Protesteerijad Londonis, illustratiivne foto

Edward Lucase kolumn: ärge boikottige Trumpi

33
(Uuendatud 19:20 05.12.2016)
Edward Lucas on rahvusvaheliselt edukate raamatute "Uus külm sõda" ja "Pettus" autor ja ajakirjanik. Ta kirjutab Briti majandusajakirjale The Economist ning töötab Varssavis ja Washingtonis tegutseva mõttekoja Center for European Policy Analysis (CEPA) asepresidendina. Uudisteagentuur BNS avaldab tuntud ajakirjaniku ja autori kolumni.

TALLINN, 15. november — Sputnik. Üks demokraatia tunnuseid on, et mõnikord tuleb leppida kaotusega. Lüüasaamine tundub alati ebaõiglasena ja selles on lihtne süüdistada vastaspoole ebaausat taktikat. Donald Trumpi kriitikud teevad õigesti, kui alustavad tööd järgmiste valimiste võitmiseks (ehkki minu soovitus neile oleks alustada arutelu selle üle, mis läks valesti).

Trumpi administratsiooni boikottimine oleks samas enesekeskne ja kontraproduktiivne. Ma juba kuulen inimesi seda propageerimas, kasutades sõnu "kollaboratsioon" ja "Vichy". Väidetakse, et me ei peaks nende lurjustega läbi käima.

Välismaal jutlustavad nad isolatsionismi, protektsionismi ja sõbralikke sidemeid autokraatidega. Kodumaal praktiseerivad nad varjatult valgete rahvuslust. Sellest järeldub, et igaüks, kes nendega läbi käib, pole millegi poolest parem.

See võib olla psühholoogiliselt rahuldust pakkuv, ehkki ma väidaksin, et meie poliitilises süsteemis juba vohab eneseimetlus ja upsakus ning nende süvendamine ei lahenda midagi.

Lisaks on see kontraproduktiivne. Demokraatia säilimiseks on vaja seda, et kaotajad näitaksid üles suuremeelsust ja tsiviliseeritust. Lõppude lõpuks ootame me vastaspoolelt just seda ning meie protestid on mõjusamad, kui me näitame, et me aktsepteerime mängureegleid.

Teiseks, Ühendriigid on midagi enamat oma relvajõudude ülemjuhatajast. Riigil on tugevad institutsioonid. Me peame lävima nende USA süsteemi osadega: loodetavasti on nad olemas veel kaua pärast seda, kui härra Trumpi biograafiate liigutamisest raamatupoodides päevakajaliste raamatute sektsioonist ajalooraamatutele pühendatud riiulitele on saanud ammune sündmus.

Enamgi veel, valitsus ei hakka tõenäoliselt koosnema paadunud trumpiaanidest. Riigi esimene perekond ei ole piisavalt suur ning härra Trumpi poliitiline kompass on viimastel aastatel liikunud sedavõrd vabalt, et tema lähenemise täpne defineerimine kujuneb raskeks.

On küllaltki tõenäoline, et leiame uue valitsuse koosseisust tuntud vabariiklasi, sealhulgas eelmise Bushi administratsiooni veterane. Kui eurooplased olid valmis nendega toona suhtlema, siis miks peaksime neist nüüd kõrvale hoidma?

Hirmukülvajatel võib tõesti õigus olla ning Ühendriigid võivad olla teel fašismi. Samuti võib juhtuda, et ausad ja kohusetundlikud ametnikud hakkavad massiliselt ametist lahkuma selle asemel, et viia ellu korraldusi, mida nad peavad põhiseadusvastasteks (nagu piinamine või USA kodanike järele nuhkimine).

Uue valitsuse välispoliitika võib osutuda sedavõrd laiduväärseks ja mõistlikule kriitikale niivõrd immuunseks, et tugeval Atlandi-üleste suhete pooldajal ei jää muud üle, kui sellele avalikult vastu seista. See saaks teoks näiteks siis, kui Trumpi valitsus püüaks sõlmida Vladimir Putiniga "suurt tehingut", hüljates NATO ja määrates Ida-Euroopa Vene mõjusfääri.

Praegu on sellest veel vara rääkida. Samuti on võimalik (ja minu hinnangul tõenäolisem), et härra Trump avastab, et liitlasteta on Washingtonis (või välismaal) millegi kordasaatmine pea võimatu ja jääb suuresti sõltuma vabariiklaste kogenud välispoliitika asjatundjatest ning Washingtoni kurikuulus imav kliima neelab valimiskampaania viimsegi auruvine.

Sel juhul ajaksime asju lihtsalt ühe järjekordse administratsiooniga: oleme viimastel aastakümnetel üle elanud nii mõnegi viletsa valitsuse.

Asi ei ole niivõrd selles, et härra Trump võib kujuneda eriti halvaks, kuivõrd selles, et Lääs on praegu varasemast palju nõrgem ja seda põhjustel, mida me alati ei mõista.

Meil on tõelised konkurendid. Islam kujutab endast ideoloogilist väljakutset Lääne liberalismile paljudes maailma paikades (muuhulgas mõnede elanikkonnakihtide seas meie endi riikides). Hiina on pikas perspektiivis kaugelt tõsisem geopoliitiline rivaal kui omaaegne Nõukogude Liit. Me oleme võlgades, lõhenenud ja ülekoormatud. Seda enam on põhjust hoida ühte, nii tihedalt ja kaua kui võimalik.

Autori arvamus ei pruugi kokku langeda toimetuse seisukohaga.

33
Tagid:
boikottimine, kontraproduktiivne, Edward Lukas, Donald Trump, Suurbritannia, USA