikumad, piirdudes platoonilist laadi toetusega soovituslikule resolutsioonile: „Säh teile, ja kerige kuradile!"

Nüüd, kaks aastat hiljem otsustas Mogherini näidata, et EL ennast pelglikest riikidest lahti ei seo ja esitab neile üleskutse kinnitada oma seisukohta tegudega, s.t ühinema Krimmi sanktsioonidega.

Üleskutseid võib esitada, kuid selliste üleskutsete edu on kaheldav. Koalitsiooni ülesehitamisel tuleb taguda rauda seni, kuni see on kuum. Koalitsiooniga liitumist kampaania alguspäevade asemel millalgi selle määramatus keskpaigas juhtub harva.

Mis on ka mõistetav: esimeste casus belli järgsete päevade teravus on ammu möödas — kaks aastat pole naljaasi ja kas tasubki sekkuda positsioonisõtta, liiati vaid selleks, et saada osa võõrast pohmelusest? Mis on Ladina-Ameerikal või Kagu-Aasial asja Krimmi või Ukrainaga?

Seda enam, et kujutlusi võimalikust separaatrahust hakkab ilmuma isegi ELi hiidude seas. Olgu mitteametlikud parlamendikülaskäigud Krimmi või Saksamaa asekantsleri arutlused sanktsioonide lõpetamise üle ja samalaadsed arutlused Itaalia peaministrilt (Apenniini poolsaarel on kogu see sanktsioonide lugu umbes sama populaarne kõneaine kui Mussolini- aegne kampaania vene rindel).

Selles valguses võivad ainult Tšiili ja Nigeeria tõsimeeli viskuda vihasesse võitlusesse vene imperialismi vastu.

Kui Brüsselis on tõepoolest nõuks võetud sanktsioonipoliitikat süvendada ja laiendada, selle asemel et pidurit tõmmata, nagu soovivad teised ettevaatlikud eurooplased, oleks loogilisem rakendada saladiplomaatiat. Jämedalt öeldes — vestelda Tšiili saadikuga (näitena nimetatud riigi valik on tinglik), selgitades talle, et Tšiili vaarikate ja kirssidega, aga ka punaveini impordiga Euroopasse võivad tekkkida probleemid, juhul kui Santiago ei liitu Krimmi sanktsioonidega. Ja mis puutub WTO normidesse, mis justkui keelavad selliste purpurpunaste argumentide kasutamise, siis tühja temast — kelle seda WTOd tarvis on.

Kui selline vestlus mõju avaldab, võib valju trummipõrina ja rõõmuhõisetega kuulutada: „Tšiili (kordame, et riigi valik on tinglik) on meiega! Vabadusarmastavate rahvaste read ulatuvad aina laiemale!" Kuulutada aga alles siis, kui asi on kokku lepitud ja ladusalt sujuma lükatud, aga mitte enne seda.

Võimalik, et Euroopa Liidu kõrge esindaja millelegi sellisele välja ei lähe, vaid tegutseb lihtsalt puhtpropagandistliku diplomaatia raamides — tühipaljas ja katteta „viimane hoiatus", nagu Stockholmi apell. Kaagutas, aga ei munenud.

 

 

 

37