Eesti kaitseminister Hannes Hanso (esiplaanil)

Minister Hanso: kõiges on süüdi Venemaa

116
Eesti kaitseminister Hannes Hanso väitis Riias toimunud NATO julgeolekukonverentsil, et kogu süü NATO-ga suhete halvenemise eest lasub Venemaal.

ТАLLINN, 4. november — Sputnik, Aleksei Toom. NATO järjekordsel julgeolekukonverentsil, mis seekord leidis aset Riias ja oli pühendatud „agressiivsele" Venemaale, väitis Eesti kaitseminister Hannes Hanso, et muudatused alliansi ja Venemaa suhetes on põhjustatud tema „ebaseaduslikest sõjalisest tegevustest" Gruusias, Ukrainas ja Süürias.

„Need tegevused on lämmatanud meie soovi teha koostööd Venemaaga ning sundinud meid tegutsema kaitsealliansina," ütles Hanso konverentsi paneeldiskussioonis. Hanso tuletas meelde, et veel 2010. aastal nimetas NATO koostööd Venemaaga strateegiliselt tähtsaks, ehitamaks üles ühiseid huve kaitsvat kestvat rahu, ning kaks aastat hiljem nimetas Allianss Venemaad strateegiliseks partneriks.

"Kahjuks näitas Venemaa end 2014. aastal Krimmi annekteerides ja Ida-Ukraina separatiste toetades kui strateegilist vastast, mitte kui partnerit," lausus Hanso. „Ka Venemaa riiklikus julgeolekustrateegias hakati nimetama NATOt ja Ameerika Ühendriike ohuks riigi julgeolekule."

Hanso rõhutas, et tema hinnangut siinsele julgeolekukeskkonnale jagab kogu euroatlantiline rahvusvaheline kogukond, kõik NATO liikmesriigid saavad aru, et ükski riik ei tohi iial arvata, et tal on õigus jõuga survestada teist riiki, nii nagu Venemaa on seda teinud Gruusia ja Ukrainaga ning Venemaa ebaseaduslikke tegevusi ei saa "legitimeerida".

Segadus põhjuse-tagajärje seostes

Tähelepanu väärivad need loogilised vastuolud minister Hanso argumentides, mis hakkavad silma ka paljude teiste Venemaa „agressiivse" poliitika paljastajate kõnede puhul. Mainitud ministripoolne Venemaa kuulutamine „strateegiliseks partneriks" 2012. aastal leidis aset juba ajal pärast 2008. aasta augustisündmusi Lõuna-Osseetias, kus grusiinlastest „sinised baretid" tulistasid vene „sinibarette", tappes ja haavates mitmeid sõjaväelasi.

Siis algas sõda kahe riigi vahel. Järelikult ei pidanud NATO tol ajal Venemaa-Gruusia konflikti takistuseks Moskvaga koostöö tegemisele. Minister Hanso meenutas Ida-Ukraina „separatistide" toetamist Venemaa poolt, kuid ei korranud enam varasemat süüdistust Venemaa regulaararmee väeosade kasutamisest Ukraina konfliktis.

Seeläbi seadis ta kahtluse alla Venemaa „sõjalised tegevused" Ukrainas ja ühtlasi Kiievi kinnitused ning Washingtoni varasemad avaldused. Washingtonile võibki, muide, täiel määral adresseerida minister Hanso avaldused, et „ükski riik ei tohi iial arvata, et tal on õigus jõuga survestada teist riiki".

Vaevalt küll tuleb veel kord tuletada meelde Serbiat, Afganistani, Iraaki, Liibüat ja paljusid teisi maid, kus USA ja NATO on demonstreerinud soovi just nimelt „jõuga survest avaldada" ja palju verd valanud. Mis puudutab Süüriat, siis, nagu ametlik Moskva, aga ka Süüria valitsuse esindajad korduvalt on rõhutanud, on antud hetkel Venemaa ainus riik, kes võitleb terroristidega seaduslikel alustel, Süüria valitsuse palvel ning temaga sõlmitud vastava lepingu põhjal.

Venemaa kallaletung on napilt tõenäolisem kui tulnukate rünnak

Mis puutub Moskva „agressiivsetesse" plaanidesse Balti riikide ja NATO suhtes, siis iseloomustas neid ootamatult täpselt Eesti peaminister Taavi Rõivas. 35. kõrgemate riigikaitsekursuste lõpetamisel teatas peaminister, et riik peab olema valmis ka nendeks ohtudeks, mille realiseerumise võimalus on kaduvväike.

Ehkki udused formuleeringud peaministri kõnedes jätavad sageli piisavalt tõlgendusruumi, võib tema sõnu riigi valmisolekust tegelikult ebatõenäolisteks ohtudeks sobitada ka „agressiivse" Venemaa kallaletungiga Eestile.

Sellise järelduse saab teha valitsuse pressiteatest, kus tsiteeritakse valitsusjuhi esinemist. On selge, et „ettearvamatu" ida poolt tuleva rünnaku võimalikust hindab Rõivas siiski pisut-pisut tõenäolisemaks kui tulnukate või Läänemerest Kalevi kommivabriku allakugistamiseks välja roniva merekoletise kallaletungi.

Sellegipoolest kasutavad ühe ja sama Eesti valitsuskabineti ministrid selgelt erinevaid mõõtkavasid idast lähtuva ohu hindamiseks. Kui kaitseminister näeb selle tõenäosust kuskil kümmekonna protsendi piirides (kusjuures tema hinnangute kõikumisamplituud oleneb otseselt sellest, kas samas kõrval seisab mõni NATO kindral), siis peaminister peab ilmselgelt silmas märksa väiksemat suurusjärku.

116
Tagid:
oht, rünnak, NATO, Hannes Hanso, Eesti, Venemaa