Itaalia Sputniku sõltumatu ajakirjanik Giulietto Chiesa

Lääne peavoolumeedia matused

181
(Uuendatud 16:03 26.10.2016)
Me oleme lääne peavoolumeedia matustel. Russofoobsed rünnakud on nüüdseks võtnud juba sedavõrd ogara kuju, et saavutavad risti vastupidise efekti. Viha asemel tekitavad nad hoopis uudishimu. Ja põlguse asemel – imetlust.

Giulietto Chiesa, Itaalia Sputniku sõltumatu ajakirjanik

Ja kuivõrd see kõik põhineb oma valdavas enamuses katsetel diskrediteerida Vladimir Putini isikut, siis tuleb välja, et Venemaa riigipea populaarsuse kasv rahvusvahelisel areenil transformeerub lääne ajakirjanduse autodafeeks, hirmsaks lüüasaamiseks.

Lääne seirekeskused täheldavad avaliku arvamuse muutumisi jälgides suure rahulolematuse ja ärevuse tunnusmärke. Tuhandete lääne propagandistide nähtamatud väed ei paista enam olevat suutelised tootma piisavas koguses toksiine Euroopa avaliku arvamuse mürgitamiseks. Info, mis saabub „vaenlase poolelt", näib tekitavat üha enam usaldust.

Hoolimata sellest, et Putinit nimetatakse avalikult mõrtsukaks (ja saagu siin korratud tema ohvrite nimekiri: Politkovskaja, Litvinenko, Nemtsov, Malaisia Boeingu katastroofi ohvrid, Aleppo pommitamise ohvrid jne.), korruptandiks (tema väidetavate kontode pärast maksuparadiisi-pankades); agressiivseks vallutajaks (Ukraina „okupeerimise" ja Krimmi „annekteerimise" pärast), potentsiaalseks agressoriks (et kavatseb allutada endale Balti riigid), selgub, et lääne lehelugejad ja televaatajad, Euroopa tavakodanikud, nn inimesed tänavalt tunnevad tema suhtes pigem imetlust kui põlastust.

Näiteks saab aina enamatele inimestele üha ilmsemaks, et Venemaast on saanud otsustav tegur niinimetatud Islamiriigi hävitamisel Iraagis ja Süürias. See tähendab, et Venemaa on võitluses rahvusvahelise terrorismiga Euroopat aidanud. Järelikult — Putin on sõber, mitte vaenlane. Putini „palgamõrvarid" on küll endiselt lugejate-vaatajate mõtetes, kuid paljude jaoks (ja nende arv kasvab) on need muutunud meedia väljamõeldisteks, mis ei ole mingitegi tõenditega kinnitust leidnud ega taha kuidagi tegelikkusega sobituda.

Muinasjutt Venemaa püsivast agressioonist Baltikumis ja Poolas mõjub ainult osaliselt isegi nende riikide kodanikele, kuid miljonitele eurooplastele näib see jutt naeruväärselt jõuetu. Venemaa-vastaseid sanktsioone ei ihalda Euroopas keegi, ja paljud ei suuda endale põhjendada, miks on Euroopa riigijuhid võtnud vastu otsuse, mis on vastuolus nende endi majanduslike huvidega.

Ühesõnaga, tõsiasjad lükkavad eelarvamused ümber. Ja siis ei jää üle midagi muud, kui suurendada propaganda-annuseid, kasvõi USA asepresidendi Joe Bideni jälitusmaaniani, kus ta süüdistas Venemaa televisiooni koguni selles, et too üritab ja võib „sisuliselt sekkuda" USA presidendivalimiste tulemustesse.

See oli juba löök oma väravasse, mis näitab, et Ameerika Ühendriigid on osutunud Venemaa-poolse tehnoloogilise agressiooni ohvriks. Selle süüdistuse tõsiseltvõetavus on nullilähedane (seda enam, et kõik teavad, et süüdistus pärineb riigilt, kes leiutas kümnete riikide puhul „lillelised revolutsioonid").

Kõik sotsiaalvõrgustikud on ameeriklaste omad, kõik nad töötavad Lääne heaks, kuid nüüd levitavad needki vastakat infot. Eksisteerib RT. Ja Euroopas on veel sõltumatuid ajusid. Nii et tegelikult on info- ja kommunikatsioonialaste monopolide ajastu lõppenud. Ning peavoolumeedia laseb käiku uue ründeliini: „tõkestada Kremli propaganda" arvestusega, et meie propaganda korralikult ei toimi. Seetõttu tuleb esmajoones võimendada teesi, mille kohaselt kõik, mis tuleb „teiselt poolt", kujutab endast propagandat.

Teine punkt: keelata vaenulike kanalite tegevus, tekitades neile tehnilisi, poliitilisi, administratiivseid, juriidilisi ja politseilisi probleeme; vahistades vaenulikke ajakirjanikke (või neid tappes, nagu on juhtunud Ukrainas); sulgedes RT pangaarved Suurbritannias, lõpetades raadio- ja telesaadete edastamise seal, kus Kremli ketserlus eetrisse jõuab.

Me oleme tunnistajaks tsensuuri sisseseadmisele Läänes, kes seni oma sõnavabaduse ja arvamuste paljususega uhkeldas. Osapooled on kohad vahetanud. Ideedevaheline võistlus, isegi väga karm, kuid erinevuste mõistmiseks vajalik mõtete konkurents on asendunud keeldudega. Läänes hakkab tegutsema orwellik „Tõeministeerium" ja kui keegi selle hõlma alla ei kuulu, tuleb ta peatada, hävitada, eemaldada.

Nimelt selles seisnevadki matused, mida me näeme ja milles osaleme. Nende põhimõtete matused, mis kunagi muutsid Lääne tugevaks ja mis nüüd tunduvad talle iganenud ja kasutuskõlbmatud.

Toimetuse seisukoht ei pruugi kokku langeda autori seisukohaga.

181
Tagid:
rusofoobia, peavoolumeedia, Vladimir Putin, maailm, Venemaa
Teema:
Meedialahingud (254)