Mihhail oma juhtkoeraga.

Karvased abilised: erilised koerad erilistele inimestele

126
(Uuendatud 18:08 18.05.2016)
Mihhail töötab masöörina pealinnas Kalamaja asumis. Kodunt tööle jõudmiseks peab ta igal hommikul jalakäijana ületama mitu tiheda liiklusega tänavat.

TALLINN, 18. mai — Sputnik. See, millele tavaline inimene mõtlemagi ei pea, tähendab Mihhaili jaoks tõelist katsumust — ta on nii tugeva nägemispuudega, et teed jalge ees õieti ei näe. Kodus aitab tal orienteeruda tema truu sõber ja abiline, liivakarva labrador hüüdnimega Tsatsa.

Tsatsa on erikoolituse läbinud juhtkoer. Selliseid erilisi loomi on Eestis ainult mõnikümmend, nende poolt osutatav abi aga hindamatu väärtusega. Tsatsa jälgib ülekäigurajale lähenevaid autosid, juhatab peremehe kanalisatsioonikaevu luukidest mööda ja oskab ülekäigurajal targalt käituda. Mihhail usaldab oma koera jäägitult — päästis ta ju kord juba tema elu.

„Läksime mööda teed, kui järsku jäi Tsatsa seisma ja nügis mind ninaga — selgus, et mu jalge ees haigutas poole meetri sügavune auk. Ehkki mulle näis, nagu oleks mu ees täiesti sile teepind," meenutab ta.

Mihhailil oli koeri varemgi, kuid juhtkoera sai ta esmakordselt. Nende sõprus algas kolm aastat tagasi, kui Mihhail pöördus palvega abikoerte ettevalmistusega tegeleva MTÜ Abikoerte Keskuse poole. Tsatsa tuli otsemaid Mihhaili juurde. Sellest ajast peale muutus ta elu kardinaalselt. Ta tunnistab, et ilma selle labradorita ei kujuta ta oma igapäevast eluolu enam ette.

Kõik nagu inimestelgi

Mihhaili lugu on üks paljudest nende erivajadustega inimeste lugudest, kes on pöördunud abipalvega MTÜ Abikoerte Keskuse poole. See asutus loodi vaid viis aastat tagasi. Nagu jutustas Sputnikule üks selle juhte Natalja Stankevitš-Melnikova, sai kõik alguse viiest juhtkoerast. Seejärel liitus sabaliste seltskonnaga ka Eesti esimene liikumispuudega inimeste abikoer Pepe. Ühtekokku on nende aastate jooksul Abikoerte Keskuses välja õpetatud üle kümne abikoera, kes nüüd usinasti oma peremeeste heaks tööd teevad.

Juhtkoera amet on ilmselt kõige põlisem ja tuntum „koeraamet". Kuid abikoerte ring ei piirdu üksnes juhtkoertega. Nende seas on liikumispuudega inimesi abistavad koerad, teraapiakoerad, teatud haiguste puhul inimese haigushoogu ennetavalt tajuvad koerad ja mitmete muude „ametinimedega" abikoerad. Ja keegi ei keela ka omandada ühtaegu kaht „elukutset" — eks ka koerte „töölevärbamisel" väärtustatakse kutseoskuste mitmekesisust. Nii on Natalja käes praegu väljaõpetamisel koer, kellest peagi saab abikoer diabeeti põdevale inimesele. Koos juhtkoera rolliga õpib see koer läheneva tervisehäire eest ette hoiatama ja teab, kuidas mida teha siis, kui inimesel hakkab halb.

Natalja sõnul püsivad abikoertena kasutatavate neljajalgsete seas endiselt liidrikohal retriiveri tõugu koerad. Sellesse gruppi kuuluvad ka labradorid, keda võib abikoera rollis kõige sagedamini kohata. Kuid viimastel aastatel on hakatud selleks kasutama teisigi tõuge — saksa lambakoeri, puudleid ja kääbusšnautserrid. Viimastest saavad näiteks suurepärased teraapiakoerad.

Raske õppustel

Tulevased juht-, abi- ja teraapiakoerad valitakse välja juba kutsikatena, Nataljal on oma kennel. Sobivad koeratited peavad suutma pärast mängu kiiresti rahuneda, leidma inimesega kergesti kontakti ega või tööülesannete suhtes loiud olla.

„Mõni koer võib sul kasvõi päevad läbi käsi limpsida, kuid sinu heaks midagi teha ei taha," nendib Natalja.

Pesakonnast välja valitud kutsikad antakse aastaks-poolteiseks vabatahtlike peredesse, niinimetatud sotsialiseerimiseks. Kuna Natalja koertekasvandus asub linnast 40 kilometri kaugusel, ei ole seal võimalust harjutada looma ühistranspordiga, rahvasummaga, treppidega, lükandustega ja muude linnaelu atribuutidega. Abikoerte, eriti juhtkoerte jaoks on väga tähtis harjuda linnakeskkonnaga, võib ju looma ettearvamatu reaktsioon mõnele välisele ärritajale maksta peremehele elu.

Собака-поводырь.
© Sputnik / Вадим Анцупов
Juhtkoera treener Natalja Stankevitš-Melnikova.

Reeglina siis, kui koer saab aastaseks, algab tema väljaõpetamine vastavalt valitud erialale. Sel etapil õpetatakse näiteks pimeda juhtkoer üles leidma ühistranspordivahendi ust, lähimat istepinki ja teisi koera auväärses ametis vajalikke tarkusi. Muide, õpetamine toimub korraga kahes, vahel ka kolmes keeles üheaegselt. Sest esialgu ei ole teada, millise konkreetse inimese juurde koer abikoeraks satub. Seega on koerad väljaõppe lõpuks mitte üksnes oma ala professionaalid, vaid ka omal kombel polüglotid. On, millest paljudel kahejalgsetel õppust võtta.

Sõber kingituseks

Peremehed leitakse koertele hõlpsasti: reeglina helistavad inimesed iseAbikoerte Keskusesse ja paluvad abi, ja seda osutatakse neile täiesti tasuta. Tõsi, järjekorda ukse taga ometi ei ole, tunnistab Natalja. Põhjuseid on kaks: esiteks mängib oma rolli abivajavate inimeste vähene teadlikkus selle võimaluse olemasolust.

Собака-поводырь.
© Sputnik / Вадим Анцупов
Mihhail ja tema truu sõber ja abiline, liivakarva labrador hüüdnimega Tsatsa.


Teiseks aga see, et paljud ei ole lihtsalt valmis endale sellist vastutust võtma. Tundub ju koera eest hoolitsemine isegi paljudele täies tervises inimestele ülejõu käiva ülesandena, rääkimata siis puudega inimesest. Kuid kõik need raskused kahvatuvad Natalja sõnul kõige selle ees, mida ustav sõber teie ellu võib tuua.

„Inimesed lihtsalt ei tea, kui võratuks muutub elu koos koeraga," on ta veendunud.

Loom antakse kasutajale lepingu alusel. See on tähtajatu, kuid koera väärkohtlemise korral on keskusel õigus koer tagasi võtta. Seda ei ole õnneks seni veel juhtunud. Kuid koeri tuuakse nende kasvatajatele tagasi muudel põhjustel — näiteks peremehe ärasõidu või pikaaegse haiguse tõttu. Oma ruume sellisteks puhkudeks Abikoerte Keskusel seni ei ole, seetõttu võtavad keskuse töötajad tagastatud looma oma korterisse või viiakse ta koertekasvandusse. Kuid ükski neist lahendustest ei ole tegelikult hea: korteris on koerae kitsas, omaette aedikus aga võvad abikoerad oma professionaalsed oskused ära unustada.

Abikoerte Keskus plaanib veel sel aastal pöörduda linnavalitsuse poole palvega eraldada nende jaoks oma ruumid. Tallinna linnavalitsus juba maksab kinni suure osa kulutustest koeratoidule. Riigilt ei saa keskus midagi. Vaatamata korduvatele pöördumistele sotsiaalministeeriumi poole palvega paigutada abikoerte koolitamise ja ülalpidamise kulud riigieelarvesse, on need palved seni jäänud edutuks.

Olukord muutub paremaks

Praegu tegutseb Abikoerte Keskus peaaegu tervenisti annetuste ja projektide najal, õnneks on Eestis fonde, mis eraldavad raha sotsiaalsete vajaduste katteks. Neist vahendeist küll alati ei piisa, ja tihtilugu tuleb keskuse juhtidel omal jõul hakkama saada.

Riikliku toetuse puudumine Nataljat ei üllata, samalaadne olukord ei ilmne tema sõnul sugugi ainult Eestis. Kahjuks ei ole ühiskond seni veel teadvustanud abikoerte olulist rolli erivajadustega inimeste elus. Kuid kunagi jagus ka liikumispuudega inimestele vajalikule taristule kohta vaid riigiasutustes, tänaseks aga võib kaldteid näha peaaegu iga välisukse ees. Võimalik, et ka abikoerad muutuvad peagi millekski endastmõistetavaks ja hakkavad saama nii toetust kui tunnustust riigi poolt.

Seda enam, et positiivseid suundumusi siiski on. Näiteks möödunud aastal jõustunud uues ühistranspordi seaduses muudeti eeskirjades lõpuks ometi loomadega reisimist puudutavat sõnastust. Nüüd võivad ilma salongis ilma suukorvita viibida mitte ainult pimedate juhtkoerad, vaid kõik abikoerad.

Собака-поводырь.
© Sputnik / Вадим Анцупов
Juhtkoer.

Natalja märgib, et inimeste teadlikkus ja arusaamine on viimaste aastatega samuti märgatavalt kasvanud. Kui varem seisid erivajadustega inimesed sageli silmitsi oma lemmiklooma diskrimineerimisega, siis nüüd juhtub seda äärmiselt harva. Näiteks anti ühele Abikoerte Keskuses väljakoolitatud koerale spaa juhtkonna poolt luba oma peremeest koguni basseinini saata.

Praegu on kuuest koerast, keda Abikoerte Keskuses praegu tööks ette valmistatakse, kolm kutsikat perredes sotsialiseerimisel, nende kolm vanemat suguvenda aga saavad juba erikoolitust. See aga tähendab, et peagi saavad veel kuus erivajadustega inimest endale ustava sõbra ja asendamatu abilise. Sest nagu ütles ühe tuntud multifilmi tegelane, „kas on võimalik elada terve elu lihtsalt niisama, ilma koerata?"

 

 

126
Eesti kodaniku pass

Eesti kodakondsust taotlevad teistest sagedamini mittekodanikud ja venemaalased

78
(Uuendatud 15:25 28.10.2019)
Eesti alaliste elanike massiline kodakondsusetus on endiselt sadade Eesti passi taotluste peamine põhjus.

TALLINN, 29. oktoober — Sputnik. 2019. aastal on täheldatud Eesti kodakondsuse taotluste arvu märgatavat kasvu — ligi 22% võrra võrreldes 2018. aastaga.

Järgnevad Venemaa (218 kodanikku) ja Ukraina (29).
Taotlused Eesti kodakondsuse saamiseks 2019. aastal.
Eesti passi taotlejaid on ka Pakistanist (7), Valgevenest, Kõrgõzstanist ja Armeeniast (igast riigist 5), Gruusiast, Lätist, Aserbaidžaanist ja Indiast (igast 3), USAst, Moldovast ja Türgist (igast 2), ühe kodanikuga on esindatud Afganistan, Hiina, Itaalia, Kamerun, Leedu, Nigeeria ja Sri Lanka.
Eesti kodakondsuse andmise otsuse teeb valitsus pärast seda, kui taotleja on läbinud kõik ettenähtud protseduurid ja vastab kõigile kehtestatud nõuetele. Et Eesti seadusandlus ei luba topeltkodakondsust, jõustub valitsuse otsusega antud kodakondsus alles siis, kui taotleja on dokumentaalselt tõestanud, et ta on senisest kodakondsusest vabastatud.

Massilise kodakondsusetuse probleem

Eestis võeti 30. märtsil 1993 vastu välismaalaste seadus, mis tõi riigis käibele mõiste "mittekodanik". Selle definitsiooni alla sattus üle 100 000 alalise elaniku, kellest enamik olid endised NSV Liidu kodanikud, kes olid elanud pärast liidu lagunemist Eestis, kuid polnud saanud Eesti kodakondsust, samuti nende lapsed.

Aja jooksul on määratlemata kodakondsusega isikute osakaal järjest vähenenud. Inimesed valivad endale Eesti või muu riigi kodakondsuse. 2018. aasta lõpu seisuga oli määratlemata kodakondsusega isikuid üle 76 000.

Mittekodanikud ehk nn "hallipassimehed" tohivad Eestis hääletada kohalikel valimistel, kuid neil ei ole õigust olla valitud, muuhulgas keelab põhiseadus neil kuuluda erakondadesse. Mittekodanikud ei saa valida ega olla valitud Riigikogu valimistel ja Euroopa Parlamendi valimistel, neil on keelatud töötada riigi- ja omavalitsusasutustes juhtivatel ametikohtadel.

Riigikogu on juba mitu aastat arutanud mitmesuguseid seaduseelnõusid, mis võimaldaksid alaealistel lastel saada Eesti kodakondsust lihtsustatud korras, kui vähemalt üks vanematest on riigis elanud enne iseseisvuse taastamist. Seaduseelnõu muutmiseks seaduseks ei ole Riigikogus toimunud hääletustel jätkunud hääli.

Nagu Sputnik Eesti on teatanud, anti 2017. aastal Eesti kodakondsus 797 isikule, kellest 558 olid määratlemata kodakondsusega isikud ehk mittekodanikud. Passi said 177 endist Venemaa kodanikku, järgnesid Ukraina (27), Valgevene (6), Armeenia (4), Aserbaidžaan (4) ja Gruusia (3). Eesti kodakondsusest loobus 2017. aastal 211 inimest, enamasti Venemaa kasuks.

Edetabel Global Passport Power Rank reastab maailma riikide passid "tugevuse" järgi. Eesti jäi tänavu (2019. aastal) 36. kohale jäädes kõigest ühe punktiga alla Leedule ja Lätile.

Lugege lisaks:

78
Tagid:
taotlus, lihtsustamine, kodakondsusetus, kodakondsus, Eesti
Samal teemal
Euroopa viskas Baltikumi tiiki kivi: pritsmeid on palju, tolku aga vähe
Määratlemata kodakondsusega inimeste arv vähenes mullu
Russakov: Helme ettepanekud on venelastele huvitavamad kui Keskerakonna omad
Euroopa Parlamendis arutleti petitsioon Läti ja Eesti kodakondsuseta isikute õigustest
Kodukeemia valik kaupluses

Me kõik sureme. Mürgine kodukeemia

56
(Uuendatud 17:29 27.10.2019)
Pesupulbrid, õhuvärskendajad ja puhastusvahendid pole inimese tervisele vähem mürgised ja ohtlikud kui heitgaasid, putukamürgid ja jäätõrjesool.

TALLINN, 28. oktoober — Sputnik. Kodus, tööl ja tänaval ümbritseb meid tohutu hulk erinevaid aineid ja keemilisi ühendeid, mis pole meie organismile vähemalt kasulikud. Me puutume nendega kokku iga päev, ise seda teadmata, või suhtume sellesse teadmisesse ükskõikselt. Kuid asjata.

"Ma olen plii suhtes allergiline," ütleks 80-ndate märulikangelane kuulihaava silmas pidades. Kuid kui tollal oli see vaid jõhker nali, siis nüüd on see hirmutav reaalsus.

Igaüks meist hingab iga päev sisse, puudutab, sööb ja joob sisse hulgaliselt aineid, mis võivad põhjustada tõsiseid haigusi ja isegi surma.

Moskva Riikliku Ülikooli orgaanilise keemia professor ja keemiadoktor Sergei Vatsadze aitas selgusele jõuda, mille poolest erinevad toksiinid mürkidest, millised on ksenobiootikumid, millised ohtlikud ained ümbritsevad meid meie igapäevaelus, kuidas kahjulikud kemikaalid satuvad poelettidele ja kust pärinevad müüdid ohutute toodete kohta.

Saadet vene keeles saab kuulata siit:

Мы все умрём. (Токсичная) бытовая химия
Lugege lisaks:

 

56
Tagid:
kodukeemia, mürgine, tervis
Samal teemal
Eesti diplomaadid Gruusias kannatavad pliimürgituse all
Laste hulgas populaarne mänguasi "Lima" võib osutuda tervisele ohtlikuks
Terviseaemet: mürgised marjad ja taimed ohustavad väikelapsi
Ootamatu: põlenud Notre Dame mürgitas Pariisi pinnase pliiga
Руководитель представительства МИА Россия сегодня в Эстонии, шеф-редактор Sputnik Эстония Елена Черышева

Sputnik Eesti asus tööle erirežiimis. Peatoimetaja avaldus

(Uuendatud 00:17 01.01.2020)
Sputnik Eesti juhataja Elena Cherysheva selgitas portaali lugejatele suunatud pöördumises olukorda seoses portaali töö peatumisega. Avaldame avaliku pöördumise tervikteksti.

Austatud lugejad!

Tänasest, nagu näete, erineb Sputnik Eesti veebisait tavapärasest. Tõenäoliselt teate juba muutuse põhjust, kuid pean vajalikuks toimunu veel kord lahti seletada.

Alates 1. jaanuarist võeti meilt võimalus teie heaks töötada.

Eesti politsei- ja piirivalveamet esitas meile kõigile ultimaatumi: me kas katkestame töölepinguid rahvusvahelise uudisteagentuuriga "Rossiya Segodnja" ega tööta enam Sputnik Eestis, või meie suhtes algatatakse kriminaalasjad.

Eelmise aasta viimastel päevadel arutasime korduvalt kujunenud olukorda ja jõudsime järeldusele, et hoolimata võimude nõudmiste absurdsusest ja ohust, mille reaalsusse me tegelikult uskuda ei tahaks, ei ole meil õigust oma inimeste saatusega riskida.

Selle tulemusel olid toimetuse töötajad sunnitud 1. jaanuarist lõpetama töösuhted Sputnik Eesti ja RIA "Rossiya Segodnjaga". Kas see tähendab, et saidi elupäevad on lõppenud? Ei, see pole nii.

Sait jätkab tööd täies mahus, kuid protsessi organiseerimine selliselt, et me ei peaks Eesti võimude pideva surve all elama, võtab veel natuke aega. Loomulikult proovime töö võimalikult kiiresti taastada. 

Tahan tänada teid, kallid lugejad, meie tegevuse toetamise eest nelja aasta vältel ja eriti viimastel kuudel, kui surve ja ähvardused kõigi meie ja meie partnerite vastu muutusid äärmuslikeks.

Pangad külmutasid meie palgad, meie büroo omanikule avaldati survet ja sunniti teda meiega lepingut lõpetama. Seda kõike tehti karistusseadustiku paragrahviga ähvardamise taustal, mis näeb ette kuni viis aastat vabadusekaotust.

Meie ainus "süü" on selles, et oleme ajakirjanikud võimudest sõltumatus meediaväljaandes ja lihtsalt teeme oma tööd.Võideldes võimaluse eest töötada, võitleme me nii Eestis kui ka välismaal asuvate lugejate õiguse eest saada täielikku teavet.

Meiega võib mitte nõustuda. Võib vaielda ja kritiseerida. Kuid meie jaoks on peamine lugejate võimalus iga päev meie sait avada ja iseseisvalt infot, kommentaare ja pakutavaid järeldusi hinnata.

Seda nimetatakse sõnavabaduseks, mis kahjuks tänases Eestis puudub, vaatamata tõsiasjale, et "Piirideta reporterite" arvates sobib meie riik väljendusvabaduse pingereas maailmas 11. kohale.

Täname veelkord kõiki meie lugejaid, kolleege, avaliku elu tegelasi, poliitikuid ja lihtsalt kõiki ausaid inimesi nende toetuse eest nii Eestis kui ka teistes riikides.

Saadud toetus ei jäta meile muud valikut, kui jätkata võitlust õiguse eest tõtt rääkida ja teile täielikku ja kvaliteetset informatsiooni pakkuda. Tuleme varsti tagasi!

Lugupidamisega,

Elena Cherysheva
RIA "Rossija Segodnja" Eesti esinduse juhataja

Tagid:
tagakiusamine, sõnavabadus, Sputnik Eesti, Eesti
Teema:
Võimud ähvardavad ajakirjanikke kriminaalkaristusega