Saksa majandusteadlase Hans Werner Sinn

"Brexit, migrantidelaine, euro katastroof - kuidas Euroopat taaskäivitada"

52
(Uuendatud 13:52 07.11.2016)
Portaali Sputnik intervjuu (täisvariant) Saksa majandusteadlase Hans Werner Sinn'iga, kes kritiseerib Euroopa Liidu (EL) juhtkonda tema poliitilise kursi eest, mis pooldab Euroopa majanduse tervendamise nimel Kreeka lahkumist eurotsoonist.

TALLINN, 28. oktoober — Sputnik. Sinn nimetab 2010-ndaid Europa jaoks kaotatud kümnendiks ja ennustab avalikult Itaalia lahkumist eurotsoonist oma raamatus "Brexit, migrantidelaine, euro katastroof — kuidas Euroopat taaskäivitada".

Peamine mõte seisneb selles, et Euroopa on sõjajärgse aja kõige tõsisemas kriisis, probleemid on tohutud. Portaali Sputnik poliitiline vaatleja Marcel Joppa kohtus professoriga Berliinis ja tegi temaga eksklusiivse intervjuu praeguse süsteemi kriitikast.

Härra Sinn, 2016. aasta ei olnud Euroopale kõige kergem. Juba Teie raamatu pealkiri vihjab, et just juunikuu osutus Teie arvates otsustavaks. Esitades küsimuse mõnevõrra lihtsustatud kujul: kas Te arvate, et see juuni on Euroopa lõpu algus?

Ei, see ei oleks liialdus. Kuid ilmunud on uued ohud, on loodud eeldused teistsuguse Euroopa tekkeks. Mis siis juunis toimus? 23. juunil otsustati Ühendkuningriigi lahkumine EL-st. Kui väljendada seda majanduslikus mõõtmes, siis Ühendkuningriigi lahkumist võrdsustatakse 28-st olemasolevast EL liikmesriigist 20 lahkumisega. Seda pole vähe.

21. juunil, seega kaks päeva enne brexiti otsust, tegi Saksamaa konstitutsioonikohus otsuse rahapoliitiliste otsetehingute (Outright Monetary Transactions) kohta. Selle tehnilise termini taga peitub midagi rohkemat kui Euroopa Keskpanga piiramatu kaitse lubadus investoritele, kes omandasid Euroopa riskirühma kuuluvate riikide võlakirju.

See 2012. aastal antud kaitselubadus viis intressimäärade olulisele langemisele, mis võimaldas nendel riikidel võlaorjusesse langeda ja mille tagajärjel nad sinna ka langesid. Kusjuures veel nii sügavale, et rahanduspakett, mille vastuvõtmise Angela Merkel saavutas, osutus ebaefektiivseks.

Vaatame nüüd lähemalt üht tähtsamat juunisündmust — brexitit (Ühendkuningriigi lahkumine Euroopa Liidust). Möödunud aastal olite te brexiti vastu ja pooldasite grexitit (Kreeka lahkumist eurotsoonist). Kas brexit annab Euroopale võimaluse end taasluua?

Brittidele ei olnud see hea otsus, sest see toob kaasa eelkõige majandusraskused. Kreeka suhtes aga arvasin ma, et kreeklastel oleks parem pärast eurotsoonist lahkumist viia läbi oma rahvusliku valuuta devalveerimine ja taastada konkurentsivõime. Kuid kreeklasi välja ajada ma ei tahtnud.

Kuid nüüd on britid oma otsuse teinud. Enamus hääletamisest loobunud kodanikest pidasid EL mingiks eksperimendiks, mida ei tasu jätkata. See on fakt. Nüüdseks on uus peaminister May juba teatanud, et Ühendkuningriik alustab formaalsete lahkumisläbirääkimistega enne järgmise aasta märtsikuud. Siis vaatame, mis edasi saab. Tegelikult on lahkumisläbirääkimisteks ette nähtud kaks aastat, kuid ma julgen kahelda, et sellest piisab.

Millist brexiti varianti, kas pehmemat või karmimat, eelistate Teie? Britid ei ole selles küsimuses veel üksmeelele jõudnud.

Mina eelistaksin võimalikult pehmemat varianti. Mida lähemale EL-le britid jäävad, seda parem. Kuid nad ei ole nõus vaba liikumise põhimõttega, nad kardavad migratsiooni. Keegi võib nimetada seda foobiaks, kuid minu arvates ei ole see õiglane. Viiekümnendatel ja kuuekümnendatel toimus massiline immigratsioon endistest Rahvaste Ühenduse riikidest.

Ja see on Ühendkuningriigi vana probleem, vähemalt nii suhtub sellesse riigi põliselanikkond. Kui Ühendkuningriigi lävele ilmusid uued migrandid, hakkas inimeste peades häirekell lööma. Võib arutleda selle üle, on see õige või mitte, kuid fakt jääb faktiks — migratsiooniprobleem mõjutas EL-st väljaastumise otsust oluliselt.

Kui britid loobuvad inimeste vaba liikumise põhimõttest, siis mis meil üle jääb? Mõned EL-s väidavad: "Me ei luba teil kringlist rosinaid välja urgitseda. Kui te keeldude liikumisvabadusest, ei saa te midagi. Siis kehtestatakse tollipiirid." Minu arvates ei ole see õige lähenemine.

Sest isegi kui inimesed ei või vabalt riigipiire ületada, siis vabakaubandus toob kõikidele liikmesriikidele vaid kasu. Vabakaubandus ei ole mängimine nullsummaga (s.t. kui üks pool kaotab, siis teine kindlasti võidab ja vastupidi — tõlkija märkus). Me tulistame endale jalga, kui me seda takistama hakkame.

Saksamaa välisminister kutsus hiljuti üles vältima EL lagunemist. Euroopa Parlament aga nõuab juba ammu rohkem demokraatiat ja rohkem pädevust — parlament ise, näiteks, ei saa seaduseelnõusid esitada, selleks on tal vaja Euroopa Liidu Nõukogu. Kas arvate, et tänaseks on demokraatia küsimus EL jaoks küps?

Jah. EL ministrite nõukogu, näiteks, on mõnevõrra problemaatiline organ — Kui EL liikmesriigi ministril ei õnnestu oma riigis teatud ettepanekuid läbi suruda, siis kohtub ta oma kolleegidega Brüsselis ja seal luuakse ministrite nõukogu. Meil on olemas ökoloogiaministrite nõukogu, rahandusküsimuste ministrite nõukogu jne.

Selles nõukogus võtavad nad vastu direktiivi, mida seejärel hakatakse arutama liikmesriikide parlamentides. Ja see on juba palju raskem probleem demokraatiale, sest demokraatia pööratakse sellega jalgadelt pea peale. Mõned konstitutsioonikohtu liikmed on selle kohta juba märkusi teinud.

Seepärast küll EL-s juba on, mida reformida. Arvan, et brexitit tuleks EL reformimise huvides ära kasutada. Võimatu on see lihtsalt päevakorda võtta — Euroopale on vaja täiesti uut reeglite süsteemi. Muuta tasuks paljut. Näiteks tuleb arutada, milline peaks olema migratsioon arenenud sotsiaalkindlustussüsteemiga riikide vahel.

Tuleb läbi arutada euro reorganiseerimise küsimus, kas lubada ühisvaluutasüsteemist lahkumist või mitte. Tasuks mõelda ka sellele, kui palju pädevust tuleks üldse Brüsselile delegeerida. Brüssel tahaks endale saada kõiki võimalikke pädevusi ja ta teeb rohkem, kui vaja oleks. See ärritas britte, see ärritas paljusid teisi EL-s. Kunagi tuleb sellele reageerida. Millal siis veel, kui mitte nüüd?

Oma raamatus "Must juuni" pöörate Te palju tähelepanu põgenike teemale. Praegu võiks naiivselt küsida: "Põgenike juurdevool? Kuid suurt osas selles mängis hoopis 2015. aasta", miks siis just 2016. aasta juunikuu?

2016. aasta juuni on seotud põgenike teemaga niivõrd, kuivõrd see ajendas britte EL-st lahkuma. Referendumi päeval viidi brexiti pooldajate hulgas läbi küsitlus ja tulemused näitasid, et põgenike küsimus oli otsuse langetamisel kõige olulisem edestas suuresti kõiki teisi. Ka Euroopas ei ole migratsiooniga kõik korras.

Meil on suur heaolumigrantide protsent. See tähendab, et inimesed sõidavad teistesse riikidesse mitte ainult sellepärast, et seal saavad nad palju suuremat palka, vaid ka sellepärast, et nad loodavad lisasissetulekut hüvede ümberjaotamisest, mis on sotsiaalriigile omane. Selline sotsiaalne migratsioon on ebaefektiivne. Sellega tuleb midagi teha ja selle peale tuleb mõtlema hakata.

Ma ei hakkaks liikumisvabadust piirama, nagu seda teevad britid, ma piiraks juurdepääsu sotsiaalriigi hüvedele, liikumisvabaduse säilitaksin aga muutmata kujul. Igal juhul on probleem, mida britid tunnistavad ja millest nad täiesti põhjendatult rääkima hakkasid, olemas. Omal ajal ei suutnud peaminister Cameron oma nõudmisi EL raames läbi suruda ja see soodustas samuti Ühendkuningriigi lahkumist EL-st.

Pärast seda, kui tekkis põgenikeprobleem, suurenes paljudes Euroopa riikides parempoolsete parteide arv, Saksmaal tekkis "Alternatiiv Saksamaale" (AfD). Kui ohtlik selline tendents on?

Parempoolsed ja vasakpoolsed parteid… Praegu on meil võimul sotsiaal-radikaalsed vasakpoolsed valitsused Kreekas ja Portugalis. Paremparteid ei ole sellistesse võimukõrgustesse veel jõudnud. Kuid sellised parteid on olemas. Itaalias on Beppe Grillo, kes teeb üsna natsionalistlikke avaldusi ja tahab eurotsoonist välja astuda. Prantsusmaal on Marine Le Pen, kes tahab samuti eurotsoonist väljuda. Perspektiivis on need prognoosimatuse allikad, millele on rakse adekvaatset hinnangut anda.

On samuti võimalik, et Itaalia peaminister Renzi ei suuda ellu viia oma parlamendireformi ja siis tõusetub küsimus, kes valitsust juhtima hakkab. Võimalikud on uued valimised ja siis tekivad Beppe Grillol uued võimalused. Otsustades küsitluste põhjal on tema reitingud kõrged. Kui liita kõik euroskeptiliselt meelestatud parteid Itaalias, siis nii kummaline, kui see ka ei tundu, saame kokku 57%. Selles mõttes on tulevik üsna tume.

Saksamaal muutub AfD üha tugevamaks. Kuid alguses, kui sellel parteil ei olnud veel avastanud enda jaoks migratsioonipoliitika teemat, kõneldi peamiselt Euroopa ühtsest valuutast. Seda parteid peeti ja peetakse jätkuvalt euroopa ühise valuuta suhtes väga kriitiliseks. Ka Teie räägite juba üsna ammu euro katastroofist. Milline nendest teemadest on Euroopale esmatähtis ülesanne, kas euro või migratsioonikriis?

Keskmises perspektiivis on selleks euro, pikas perspektiivis migratsiooniteema. Aafrikas elab 1,1 miljardit inimest, mis tekitab märkimisväärse migratsioonisurve. Polegi päris selge, mis selles osas lähimate kümnendite jooksu toimuma hakkab ja mida me tegema hakkame.

Mina arvan ja sellest on mu raamatus ka juttu, et tuleb vähemalt luua Vahemere liit ja töötada välja spetsiaalne programm Vahamere lõunarannikul asuvate riikide tugevdamiseks. Sellega stabiliseeruks seal majandus sedavõrd, et see tohutu migratsioonisurve väheneks mõnevõrra. Kuid ka sellest on vähe.

Tuleb täita seadusandluse nõuded poliitilise varjupaiga andmise kohta, mis meil juba olemas on. See seadusandlus aga sätestab, et riigipiiri ületamine poliitilise varjupaiga taotlemise eesmärgil ei ole kategooriliselt lubatud. Kui inimene on riiki sisenenud, siis on tal muidugi vastavalt Genfi põgenike staatuse konventsioonile õigus kaitset paluda.

Kuid Saksamaa piiri ületada kaitse saamise eesmärgil ei saa. Sissesõidust tuleb keelduda nendele varjupaigataotlejatele, kes püüavad riiki siseneda kolmandate riikide, mis on tunnistatud ohututeks, näiteks Austria, kaudu. Saksamaa seadusandluses on see öeldud selgelt ja ühemõtteliselt.

Siin on veel palju probleeme ja minu arvatus tuleb need lahendada Euroopa tasandil tsentraliseeritult. Meil on vaja varjapaiga taotlemise alast üleeuroopalist seadusandlust. Me peame toetama inimesi, kes tõepoolest pretendeerivad poliitilisele varjupaigale, EL uksed tuleb nendele avada.

Kuid ei saa lubada, et inimesed sõidaksid kõigepealt kohale, siis elaksid siin aastaid varjupaiga saamise otsuse tegemise ootuses. Kõigepealt tuleb välja selgitada, kas inimesel on õigus varjupaika saada ja alles pärast võib ta riiki siseneda. Tegelikult on selleine olukord ka paljudes teistes riikides.

AfD asub Saksamaa poliitilise spektri ühes servas, Vasakpartei (Die Linke) teises. Te nimetasite mõnesid Sahra Wagenknechti aasta alguse avaldusi "pankade ahnuse" ja "eurokatastroofi" teemal, suhteliselt vastuvõetavateks, kuid see oli juba mitu kuud tagasi. Kas täna on Teil pr Sahra Wagenknechti ja Vaskaparteiga endiselt ühine liin?

No see on nüüd küll liialdus. Pr Wagenknecht on tark naine, ta räägib palju mõistlikku juttu, kuid paljude tema vaadetega ei saa ma nõus olla. Paljud poliitikud Saksamaal on teinud avaldusi, millele ma võiksin alla kirjutada. Samas on ka palju sellist öeldud, millega ma nõus ei ole.

Võiks keskenduda ühele või teisele avaldusele. Nii et ma ei väldiks kontakte pr Sahra Wagenknechtiga, kes on mulle isiklikult vägagi sümpaatne. Ma diskuteeriksin temaga meeleldi.

Kuidas siis nüüd nii on juhtunud, et Vasakpartei ja isegi AfD tsiteerivad teid meeleldi, kuid CDU (Kristlik-Demokraatlik Liit) ja SPD (Sotsiaal-Demokraatlik Partei) aga vastupidi, teevad seda vaid erandjuhtudel?

Asi on selles, et CDU ja SPD on juhtivad parteid ja iga selle partei saadik, kes kasvõi natukenegi iseseisvat mõtlemist ilmutab, saab kohe parteilt käsu mitte esile tikkuda, sest see on "ülalt" tuleva parteiliini vastu. Opositsiooniparteid aga võivad nendel teemadel vabalt diskuteerida.

Kui pr Merkel opositsioonis oli, mäletan seda aega hästi, oli ta valmis paljudeks radikaalseteks muudatusteks. See puudutas Saksamaa tööturgu ja paljut muud. Kuid sellest hetkest, kui inimene satub valitsuse koosseisu ja kehtestab endale teatud käitumisjoone, siis tahab ta, et teda segatakse võimalikult vähe.

Ja lõpetuseks käsitleme veel üht väga aktuaalset teemat: Euroopa Liidu Nõukogu võitleb selle eest, et sõlmida vabakaubandusleping Kanadaga (CETA). Üldiselt peakski leping olema juba allkirjastatud, kuid mõned Belgia regioonid blokeerivad seda. Saksamaal on märkimisväärne osa elanikkonnast samuti vabakaubandusleppe vastu. Kuivõrd on kõik see EL praeguse olukorra mõttes sümboolne?

Mina pean seda protsessi äärmiselt kasulikuks. Ei saa ometi lubada, et Brüssel otsustaks ise selliseid küsimusi, mis on EL suurte regioonide huvidega vastuolus. Me peame üksikute regioonide huvidega rohkem arvestama, sest ka meie, sakslased, ei kirjuta ju samuti kõikidele dokumentidele tingimusteta alla. Mul on õigus meenutada Saksamaa konstitutsioonikohtu otsust, milles öeldi ühemõtteliselt, et need ETA osad, mis puudutavad mitte ainult EL seadusandlust ei saa jõustuda kohe.

Sisuliselt käitub ka Saksamaa samamoodi, nagu Valloonia ja ta ei ole valmis kokkulepet Kanadaga sellisel kujul alla kirjutama. Kuid Valloonia ettepanek on just seesama, millest kirjutab konstitutsioonikohus: investeeringute kaitse arbitraažikohtutes nende praegusel kujul ei ole antud momendil vastuvõetav.

See tähendab teiste sõnadega: Te olete kategooriliselt Valloonia poolel ja väidate, et CETA lõplik leping tuleb veel kord läbi töötada?

Ei, see kestab märksa kauem. Me peame siin Saksamaal kannatust varuma, kuni Saksamaa Konstitutsioonikohus selgitab need küsimused lõplikult. Selle otsuse tegemiseks võib kuluda aastaid. Niikaua aga kehtib CETA leping vaid kärbitud kujul.

Lõpetuseks tahaksin veel kord naasta oma esimese küsimuse juurde: millises olukorras on Euroopa praegu ja kas meid on veel võimalik päästa?

Muidugi on meie päästmine võimalik ja Euroopa ei kao kuhugi. Pole tähtis, millised saavad seejuures olema poliitilised struktuurid — Euroopa eksisteerib edaspidigi. Kuid on tulnud aeg järele mõelda: kas on üldse valitud õige kurss? Tegelikult paljudes suundades on see ebaõige. Ühendkuningriigi lahkumine EL koosseisust on umbusaldusavaldus EL senisele kursile. EL oleks pidanud sellele kriitikale reageerima ja muutuma, sest Saksamaa huvid on paljudes küsimustes inglaste omadega palju sarnasemad kui prantslaste huvid. Kasvõi näiteks vabakaubanduse ja liikmesriigi osa küsimustes.

Ühinenud Euroopale alternatiivi ei ole. Euroopa peab sõjaõudustest järeldused tegema ja toetama protsesse, mis on tema integreerimisele suunatud. Tegelikult kehtib sama ka endise NSV Liidu ja selle kohta, mis temast järgi on jäänud. Me kõik peame kuidagi üksteisega kohanema ja lävima. See integratsioon võib olla tihe poliitiline integratsioon, nagu EL Lääne-Euroopa liikmesriikidel. Kuid see võib olla ka lihtsalt rahulik kooseksisteerimine, mida me peaksime püüdma üles ehitada Venemaa ja teiste riikidega.

52
Tagid:
migrandilaine, euro, katastroof, Brexit, Hans-Werner Sinn, Saksamaa, EL
Samal teemal
Ekspert: aeg järele mõelda: kas me valisime üldse õige kursi?