Olukord Aleppos

Et päästa iidne maailm: arheoloog jutustas oma tööst Aleppos

67
(Uuendatud 13:57 16.11.2016)
Kurnav kuumus ja pidevad pommitamised – arheoloog Timur Karmov jutustas, kuidas kulges vene teadlaste ekspeditsioon süürlaste Aleppos.

TALLINN, 15. november — Maria Šeludjakova, Läti Sputnik. Lihhatšovi-nimelise kultuuri- ja looduspärandi instituudi arheoloogide töörühm käis Süürias Aleppos hindamas iidsete kultuurimälestiste seisundit. Peterburisse tagasi jõudes jagas töörühma juht Timur Karmov Sputniku korrespondendile oma muljeid seire-ekspeditsioonist rindejoone külje all. Kodusõda Süürias kestab 2011. aasta kevadest peale.

Terroristid hävitavad meelega kultuuripärandisse kuuluvaid rajatisi ja kasutavad ajaloomälestisi oma tugipunktidena. Alates Mosuli langemisest Iraagis 2014. aasta juunis on IS-i sõdalased niinimetatud kultuurilise puhastuse raames hävitanud vähemalt 28 kultusehitist. 2015. aasta suvel asusid terroristid plaanipäraselt lõhkuma Palmyra mälestisi.

Ekspeditsioonist osavõtjad uurisid Aleppo provintsis paiknevat hooneterühma Jabal Semaan 4, mis kujutab endast hiigelsuurt arheoloogiaparki — mitmekümne kilomeetrise ulatusega maa-ala, kus on „laiali hajutatud" hilisrooma ja varabütsantsi ajastu ehitised ja varemed. Maa-ala on sedavõrd ulatuslik, et uurijatel tuli ringi liikuda maastikuautodega.

Arheoloogiapargi piiri tähistavad märgilise tähendusega rajatised, kusjuures kaugeltki kõik neist ei ole UNESCO dokumentides kirjeldatud. Muistised on selles paigas läbisegi asulatega, kus elab valdavalt talurahvas, kusjuures mälestised paiknevad sageli elamuehituse piirkondades — „seisavad keset elumaju".

Täna on Jabal Semaan 4 kurdi omakaitseväe üksuste poolt vabastatud ja venelased käisid seal selleks, et mälestisi pildistada ja filmida, andres samas hinnangu nende säilivusastmele.

Esialgse järeldusena tõdesid arheoloogid, et Jabal Semaan ei ole sõjategevuse tõttu kannatada saanud, kuna rindejoon liikus küllaltki kiiresti lõunasse ja kellelgi ei tekkinud vajadust kohaldada sealseid rajatisi sõjalisteks vajadusteks. Kõigil fikseeritud kahjustustel on inimtekkeline iseloom — sealsamas kõrval elavad inimesed ja karjatatakse loomi.

Töö tule all

Ekspeditsioon kulges pehmelt öeldes keerulistes tingimustes. Jabal Semaan 4-ga külgnevat muististepargi ala läbib rindejoon. Rääkimata juba kurnavast kuumusest ja arvukatest lisaraskustest: arheoloogidel ei olnud sugugi alati võimalust süüa ja juua saada.

„Eranditult kõik ekspeditsioonist osavõtjad olid välioludes karastunud poisid ja harjunud selliste ebamugavustega nagu veenappus ja toidupuudus. Kolmest toidukorrast päevas ei olnud juttugi. Kui lähed ekspeditsioonile, tuleb olla valmis rasketeks ilmaoludeks ja keerulisteks maastikutingimusteks," ütles Karmov.

Ekspeditsiooni juht ise harjus Süürias viibitud aja jooksul pidevate pommitamistega sedavõrd ära, et võttis neid juba maastiku lahutamatu atribuudina. Üllatav on kuulata inimest, kes täiesti rahulikul ilmel meenutab plahvatusi jalahingumüra mõne kilomeetri kaugusel. Rühma kohalikud saatjad olid valmis venelased ohu korral mis tahes hetkel Aleppost välja viima.

Erinevalt provintsi lõunaosast oli Jabal Semaan suhteliselt ohutu paik, märkis Karmov, kuid mõnelpool selle hiigelpargi osadest olid teadlased vaid mõne kilomeetri kaugusel rindest. Ekspeditsioon sattus sellesse ajahetke, mil türklased kurdide rahvaomakaitseväe üksuste pihta Aleppo provintsis tule avasid. Venelastele anti „pehme hoiatus", et kui olukord teravneb, tuleb neil sealt lahkuda.

„Vahetult kurdide piirkonnas viibides vedas meil ka. Meie kohalolek langes ajaliselt kokku tuleavamisega Türgi poolt. Aga mina isiklikult ei olnud enam esimest korda Süürias ja mul on raske ära arvata, millises piirkonnas on ohtlikum. Isegi rahulikus piirkonnas võib iga nurga taga oht peituda. Ennast lõdvaks lasta ei saa, riigis käib kodusõda," jutustas Karmov. Pisut mõelnud, nimetas arheoloog siiski kõige ohtlikumaks Aleppost ärasõitmist. Siis olid uurijad sunnitud võtma saatjaks sõjaväekonvoi.

„Ühest küljest külgnes trass ISIS-ega. Igalt poolt kostis mürinat ja plahvatusi, millele keegi ei reageerinud. Tegemist oli paratamatuga. Süürlaste saatel sõitsime küllaltki kaua, üle kümne tunni. Rasketehnika liikus edasi.

Aeg-ajalt tulistati konvoid. Meid võtsid vastu kohalikud saadikud oma kaitsemeeskonnaga. Kurdi territooriumil turvasid meid vastavalt kurdid ning me liikusime edasi sõjaväeautodega," jutustas arheoloog.

Vähe sellest, teadlastel tuli leppida sellega, et olukord muutus kiiresti: „Hommikul sõitsime mööda teed, aga keskpäeval enam ei tohtinud. Taas puhkesid lahingud. Tuli oma plaane korrigeerida."

Õnneks hoiatasid kohalikud elanikud teadlasi läheneva ohu ja tulevahetustest tingitud teesulgude eest.

Tugipunkt kloostris

Kaugeltki kõik Aleppo provintsi elanikud ei saa aru nende muinsuste ajaloolisest ja kultuurilisest väärtusest, mille kõrval nad elavad, terroristid aga kasutavad kultuurimälestisi üldse oma tugipunktidena. Näiteks Püha Siimeoni klooster — kogu ümbruskonna jaoks märgiline paik. Selles mägikloostris elas V sajandil kristlik erakmunk, sambapühak Siimeon. Nüüd kannab tema nime ka mäeahelik. Praegu on klooster sissepiiratuna seespool rindejoont ja kasutatava sõjalise rajatisena terroristide haardes.

„Kui terroristid osutavad vastupanu ega tagane, saab mälestis kannatada. Selles seisnebki meie missiooni peamine ülesanne — otseselt lahingutegevuse piirkonnas paiknevate rajatiste monitooring," selgitas teadlane. „Katsed kultuuripärand poliitilisest kontekstist välja tuua on väga sümpaatne ülemaailmne suundumus. Venemaa püüabki seda Süürias teha."

Jabal Semaan 4 on arheoloogia vaatevinklist huvipakkuv objekt, kuigi erinevalt kõigile hästi tuntud Palmyrast sellest õpikutes ei räägita. Siin asuvad kristlaste ehitised — eri tüüpi kirikud ja kloostrid, nagu ka elukondlikud rajatised, mis ei ole kuulu kultusobjektide hulka — nendeks on jõukate linnakodanike häärberid, saunad,teed, kaevud ja sillad.

Kusjuures roomlaste sillad II-III sajandist on suurepäraselt säilinud: nad on asfalteeritud ja on praegugi kasutusel. „Midagi sellist ei ole ma kunagi ega kusagil näinud," tunnistas arheoloog. Uuritavad mälestised asusid pikka aega sõjategevuse piirkonnas ja mitme aasta vältel on nad jäänud maailma teadusüldsusele tegelikult ligipääsmatuks.

Kuidas üürlased venelasi vastu võtsid

Hea mulje jätsid uurijatele isehakanud Lääne-Kurdistani asjaomase komisjoni töötajad, kes neid kõiges abistasid. Tegemist on pädevate asjatundjatega, kes on saanud ettevalmistuse ja tööpraktika Saksamaal.

Ekspeditsiooni juhi sõnade kohaselt oli nendega meeldiv arutada arheoloogia- ja kultuurialaseid küsimusi, kusjuures keelebarjääri ei olnud, kuna nad räägivad suurepäraselt inglise keelt. Enamgi veel, venelastel õnnestus suhelda ühe ülikooli õppejõududega, kes olid õppinud NSVL-is ja valdasid väga hästi vene keelt.

„Meid võeti väga sõbralikult vastu. Tänu komisjoni liikmete eestkostele ja nende jõupingutustele pääsesime igale poole ja meid võeti hästi vastu. Igal pool kostitati kohviga, isegi tillukestes külakestes. Tänu nendele inimestele suutsime me edukalt vajaliku materjali kokku koguda," toonitas ekspeditsioonijuht.

Pärandiinstituudi töötajate lähetus tekitas Karmovi sõnul selge resonantsi: süürlased loodavad arendada Venemaaga koostööd muinsuskaitse ja hariduse valdkonnas niipea, kui „kõik rahuneb".

67
Tagid:
ekspeditsioon, kultuuripärand, Timur Karmov, Sankt-Peterburg, Aleppo, Süüria