2016. aasta ähvardab osutuda kogu ajaloo kõige kuumemaks aastaks

Küttis kuumaks

40
2016. aasta ähvardab osutuda kogu ajaloo kõige kuumemaks aastaks.

TALLINN, 15. jaanuar — Sputnik. USA Riiklik Ookeani- ja Atmosfäärinähtuste Administratsioon (NOAA) on organistasioon, mis muuhulgas jälgib kliimamuutusi meie planeedil, teatas, et vastavalt 2016. aasta andmetele kujunes 2016. aasta Ameerika Ühendriikide jaoks temperatuuri poolest teiseks kuumimaks aastaks kogu kliimajälgimise ajaloos, vahendas RIA Novosti. Kogu maakera lõikes osutuvad möödunud 365 päeva tõenäoliselt kõige palavamateks 120 aastat väldanud vaatluste jooksul — vähemalt nii väidavad esialgsed andmed.

Rekordite aasta

2016. aasta andis endast tõsiselt märku juba aasta algusest peale. Juba 30. jaanuaril löödi Moskvas senine 1989. aasta soojarekord: sel päeval kerkis õhusoojus +2,6°C-ni. Iga järgnev kuu uuendas varasemaid rekordeid ning juuli kujunes üldse kõige palavamaks kuuks kogu meteoroloogiliste vaatluste ajaloo jooksul — seejuures mitte vaid Moskvas, vaid kogu planeedil. Sügisel see suundumus jätkus: Maal tervikuna oli ebanormaalselt soe. Aafrikal jäi väga napilt rekordist puudu: septembris oli seal pisut jahedam kui 2015. aastal, mil ületati 1910. aasta absoluutne soojamaksimum. Palav oli isegi kõige kaugematel põhjalaiustel: maist septembrini ulatus Jamalis päevasoojuse absoluutse maksimuni lausa kuuekordselt.

Põhjapoolusel püsis temperatuur detsembri lõpul nulli lähedal — seega 20 kraadi võrra üle klimaatilise normi. Jääkatte paksenemine, mis „reeglipäraselt" peaks esimestest sügiskuudest peale pidevalt suurenema, hakkas oktoobris ja novembris ootamatult hoopis aeglustuma — esmakordselt 40 satelliitvaatluste aastate jooksul. Novembris hõivasid jääliustikud põhjapoolusel 9,08 miljonit ruutkilomeetrit — 800 000 kilomeetri võrra vähem kui eelmise soojarekordi toonud 2006. aastal.

„Maailma Meteoroloogiaorganisatsioonis hiljuti tutvustatud esialgses kliimaaruandes on öeldud, et 2016. aasta osutub tõenäoliselt tõesti rekordiliselt palavaks," selgitab Venemaa Teaduste Akadeemia A. M. Obuhhovi nimelise atmosfäärifüüsika instituudi direktor Igor Mohhov. „Aasta algas El Niño väga tugevas faasis — selle terminiga tähistatakse atmosfääri ja ookeani kliimasüsteemi parameetrite kogumit. Tegemist on Vaikse ookeani troopikavoogude positiivse anomaaliaga. El Niño aastad on alati ebanormaalselt soojad. Selle vastasfaasi — La Niña — aastatel jääb temperatuur, vastupidi, normist allapoole. Praegune La Niña faas kujunes välja 2016. aasta lõpuks ja seetõttu ei olnud see nii soe. Suhteliselt nõrk jahenemine aasta lõpul „ei saanud jagu" 2016. aasta jaoks soojendavalt toiminud tugeva El Niño mõjust."

Planeeti kuumutab kasvuhoone-efekt

Veel ühest rekordist andsid teadlased 2016. aastal teada. Aastal 2015 ületas süsihappegaasi kontsentratsioon kogu maakera atmosfääris esmakordselt taseme 400 miljonit osakest miljoni kohta (teadlased nimetavad seda mõõtühikut ppm — parts per million). Järgmise aasta septembriks ei olnud see näitaja alanenud — esimest korda atmosfäärijälgimise ajaloos. 400 ppm on psühholoogiliselt väga tähtis märk: ohutuks süsihappegaasi sisalduseks atmosfääris loetakse 350 ppm. Paljud eksperdid usuvad, et see normiületus kätkeb endas klimaatilisi kataklüsme. CO2 on kõige tuntum ning ka kõige võimsam kasvuhoonegaas. Sellele on „abiks" metaan (CH4), lämmastikoksiid (N2O), fluoritud kasvuhoonegaasid ja veeaurud. Kõik need ained koos moodustavad läbipaistvana näiva teki, mis mähib Maa endasse ega lase päikesesoojusel kosmosesse hajuda.

Mida enam kasvuhoonegaase maakera atmosfääris on, seda enam ta soojeneb. Kui temperatuur muutub isegi vaid 1-2 kraadi võrra, on tagajärjed katastroofilised. Ookeanides ülessoojenenud vesi sulatab märkimisväärse osa jääliustikest, mille tulemusena ületav merevesi üle rannikualad ja madalikud. „Vaba" veevälja suurenemine viib selleni, et maale hakkab langema rohkem sademeid, kusjuures paduvihmad ja lumesajud tugevnevad seal, kus kliima on niigi niiske. Kõrbed ja kuivad piirkonnad muutuvad veelgi elutumaks ja elamiskõlbmatumaks. Samas muutub elu keeruliseks ka maakera teistes paikades: mõnede hinnangute kohaselt kaotab Maa juhul, kui temperatuur jätkuvalt sama kiirusega tõuseb, 2050. aastaks 15% kuni 37% teda asustavaid looma- ja taimeliike. Liikide hulgas, kes on „kinnistatud" teatud kindlatesse elupaikadesse ega suuda teistes kohtades ellu jääda, moodustavad kaotused 39-43%.

Süsihappegaasi peamiseks allikaks on fossiilsed kütused. Söe, nafta, gaasi jne põletamisel satub atmosfääri tohutu kogus CO2. Küllaltki suure protsendi sellest võivad „neelata" endasse taimed: nad ehitavad oma kehad üles CO2-st-st ja veest, võttes seda aastate jooksul atmosfäärist vähemaks. Metsi maha raiudes jätavad inimesed planeedi ohtliku gaasi ladustuspaigast ilma. Ka metaan paiskub õhku fossiilsete kütuste põletamisel. Selle gaasi põhilised elusolendeist tootjad on bakterid, kes muuhulgas elutsevad kariloomade seedetraktis. Mida rohkem on veiseid ja lambaid, seda enam on metaani. Päris palju CH4 moodusub orgaaniliste jäätmete — olmejäätmete ja ekskrementide — lagunemisel.

Ohtlik piir

Ülemaailmne õhusoojus ei ole tõusnud üksnes kahe viimastise aasta vältel. Meie planeet on anomaalselt soojenenud juba pool sajandit. 2016. aastal puudutasime juba mitu korda piiri 1,5 °C üle industriaalühiskonna-eelse taseme. Just see number 1,5 °C on kirjutatud Pariisi kliimakokkuleppesse — dokumenti, millele on alla kirjutanud ligi saja riigi esindajad.

Lepingupooled leppisid kokku hoida globaalse keskmise temperatuuri tõusmise taset „pisut alla" 2 °C ning „teha jõupingutusi" temperatuuritõusu talitsemiseks piirväärtuseni 1,5°C. Tõsi, sellesse dokumenti ei ole sisse kirjutatud, millised sanktsioonid ootavad neid, kes ei suvatse „teha jõupingutusi" ja mida see formuleering põhimõtteliselt tähendab. Kuid isegi kui kõik riigid, kes on Pariisi kokkuleppele alla kirjutanud, tõepoolest vähendavad järsult heitmekoguseid, ei muutu planeedikliima otsekohe jahedamaks.

„Kliimasüsteem on väga inertsiaalne, nii et isegi kui CO2 heitmete tekitamine kogu planeedil täielikult lõpetada, tõuseb temperatuur 21. sajandil jätkuvalt," ütleb Mohhov.

Mõned skeptikud arvavad, et need andmed ei tõesta midagi ja võivad olla seletatavad globaalsete planeetidevaheliste protsessidega, mis on teadlastele veel tundmatud ja võivad alluda oma seaduspärasustele. Kuid enamik kliimaeksperte on veendunud, et temperatuuri järjepidev tõus on seotud just inimeste „kätega", mis jätkavad kivisöe ja kütteõli põletamist.

„Skeptikud lähtuvad sageli ühekülgsest vaatenurgast — ütlevad näiteks, et praegune kliimasoojenemine on seotud Päikese aktiivsusega. Kuid andmeanalüüs ja mudelarvutused näitavad, et see selgitab kuni 0,2-kraadiseid temperatuurikõikumisi, meie aga näeme täna Maa pinnal mitu korda suuremat temperatuuri tõusu. Kliimaolude hindamisel tuleb tingimata arvesse võtta kõiki protsesse: nii Päikese aktiivsust kui vulkaanilist tegevust kui ka atmosfääri, maailmamere, elustiku, maakoore jne vastastikuseid mõjutusi," selgitab Mohhov.

Enamgi veel, paljudes olemasolevates mudelites alahinnatakse teatud muudatuste kiirust. Nagu Mohhov ütles, on satelliitide vaatlusandmete võrdlemisel arvestuste ning maailma juhtivate mudelite kasutamisega selgunud, et arktilised jääväljad sulavad kiiremini kui mudelarvutused seda ette näevad. Niisiis võib täiesti juhtuda, et tegelikkuses areneb olukord märksa kiiremini kui teadlased seda oletavad.

40
Tagid:
vesi, atmosfäär, ookean, Maa