Eesti sõjaväelased Afganistanis

Oktoober pole hingekuu

177
(Uuendatud 18:51 09.10.2017)
Eestlane on alati suhtlemisaldis inimene olnud. Nii et isegi kui Wahidi patrullbaasist polnud teadjameest, küllap oleks Camp Bastionist inglise või taani soost sõjaväejuristi kindlast leidnud, kes asja ära oleks seletanud

Indrek Sooda

Aga muidu on Martin Kuke raamatus "Kuus kuud kuumust. Estkoy-12 Afganistanis" kõik õige. Isegi foto raamatu esikaanel. Snaiperipüss võitleja embuses polevat autori sõnul nendes oludes küll sobiv relv, kuid kõik on ehtne, isegi päikeseprillid, sest muidu seal kaugel maal, eriti suvel, tõesti ei saa. Kohe näha — töömees tuleb põllult, mitte sõjaväebaasi jõusaalist, nagu mõni.

Kahju, et raamat ei tulnud keeleliselt nii ladus ja kommertslikult nii üleshaibitud nagu Hannes Võrno "Missioon" aga asjahuvilisele peaks mõlema raamatu lugemine andma selge ülevaate, kaugel meie riigikaitse siis tegelikult oma arengus on, mis ongi ju peamine.

Need raamatud kirjutanud kaks majori auastmes kaitseväelast on nagu kaks kõrva, mille vahele kogu Eesti kaitseväe au, mõistus ja südametunnistus lahedasti ära mahub.

Kapten Hannes Võrno pälvis kaitseväe eeskujuliku teenistuse risti
© Foto : Kaitseväe peastaap

Üks major muretseb, miks abikaasa talle iga päev ei kirjuta, kas jumal on talle piisavalt armuline ja kuidas enamus teenistuskaaslasi tema ümber saadavat palka väärt ei ole. Teise majori mõtted tiirlevad peamiselt selle ümber, kuidas ülesanne täita, alluvate elusid säästa ja et oleks rahu ja veidi päikest.

Suurima jahmatuse tekitas raamatu lõpuosa peatükk, kus autor jutustab 15. oktoobri 2011 sündmustest ja nimetab seda aega hingekuu viieteistkümnendaks päevaks. Tegelikult on hinge- ehk kooljakuu ikka november. Oktoober on ikka rohkem viinakuu.

Tol päeval sai kaugel Afganistanis surma kapral Agris Hutrof, raskelt haavata veel kaks, ja pisut kergemalt kolmaski Eesti kaitseväelane. Seega oli see päev Eesti kaitseväe ajaloos üks traagilisemaid. Aga mitte kõige.
Paaris kohas kutsub autor lugejat kaasa mõtlema. Ja mõtelda on ju mõnus.

Kas kaitseväelane on mõrvar? Sama hästi võiks küsida, kas lihunik kohtleb loomi julmalt? Ja lihatoitu valmistav kokk peenes restoranis. Laibarüvetaja siis ju…

Major Kuke ajendasid raamatut kirjutama valdavalt sapised kommentaarid meedias Eesti kaitseväelaste tegevuse üle Afganistanis ja ta loodab, et kui inimesed teaksid, mida Eesti kaitseväelased seal võõral maal tegelikud tegid, muutuks arusaamine ja suhtumine soosivamaks. Vaevalt küll. Aga sõjaväelane ei saa oma tegusid netikommentaariumide, koraani ega isegi Eesti karistusseadustiku järgi sättida, eriti Afganistanis. Temal on omad jõu kasutamise reeglid ja kõik muu on teadmiseks, mitte täitmiseks.

Kunagi arvati, et kui inimesed teaksid, kuidas tegelikult vorsti või juurviljasalatit tehakse, siis ei sööks seda keegi. Kas peletab suitsetamast suitsupaki kõrge hind, laternaposti küljes plakat suitsu sees lapsest või pilt rikutud kopsust suitsupakil? Küllap jääb nii sõjagagi.Poliitik ütleb, sõjaväelane teeb, sõltumata sellest, kas on tervisele kahjulik, või mitte.

Peale Afganistani kolkakülaelanikel tekkinud mobiiltelefonide pole seal suurt midagi muutunud.

Veel 4000 USA sõdurit pakivad kodus asju, et Afganistani lennata. Istung jätkub, härrad vannutatud mehed. Raadioajakirjanik küsis kaitseministrilt, kas ka Eesti on jälle käpp. Jüri Luige vastuses oli rohkem diplomaati, kui kaitseministrit. Eks kui palutakse, siis vaatame aga praegu on Eesti panus välismissioonidesse niigi suur — kompaniijagu Liibanonis paarikaupa mehi veel siin-seal laiali.

Raamatus oleme me aga veel aastas 2011. Kompaniiülem annab Afganistani sõjas käsu hävitada sõiduteel lõhkekeha maasse kaevava mässaja (pahalase, päti, kaabaka, mis iganes) ja ülemat piinab (võimalik) etteheide, et alluva tapvate laskude korral oleks ülem mõrvar ja päästikule vajutanud alluv samuti. Või oli mõrvar ikkagi hoopis lõhkekeha paigaldaja ja talle selleks korralduse andnud Talibani ülem, ei anna õiglustunne majorile rahu.

Erinevalt A. H. Tammsaare "Tõe ja õiguse" Mäe Andresest otsib M. Kukk tõde ja õigust karistusseadustikust. Nii kirjutabki: "Oletame, et interneti teel (aga miks interneti teel?) esitatud mõrvasüüdistuse aluseks oli Eesti Vabariigis kehtiv karistusseadustik. Kumb meist oli selle järgi mõrvar." Autor pakub, et mõrvar on siiski lõhkeainet kasutav isik, kes püüab mitme sõduriga täidetud masinat õhku lasta. Mõistagi, kirjutab major Martin Kukk, oli ta hetkel surmavat jõudu kasutamise käsu andmiseks analüüsinud tema jaoks tähtsaimat õigusakti — tule avamise reegleid (ilmselt mõeldakse lahingureeglite (ingl. k. — Rules of Engagement) 4. alajaotist (ingl. k. — Use of Force). Kuid ka lõhkekeha paigaldajal võis olla mingi õigustus, olgu õiguslik või usuline. Lõppjäreldus tuleb selline: see, kes antud olukorras mõrvamisega tegeles, sõltub puhtalt sellest, millisest vaatevinklist probleemile läheneda, eriti, kui süüdistused on üldist laadi.

Lugejana küsin, et kas siis vend Hieronymust, kes pühakirja kõige paremini tunneb, kompaniiülemal kaugel maal võtta polnud? Too oleks ehk asja ära seletanud. Eesti riik oli muidugi tol ajal selleks liiga vaene, et sõda pidavale kontingendile jurist kaasa panna, nagu mujal maades tehakse, õieti polnudki vist kedagi võtta. Nii M. Kuke kui H. Võrno raamatust selgub, et kontingendil on kaugel maal mittesõdijatest kaasas vaid rahvuslikud suhtlusohvitser ja kaplan. Nendega tuleb siis läbi ajada.

Eestlane on alati suhtlemisaldis inimene olnud. Nii et isegi kui Wahidi patrullbaasist (Eesti kompanii baas tol perioodil) polnud teadjameest, küllap oleks Camp Bastionist (järgmise taseme, Briti lahingugrupi baas) inglise või taani soost sõjaväejuristi kindlast leidnud, kes asja ära oleks seletanud. Selleks Eesti sideohvitser seal ju istuski, või kaplan, või pressiesindaja, kel kõigil aega küll ja veel. Ja ameti poolest peaksid nad kõik suhtlejad olema.

Lisaks on alati ja igas olukorras üle maailma iga sõjamehe käsutuses rahvusvahelise sõjaõiguse parimad asjatundjad Rahvusvahelise Punase risti komitees ja sellekohane tarkus ripub veebilehel ööpäevaringselt. Kuni sinnamaani välja, et seal on isegi meelespea Afganistani islamivõitlejale (Islamic Emirate of Afghanistan Code of Conduct for the Mujahideen).

Küllap ta tavatarbijale kummaline punase risti märgi alt jurisprudentsi otsida, aga sõjanduses tõesti nii on.
Ja ega point polegi jurisprudentsis rohkem ikka üldises maailmapildis. Kui seda sõjakoolist kaasa ei tulnud, siis lahinguväljal on sellega juba tõesti hilja tegelema hakata.

Sõdimine tähendabki tapmist ja purustamist, see on sõjaväelase töö, nii nagu timuka töö on inimese eluküünla kustutamine ja lihuniku töö on tõpralt elu võtmine, enne kui liha koka ette jõuab ja siis praena restoranilauale kantakse. Sellest saab iga sõjaväevormi kandev ja ka tavainimene üldiselt aru. Samas saab ja tohib sõjaväelane seda oma tööd teha ainult sõjas, see tähendab ainult sõja ajal ja ainult teise sama tööd tegeva inimese ehk kombatandi või sõjalise sihtmärgi suhtes. Kui protsess sellelt vaolt välja läheb, tuleb edasi tõesti varem või hiljem karistusseadustikku lugeda, aga alles siis ja mitte varem. Kusjuures tõendamise kohustus, et kuul või rakett läks justnimelt kombatandi või sõjalise sihtmärgi, mitte tsiviilisiku pihta, on päästikulevajutajal.

Ja nüüd tuleb tavamõistusele kõige raskem — arusaamine, et sõjas sõjaväelane olla tähendab mitte ainult seaduslikku õigust vastase võitlejat ja sõjalist sihtmärki hävitada, vaid ka kohustust taluda, kui sedasama võidakse teha ja tehaksegi ka sinuga endaga. Kui mees ka seda mõistab, ongi ta sõdimiseks vaimselt valmis ja vastupidi.

Erinevalt sõjaväelasest sõjas ei pea timukas arvestama, et surmamõistetul on samasugune õigus ka temalt elu võtta, sõjaväelane aga peab, veelgi enam, ta peab seda koguni taluma. Sõjaväelane tegelebki sõjas (mitte rahuajal) vastase (mitte tsiviilisikute) hävitamisega ja tema vastane (nimetagem me teda kuidas tahes, kas pätiks, islamivõitlejaks, kaltsupeaks, mässajaks või kelleks iganes) täpselt sellesamaga.

Aga major Kuke mõttesuund ja mis peaasi, mõtted ise, millega ta oma pead vaevab, on erinevalt major Hannes Võrno omadest nii seal Afganistanis, kui ka raamatut kirjutades, igatahes õiged ja asjakohased. Tõde ja õigus tuleb antud juhul mitte karistusseadustikust ega jumalast, vaid nendest samadest kehtivatest lahingureeglitest, mis vaatamata nende salastatusele tavalugeja jaoks, on lahingupiirkonnas olevale ülemale igati kättesadavad.

Nendes lahingureeglites, inglisekeelse lühendina tuntud kui ROE, on need piirid, millistes lahinguväljal tegutseda tohib, ilusti kirjas. Tavalugejalegi kättesaadavam seletav näide on M. Kuke viidatud Toby Harndeni raamatus "Surnuist tõusnud mehed". Seal jutustatakse muuhulgas, kuidas Briti snaiper tapab, ikka sealsamas Afganistani Helmandis, ühe lasuga kaks mootorrattal sõitnud meest. Õiguse selleks andsid talle meestel kaasas olnud käsiraadiojaamad, mis kehtivate lahingureeglite järgi oli vaenuakt (ingl. k. — a hostile act). Ja kui on vaenuakt, siis reeglite järgi ongi tuli vaba!

Proovime veel: M. Kukk kurdab raamatus vastase vaatlejate tungivat tähelepanu oma tegevusele. Loomulikult teeb kompaniiülemale tuska, kui tema tegevusi jälgib eemalt pidevalt tsiviilvälimuse, kuid relvastamata tsiviilisik, kes nähtu aga mõni hetk hiljem vastasele moodsate sidevahenditega teatavaks teeb. Kuid selles sõdimise ilu, võlu ja valu ongi.

Erinevalt tsiviilelust ei saa sõjas end tsiviliseeritud rahvaks pidav sõdiv pool oma kohustuste täitmisest loobuda, kui vastane reeglitest kinni ei pea. Alles siis, kui suudad identifitseerida sõjalise sihtmärgi, on ta sinu, kui mitte, jääb ta tsiviilisikuks. Ka selles diskursuses on major Martin Kukel, raamatu järgi otsustades, mõistus igati peas.

Ja kolmas mõtlemisele kutsuv olukord on ülema kujuteldav etteheide, et kui ta poleks läinud vaenlase kontrollitavale territooriumile, oleks kõik tema mehed ilmselt siiamaani täie tervise juures. Siin on kriteerium proportsionaalsus ehk mõõdukus. Mis oli ürituse eesmärk ja kas kantud ohvrid olid seda eesmärki väärt või mitte. Hindab eesmärgi püstitaja. Sõjapidamise eesmärk ei ole ohvrite vältimine. Kui nii oleks, ei olekski vaja sõdida, piisaks õppustestki.

Martin Kukk seletab kenasti, miks läheb noor, alles ajateenistuse läbinud mees sõtta. Selleks, et tasuda ka majandussurutise tingimustes majandusliku tõusu faasis võetud pangalaene ja liisinguid. Lihtsatel inimestel on lihtsad reeglid — kui on tööd, teeme tööd, kui tööd pole — peame sõda, kui võetkse. Nüüd, kus maailm on lahti, jätkub sõjakogemusega mehel erialast tööd ka kaugemal ja hoopis teiste lippude all ja hoopis teise palga eest. Võib aga juhtuda, et sellise sõjamehe tee lõpeb kauge ja võõra maa vanglas, kuid on seegi sõjamehe saatus. Küllap kirjutatakse kunagi raamat sellestki.

Kokkuvõtteks on major Kuke raamat sõjakooli sisseastujale ja muidu sõttakippujale enne lõplikku elukutsevalikut igati sobiv lektüür. Kaitsevägi oleks ehk võinud tänaseks Vahipataljoni ülemaks tõusnud Martin Kukele raamatu toimetamisel ja väljaandmisel omal ajal rohkem praktilist abi osutada, nii oleks raamat ka laiemale lugejaskonnale sõjaväelase elukutset populariseerivaks materjaliks ladusam lugeda olnud. Praegusel kujul, ajaviiteks lugemiseks eeldab seal kirjeldatust (õige) arusaamine siiski mõningasi militaarseid eelteadmisi. Ilmselt need, kellel sellised eriteadmised on, teavad neid asju niigi, kes aga lugema peaks, nendele on pisut raskevõitu.

Autori arvamus ei pruugi kokku langeda toimetuse seisukohaga.

177
Tagid:
Eastkoy, kaitsevägi, sõjaväelane, Afganistan, Eesti
Eesti kodaniku pass

Eesti kodakondsust taotlevad teistest sagedamini mittekodanikud ja venemaalased

81
(Uuendatud 15:25 28.10.2019)
Eesti alaliste elanike massiline kodakondsusetus on endiselt sadade Eesti passi taotluste peamine põhjus.

TALLINN, 29. oktoober — Sputnik. 2019. aastal on täheldatud Eesti kodakondsuse taotluste arvu märgatavat kasvu — ligi 22% võrra võrreldes 2018. aastaga.

Järgnevad Venemaa (218 kodanikku) ja Ukraina (29).
Taotlused Eesti kodakondsuse saamiseks 2019. aastal.
Eesti passi taotlejaid on ka Pakistanist (7), Valgevenest, Kõrgõzstanist ja Armeeniast (igast riigist 5), Gruusiast, Lätist, Aserbaidžaanist ja Indiast (igast 3), USAst, Moldovast ja Türgist (igast 2), ühe kodanikuga on esindatud Afganistan, Hiina, Itaalia, Kamerun, Leedu, Nigeeria ja Sri Lanka.
Eesti kodakondsuse andmise otsuse teeb valitsus pärast seda, kui taotleja on läbinud kõik ettenähtud protseduurid ja vastab kõigile kehtestatud nõuetele. Et Eesti seadusandlus ei luba topeltkodakondsust, jõustub valitsuse otsusega antud kodakondsus alles siis, kui taotleja on dokumentaalselt tõestanud, et ta on senisest kodakondsusest vabastatud.

Massilise kodakondsusetuse probleem

Eestis võeti 30. märtsil 1993 vastu välismaalaste seadus, mis tõi riigis käibele mõiste "mittekodanik". Selle definitsiooni alla sattus üle 100 000 alalise elaniku, kellest enamik olid endised NSV Liidu kodanikud, kes olid elanud pärast liidu lagunemist Eestis, kuid polnud saanud Eesti kodakondsust, samuti nende lapsed.

Aja jooksul on määratlemata kodakondsusega isikute osakaal järjest vähenenud. Inimesed valivad endale Eesti või muu riigi kodakondsuse. 2018. aasta lõpu seisuga oli määratlemata kodakondsusega isikuid üle 76 000.

Mittekodanikud ehk nn "hallipassimehed" tohivad Eestis hääletada kohalikel valimistel, kuid neil ei ole õigust olla valitud, muuhulgas keelab põhiseadus neil kuuluda erakondadesse. Mittekodanikud ei saa valida ega olla valitud Riigikogu valimistel ja Euroopa Parlamendi valimistel, neil on keelatud töötada riigi- ja omavalitsusasutustes juhtivatel ametikohtadel.

Riigikogu on juba mitu aastat arutanud mitmesuguseid seaduseelnõusid, mis võimaldaksid alaealistel lastel saada Eesti kodakondsust lihtsustatud korras, kui vähemalt üks vanematest on riigis elanud enne iseseisvuse taastamist. Seaduseelnõu muutmiseks seaduseks ei ole Riigikogus toimunud hääletustel jätkunud hääli.

Nagu Sputnik Eesti on teatanud, anti 2017. aastal Eesti kodakondsus 797 isikule, kellest 558 olid määratlemata kodakondsusega isikud ehk mittekodanikud. Passi said 177 endist Venemaa kodanikku, järgnesid Ukraina (27), Valgevene (6), Armeenia (4), Aserbaidžaan (4) ja Gruusia (3). Eesti kodakondsusest loobus 2017. aastal 211 inimest, enamasti Venemaa kasuks.

Edetabel Global Passport Power Rank reastab maailma riikide passid "tugevuse" järgi. Eesti jäi tänavu (2019. aastal) 36. kohale jäädes kõigest ühe punktiga alla Leedule ja Lätile.

Lugege lisaks:

81
Tagid:
taotlus, lihtsustamine, kodakondsusetus, kodakondsus, Eesti
Samal teemal
Euroopa viskas Baltikumi tiiki kivi: pritsmeid on palju, tolku aga vähe
Määratlemata kodakondsusega inimeste arv vähenes mullu
Russakov: Helme ettepanekud on venelastele huvitavamad kui Keskerakonna omad
Euroopa Parlamendis arutleti petitsioon Läti ja Eesti kodakondsuseta isikute õigustest
Kodukeemia valik kaupluses

Me kõik sureme. Mürgine kodukeemia

61
(Uuendatud 17:29 27.10.2019)
Pesupulbrid, õhuvärskendajad ja puhastusvahendid pole inimese tervisele vähem mürgised ja ohtlikud kui heitgaasid, putukamürgid ja jäätõrjesool.

TALLINN, 28. oktoober — Sputnik. Kodus, tööl ja tänaval ümbritseb meid tohutu hulk erinevaid aineid ja keemilisi ühendeid, mis pole meie organismile vähemalt kasulikud. Me puutume nendega kokku iga päev, ise seda teadmata, või suhtume sellesse teadmisesse ükskõikselt. Kuid asjata.

"Ma olen plii suhtes allergiline," ütleks 80-ndate märulikangelane kuulihaava silmas pidades. Kuid kui tollal oli see vaid jõhker nali, siis nüüd on see hirmutav reaalsus.

Igaüks meist hingab iga päev sisse, puudutab, sööb ja joob sisse hulgaliselt aineid, mis võivad põhjustada tõsiseid haigusi ja isegi surma.

Moskva Riikliku Ülikooli orgaanilise keemia professor ja keemiadoktor Sergei Vatsadze aitas selgusele jõuda, mille poolest erinevad toksiinid mürkidest, millised on ksenobiootikumid, millised ohtlikud ained ümbritsevad meid meie igapäevaelus, kuidas kahjulikud kemikaalid satuvad poelettidele ja kust pärinevad müüdid ohutute toodete kohta.

Saadet vene keeles saab kuulata siit:

Мы все умрём. (Токсичная) бытовая химия
Lugege lisaks:

 

61
Tagid:
kodukeemia, mürgine, tervis
Samal teemal
Eesti diplomaadid Gruusias kannatavad pliimürgituse all
Laste hulgas populaarne mänguasi "Lima" võib osutuda tervisele ohtlikuks
Terviseaemet: mürgised marjad ja taimed ohustavad väikelapsi
Ootamatu: põlenud Notre Dame mürgitas Pariisi pinnase pliiga
Руководитель представительства МИА Россия сегодня в Эстонии, шеф-редактор Sputnik Эстония Елена Черышева

Sputnik Eesti asus tööle erirežiimis. Peatoimetaja avaldus

(Uuendatud 00:17 01.01.2020)
Sputnik Eesti juhataja Elena Cherysheva selgitas portaali lugejatele suunatud pöördumises olukorda seoses portaali töö peatumisega. Avaldame avaliku pöördumise tervikteksti.

Austatud lugejad!

Tänasest, nagu näete, erineb Sputnik Eesti veebisait tavapärasest. Tõenäoliselt teate juba muutuse põhjust, kuid pean vajalikuks toimunu veel kord lahti seletada.

Alates 1. jaanuarist võeti meilt võimalus teie heaks töötada.

Eesti politsei- ja piirivalveamet esitas meile kõigile ultimaatumi: me kas katkestame töölepinguid rahvusvahelise uudisteagentuuriga "Rossiya Segodnja" ega tööta enam Sputnik Eestis, või meie suhtes algatatakse kriminaalasjad.

Eelmise aasta viimastel päevadel arutasime korduvalt kujunenud olukorda ja jõudsime järeldusele, et hoolimata võimude nõudmiste absurdsusest ja ohust, mille reaalsusse me tegelikult uskuda ei tahaks, ei ole meil õigust oma inimeste saatusega riskida.

Selle tulemusel olid toimetuse töötajad sunnitud 1. jaanuarist lõpetama töösuhted Sputnik Eesti ja RIA "Rossiya Segodnjaga". Kas see tähendab, et saidi elupäevad on lõppenud? Ei, see pole nii.

Sait jätkab tööd täies mahus, kuid protsessi organiseerimine selliselt, et me ei peaks Eesti võimude pideva surve all elama, võtab veel natuke aega. Loomulikult proovime töö võimalikult kiiresti taastada. 

Tahan tänada teid, kallid lugejad, meie tegevuse toetamise eest nelja aasta vältel ja eriti viimastel kuudel, kui surve ja ähvardused kõigi meie ja meie partnerite vastu muutusid äärmuslikeks.

Pangad külmutasid meie palgad, meie büroo omanikule avaldati survet ja sunniti teda meiega lepingut lõpetama. Seda kõike tehti karistusseadustiku paragrahviga ähvardamise taustal, mis näeb ette kuni viis aastat vabadusekaotust.

Meie ainus "süü" on selles, et oleme ajakirjanikud võimudest sõltumatus meediaväljaandes ja lihtsalt teeme oma tööd.Võideldes võimaluse eest töötada, võitleme me nii Eestis kui ka välismaal asuvate lugejate õiguse eest saada täielikku teavet.

Meiega võib mitte nõustuda. Võib vaielda ja kritiseerida. Kuid meie jaoks on peamine lugejate võimalus iga päev meie sait avada ja iseseisvalt infot, kommentaare ja pakutavaid järeldusi hinnata.

Seda nimetatakse sõnavabaduseks, mis kahjuks tänases Eestis puudub, vaatamata tõsiasjale, et "Piirideta reporterite" arvates sobib meie riik väljendusvabaduse pingereas maailmas 11. kohale.

Täname veelkord kõiki meie lugejaid, kolleege, avaliku elu tegelasi, poliitikuid ja lihtsalt kõiki ausaid inimesi nende toetuse eest nii Eestis kui ka teistes riikides.

Saadud toetus ei jäta meile muud valikut, kui jätkata võitlust õiguse eest tõtt rääkida ja teile täielikku ja kvaliteetset informatsiooni pakkuda. Tuleme varsti tagasi!

Lugupidamisega,

Elena Cherysheva
RIA "Rossija Segodnja" Eesti esinduse juhataja

Tagid:
tagakiusamine, sõnavabadus, Sputnik Eesti, Eesti
Teema:
Võimud ähvardavad ajakirjanikke kriminaalkaristusega