Illustratiivne foto

Arenguabi kohta ringleb Eestis palju väärkujutelmi

38
(Uuendatud 12:54 23.10.2016)
Arengukoostöö Ümarlaua juhi Sigrid Solniku sõnul ringleb arengumaade ja nende abistamise kohta sedavõrd palju müüte, et sageli on raske aru saada, mis on tõde ja mis mitte.

TALLINN, 23. oktoober — Sputnik. "Kindlasti oleme kaugete riikide  ja sealsete murede osas täna targemad kui 10 aastat tagasi. Samas levib veel üsna palju väärarusaamu," vahendas BNS Solniku sõnu. "On inimesi, kes arvavad, et arengukoostöö on sisuliselt "maakolgastes pärismaalaste narrimine". Teised leiavad, et me ei saa aidata, sest sureme siin ise nälga. Kolmandad on veendunud, et maailmas ei ole aitamisega midagi paremaks muutunud."

Solniku sõnul on üks müüt see, et arenguriike peaks riik aitama alles siis, kui endal enam ühtegi vaest inimest ei ole. See müüt on üks populaarsemaid Solniku sõnul.

"Viletsust on absoluutselt kõikides maailma riikides, ka Eestis ja iga vaese inimese aitamisega tuleb tegeleda. See, et Eesti teeb arengukoostööd ei võta ei tähelepanu ega raha ära siinsetelt inimestelt. Vaesusel on erinevad palged. Arenguriikide vaesus tähendab sageli joogivee, teede, WC, arstiabi või koolide puudust. Neid lihtsalt ei ole või kui on, siis on need nii kallid, et inimesed lihtsalt ei saa neid endale lubada," selgitas Solnik.

Teise müüdi järgi aitab Eesti arenguriike rohkem kui kohalikke inimesi. USA-s läbiviidud küsitlused näitavad, et tavainimeste arvates antakse arenguabi ligi 25 protsendi ulatuses eelarvest, tegelikkuses aga on see vähem kui 1 protsent.

"Sama moodi on Eestiga — peamiselt tegeleme enda inimeste hoidmise ja aitamisega, arengukoostöö osa SKT-st on 0,15 protsenti. Oluline on meeles pidada, et Eesti on aegade jooksul saanud nii arenguabi kui EL-i toetusi 32 korda rohkem kui ise abi andnud oleme," märkis Solnik. "Meile anti aastatel 1992-2002 arenguabi circa 830 miljonit eurot ja EL-i toetusi aastatel 2007-2013 circa 4,8 miljardit eurot. Aastatel 1998-2014 andsime ise arenguabi kokku circa 172,8 miljonit eurot."

Kolmanda müüdi järgi ei puutu inimene arenguriikidega kokku — ei mõjuta neid ega saa ka midagi nende heaks teha.

"Me ei mõtle sellele, kuid enamus meie toidust ja kaupades tuleb arengumaadest," ütles Solnik. "Joome hommikul kohvi, mille on kasvatanud Lõuna-Ameerika talunikud. Meie riided on ilmselt õmmeldud Bangladeshis. Kodumasinad tulevad Hiinast, vaibad Indiast, kakao Elevandiluurannikult, nutitelefonide tooraine Kongost, pipar Kambodžast ja roosid Keeniast. Seda loetelu võiks jätkata lõputult."

"Tarbimine on suhe erinevates riikides elavate inimeste vahel. Meie tarbimisest sõltub, kas kaugetes riikides ja sageli keerulistes oludes elavad inimesed saavad mõistlikes tingimustes tööd teha, kas nad saavad piisavalt palka, et enda lapsed kooli panna, arsti juures käia või puhast vett juua," selgitas Solnik. "Suured muutused võtavad aega, kuid nad on võimalikud. Näiteks on viimase 15 aastaga suudetud 50 protsendi võrra vähendada koolisüsteemist väljas olevate algkooliealiste laste arvu. Lõpuks on aga oluline see, et hädasolijatele abikäsi ulatataks, kas siis kusagil kaugemal, või siinsamas Eestis."

Eeloleval esmaspäeval peetakse üle maailma rahvusvahelist arengukoostöö teadlikkuse päeva, mille eesmärgi saab Eestis kokku võtta küsimusega "Miks on vaja minna kuskile arenguriiki vaeseid aitama, kas Eestis on vaeseid vähe?"

Arengukoostöö Ümarlaud on avalikes huvides tegutsev 31 arengukoostöö ja maailmahariduse valdkonna kodanikuühendust esindav organisatsioon.

38
Tagid:
arenguabi, arengumaad, Arengukoostöö Ümarlaud, Sigrid Solnik, Eesti