Riias tegutsenud Kivisõprade Klubi juht, üks Baltimaade tuntumaid ehtemeistreid, kunstnik Sergei Aleksejev

Läti kohaliku merevaigu pähe müüakse odavat sissetoodud kaupa

1015
(Uuendatud 17:14 03.11.2016)
Turistid ei kahtlusta, et Riias müüakse nüüdsel ajal kõige enam tooteid maailma kõige odavamast Kolumbia või Ukraina merevaigust, mis reeglina on hangitud ebaseaduslikult, seejärel aga müüdud Baltimaale.

Jevgeni Leškovski, Läti Sputnik

Palju aastaid on Riias tegutsenud Kivisõprade Klubi, mida juhib üks Baltimaade tuntumaid ehtemeistreid, kunstnik Sergei Aleksejev. Meistri eriliseks lemmikuks on merevaik. Sellepärast kutsutaksegi Sergeid sageli loenguid pidama — kõnelema sellest hämmastavast mineraalist, merekuninga tütre pisaratest. Paljud on siiralt üllatunud teada saades, et, nagu selgub, Läti merevaiku ei ole olemas, küll aga käib Baltimaades juba ammu ulatuslik „pisaraturu" ümbermängimine.

Kaliningrad — merevaigu ladu

„Lätis ei ole oma merevaiku õigupoolest kunagi olnud, vaid on olnud Kaliningradi oma. Leiukohtade osas on kasutusel mõiste „esmased ja alluviaalsed — kaldaliivale uhutud". Lätis leitakse alluviaalse, liivaleuhutud päritoluga merevaiku. Kaliningradis on planeedi Maa kõige suuremad merevaiguvarud: seda on seal suurte kihtide kaupa, millest lähtuvad „peenikesed nired" — sealhulgas ka meile," ütles Sergei Läti Sputniku korrespondendile.

Kauges minevikus korjasid mereäärsete alade asukad pärast tugevaid torme korvitäite kaupa inimese pea suurusi merevaigukamakaid ja hiljem kütsid nendega ahjusid. Aga see aeg sai otsa. Üksnes viimase aastaga on merevaigu hind Kaliningradi oblastis tõusnud 25-kordseks.

Kvaliteetne merevaigukuulike läbimõõduga 2,6 sentimeetrit maksab seal vähemalt 300 eurot. Ei ole kindel, kas Venemaa ekspordib nüüd Lätisse vähem merevaiku, kuid konkurente tekib talle üha enam. Otsustage ise: kui kilogramm Kolumbia töötlemata merevaiku maksab 70-90 dollarit, Kaliningradi oma aga üle 1000 euro (ja hind kasvab pidevalt).

Ladina-Ameerika merevaiku (välimuselt rohekas, kaalult kõige kergem) on siin seni vaid 5%, kuid tõusutrend on nähtav. See-eest Ukraina merevaiku on siin 60%. Ja seegi on Kaliningradi omast 15-20% odavam.

Merevaigu-Klondike

„Ukraina merevaiku (näiteks Klesovo piirkonas) toodetakse suuremalt jaolt ilma igasuguse riigipoolse kontrollita ja sinna, kus seda kaevandatakse, kardab isegi miilits kohale minna," ütleb Sergei. „Ukrainas kaevandatakse merevaiku barbaarselt: silmapiirini laiuvad kuumaastikud segipööratud kändude ja mädanenud puutüvedega — seal, kus veel mõned kuud tagasi kasvas tihe elus mets. Merevaigukihini jõudmiseks torgatakse maasse toru, sellesse lastakse vesi ja see uhub oma tohutu survega merevaigu maasügavusest välja ning maapinnal kogutakse saak võrkudega kokku — justnagu soos."

„See, kes tahab päevaks „merevaigu-Klondike´i" pääseda, maksab „järelevaatajatele" tohutuid summasid (vahel kuni 500 dollarit) — kaevandamisõiguse eest," jätkab asjatundja. Aga kõige olulisem küsimus on: milline merevaik pakub sellest toodete valmistamiseks rohkem huvi, kas Baltikuni või Ukraina oma? Sergei arvab, nagu paljud teisedki: Kaliningradi merevaigul konkurente ei ole! Ukraina oma aga ei ole samavõrd maaliline ja mitmekesine, seda on meistri jaoks igavam töödelda, ehkki selles merevaigus on vähem defekte.

Leidub mõistagi ka ilmseid võltsinguid (nagu püramiide meritähtede ja skorpionidega), kuid eristada, kas tegemist on ehtsa merevaiguga või mitte, on sageli võimalik vaid laborimeetodil. Oskuslikud meistrid kasutavad selliseid tehnikaid, et kui merekuninga tütar neist kuuleks, lõpetaks ta nutmise ja pooks ennast mõne vetikaväädi külge üles.

Kuidas võltskaupa ära tunda?

Läbiproovitud meetodid — näiteks, lasta merevaigutükike vette ja vaadata, kas tõuseb pinnale või mitte — ei pruugi toimida. Kusjuures on selliseidki ehtsa merevaigu liike, mis upuvad…

Lätis on levinud nähtuseks suveniirid pressitud merevaigust. Peenekiulised kivid ja tootmisjäägid kuumutatakse ja pressitakse kokku, saadud toorikut töödeldakse samaviisi nagu tavalist merevaiku. Tõeline meister suudab ehtsa merevaigu mitte ainult väljanägemise, vaid ka lõhna järgi tuvastada. Tõsi, selleks tuleb merevaiku pisut söövitada — näiteks tulise nõelapeaga —, et tema (tavaliselt viiruki- või männivaigu-) lõhna tunda. Aga kes seda suveniiriputkas teha lubab?

Veel üks töötlusviis on paakumistehnika. Faktuurilt ja värvuselt omavahel sobivad merevaigutükikesed sulatatakse lämmastikukeskkonnas kõrgel temperatuuril kokku. See on uudne ja küllaltki kallis patenditud tehnika, mida kasutatakse näiteks juhul, kui tegemist on kuni 30-millimetrise läbimõõduga kaelakeehelmeste valmistamisega.

„Aga loomulikult ei ole sugugi kõik, mida Riias müüakse, võltskaup. Ehtsat ja kvaliteetset merevaiku on siin müügil rohkesti. On ka tõesti suurepäraseid kohalike meistrite töid, tõelisi kunstiteoseid," tunnistab asjatundja. Ainult et tõsist ehete hulgitootmist Lätis ei ole, nii nagu see varem toimus tootmiskoondises Dailrade ja kombinaadis Māksla, mida ammu enam olemas ei ole.

„See-eest on nüüd leedukad selles vallas edukad: meie naabrite juures toodetakse ehteid tohutu voona. Kuid veel suurem voog tuleb — hiinlastelt. Leedulased veavad Hiinasse toorainet — merevaigutükke (reeglina Kaliningradist või Ukraina ebaseaduslikest „isatandustest" pärinevat). Suure Hüveolu Taevariigis need töödeldakse ja tuuakse siis Lätisse juba valmis toodetena — nagu „Baltikumi sümbol"," nendib Sergei.

Ning seejärel sõidavad skandinaavlased või venelased Riiga ja usuvad, et ostavad Läti tooteid kohalikust toormest, aga tegelikult, tuleb välja, soetavad endile Ukraina merevaiku ja ehteid made in China.

1015
Tagid:
merevaik, võltskaup, Sergei Aleksejev, Kaliningrad, Riia, Ukraina, Balti riigid