John Bolton

Kui mikrofon sisse ununeb: millest poliitikud omavahel räägivad

159
(Uuendatud 17:36 04.02.2019)
Jaanuari lõpus tuli USA presidendi julgeolekunõunik John Bolton ajakirjanike ette oma märkmetega ja kuni tema kolleeg Venezuela vastu kehtestatud uute sanktsioonide üksikasju kirjeldas, tõstis ta oma märkmelehe ühest käest teise.

TALLINN, 4. veebruar – Sputnik. Sel hetkel jäädvustasid fotoaparaadid esilehe ülaosas asuva lause: "Viis tuhat sõdurit Colombiasse," vahendab RIA Novosti. Nüüd mõtlevad kõik, kas Bolton lekitas informatsiooni tahtlikult või mitte.

USA presidendi nõunik riikliku julgeoleku küsimustes John Bolton
© Sputnik / Алексей Никольский

Maailma poliitikas on ajakirjanikud rohkem kui kord kuulnud või näinud seda, mis oleks pidanud kulisside taha jääma.

"Kas ma võin tualetti minna?"

2005. aastal kogunes ÜRO aastapäeva tippkohtumisele New Yorki rohkem kui 150 riigipead: presidendid, peaministrid ja monarhid.

Pidulik ja isegi toretsev atmosfäär: pärast kolm päeva kestnud aktiivset tööd tuli vastu võtta lõpp- dokument, mis kaardistaks organisatsiooni arengusuundi 21. sajandil.

Ameerika Ühendriike esindas president George W. Bush. Julgeolekunõukogu saalis istudes kirjutas ta tõsisel ilmel midagi märkmikusse. Üks Reutersi fotograafe jäädvustas sõnumi - ja foto levis kõigisse uudisteagentuuridesse.

Bushi perekonna sõbraks peetavale riigisekretärile Condoleezza Rice"ile adresseeritud märkuses oli kirjas: "Ma arvan, et mul on vaja tualetis käimiseks pausi. Kas see on võimalik?"

Selles ei oleks nagu midagi erilist, kuid Bush sattus liiga sageli ebamugavatesse olukordadesse ja osutus taas naljatuste objektiks. Kuid on olnud ka tunduvalt tõsisemaid juhtumeid.

Helista Pentagoni

Paar aastat tagasi avaldas ajakirjandus kogemata Pentagoni juhi James Mattise mobiiltelefoni numbri. Washingtoni Posti toimetus mõistis oma viga alles pärast ühe California lugeja telefonikõnet.

Väljaanne avaldas artikli USA presidendi Donald Trumpi turvaülema Keith Schilleri kohta, mida illustreeris foto kausta käes hoidvast loo kangelasest. Ühe dokumendi külge oli lisatud märkmepaber, kust võis lugeda Mattise nime ja telefoninumbrit. Ajaleht asendas foto kiiresti. 

Министр обороны США Джеймс Мэттис
© AFP 2019 / EMMANUEL DUNAND
Pentagoni endine juht James Mattis

"Peame olema õnnelikud, et Paul Redmond Californiast nägi seda numbrit enne venelasi," naljatati toimetuses.

Aastal 2011 pildistasid Briti ajakirjanikud salajasi dokumente sisaldavat läbipaistvat kausta, mida rahvusvahelise arengu minister Andrew Mitchell peaminister David Cameroniga peetud kohtumiselt väljudes käes hoidis.

Seal oli kirjas, et London peaks uuendama Afganistanile antavat rahalist abi, vastasel juhul võib olukord destabiliseeruda.

Lisaks teatati, et Briti valitsus toetab Afganistani presidendi Hamid Karzai otsust oma ametiaja lõppemise järel 2014. aastal erru minna, sest "see parandab riigi poliitilisi väljavaateid."

2014. aasta aprillis sattus ajakirjanduse objektiivi ette siseminister Arsen Avakovi tehtud märkus kohtumiselt Ukraina peaministri Arseni Jatsenjukiga. Lühike lause teatas - "hirm tapab mõistuse." Arvatakse, et tegu on enesesisendusliku motoga, mida kordavad Frank Herberti ulmeseriaali Dune kangelased. 

2017. aasta mais pildistasid Briti ajakirjanikud tervishoiuminister Jeremy Hunti peaminister Theresa May Downing Street 10 residentsi lähedal järjekordsete dokumentidega tema käes.

Tänu heale optikale taastasid ajakirjanikud osa esimesel leheküljel olevast tekstist - meditsiinipersonali tulevaste koondamiste kohta, juhul kui valitsus otsustab "kõva" Brexiti versiooni kasuks.

Brittide jaoks poleks see kõige meeldivam väljavaade ja vaevalt kabinet seda teavet avalikustada soovinuks.

"Pommitamine algab viie minuti pärast"

Kõige sagedamini veavad poliitikuid alt mitte kaamerad, vaid sisselülitatud mikrofonid. Isegi Venemaa välisminister Sergei Lavrov, kellele on omane laitmatu käitumine, sattus ebamugavasse olukorda.

See juhtus 2015. aastal Saudi Araabia kolleegi Adil al-Jubayriga toimunud kohtumise järgsel pressikonverentsil.

Teadmata, et mikrofon on sisse lülitatud, lausus välisminister selgelt "debiilikud", lisades sinna ka ebatsensuurse kaassõna. Kellele selline emotsionaalne repliik adresseeritud oli, pole tänaseni teada.

Ajalukku on läinud juhtum Ameerika presidendi Ronald Reaganiga. 1984. aasta suvel, valmistudes traditsiooniliseks laupäevaseks ameeriklaste poole pöördumiseks, otsustas riigipea naljatada.

Ja selle asemel, et tuua kuuldavale plaanitud igavapoolne fraas, ütles ta: "Minu ameeriklastest kaasmaalased, Mul on täna hea meel teile teatada, et kirjutasin alla korraldusele, millega Venemaa kuulutati igaveseks ajaks väljapool seadust olevaks. Alustame pommitamist viie minuti pärast."

Selleks ajaks ei olnud ülekanne õnneks veel alanud, kuid Ameerika riigipea humoorikas kõne salvestus videole. 

© RIA Novosti.
Ameerika president Ronald Reagan

Seejärel avalikustas klipi üks operaatoreist. TASS koostas vastuseks range avalduse, märkides, et Nõukogude Liit "mõistab USA presidendi enneolematult vaenuliku emotsioonipuhangu hukka."

1993. aastal andis Briti peaminister John Major intervjuu ühele kohalikest telekanaleist.

Pärast vestluse lõppu, teadmata, et mikrofon on veel sisse lülitatud, kutsus peaminister neid kolme ministrit, kes temaga Euroopa ühtsuse küsimuses ei nõustunud, "värdjateks, kelle ta rõõmuga risti lööks."

Ka oma edu kohta valimistel ta rääkis halastamatult: "Ma ei saa aru, kuidas selline nõrguke, nagu mina, pidevalt võidab."

Kuidas "kitsarinnaline tädi" peaministri võimult tõukas

2010. aasta kevadel otsustasid Suurbritannias valitsevad leiboristid elavdada oma valimiskampaaniat "tavaliste inimestega kohtumiste" abil. Üks neist muutus aga tõeliseks katastroofiks.

Peaminister Gordon Brown oli toidupoes juba pool tundi naeratanud, kui abilised juhatasid tema juurde 65-aastase valija Gillian Duffy.

Бывший премьер-министр Великобритании Гордон Браун
© Sputnik / Алексей Куденко
Peaminister Gordon Brown

Pensionär, tunnistades, et on kogu oma elu eranditult tööpartei poolt hääletanud, esitas valitsusjuhile küsimusi, millele too viisakalt vastas.

Isegi enda jaoks ebameeldivale rände valdkonnale ("kust küll kõik need ida-eurooplased meile sellistes kogustes tulevad"), vastas ta viisakalt, et praegu on lihtsalt elu selline, nagu ta on: tuhanded Britid sõidavad Euroopasse ja sealt saabuvad paljud omakorda meie juurde.

Seejärel küsis ta Duffylt lastelaste kohta ja istus oma autosse. Ja unustas oma traadita mikrofoni eemaldada.

Mispeale Sky Newsi eetris kõlasid juba palju avameelsemad sõnad: "See on katastroof. Miks te ta üldse minu juurde tõite? Ta on lihtsalt kitsarinnaline tädike, kes väitis, et hääletas varem leiboristide poolt. See on naeruväärne."

Kõik see juhtus nädal enne valimisi. Peaministri meeskond püüdis olukorda parandada, Brown vabandas nii avalikult kui ka isiklikult. Tööparteile sai siiski osaks hävitav lüüasaamine ja Brownil tuli lahkuda nii peaministri ning ka parteijuhi ametist.

"Ma vihkan kõiki neid inimesi!"

Ka aristokraadid võivad oma mikrofoni sisse unustada. Nii sosistas 2005. aastal prints Charles, valmistudes pulmadeks Camilla Parker Bowlesiga, oma poegadele: "Ma vihkan kõiki neid inimesi."

Принц Уэльский Чарльз с супругой Камиллой Паркер Боулз
© Sputnik / Алексей Филиппов
Prints Charles koos abikaasa Camilla Parker Bowlesiga,

Mikrofoni poolt võimendatud sosin kajas kogu saalis. Hämmastunud korrespondentide küsimustele vastas Charles mõningase sapisusega: "Te ju kuulsite kõike oma kõrvadega, mille üle ma olen väga rahul."

Pärast seda pöördus ta ühe oma poja poole, sosistades: "Ma vihkan seda meest. Ta on lihtsalt kohutav. Igavene mats."

Ajakirjanikud saavad sageli tähtsatelt inimestelt nahutada. Ühel 2008. aasta pressikonverentsil ütles Poola president Lech Kaczynski oma assistendile, et ta on valmis vastama veel ühele küsimusele.

"Ainult mitte sellele punases riides ahvile," noogutas ta ühe naise suunas.

George W. Bush näitas valimiskampaania ajal taas väljalülitamata mikrofoni ees Dick Cheney"le, kes on "kogunenud publiku seas peamine si*apea", kelleks osutus New York Timesi korrespondent Adam Clymer.

Liiga valjult, kuid see-eest ausalt

Poliitikud räägivad enamasti taga kolleege. 2005. aastal kaebas Prantsuse president Jacques Chirac sisselülitatud mikrofonide ees Vladimir Putinile ja Gerhard Schröderile brittide peale.

Tol ajal võitlesid London ja Pariis 2012. aasta olümpiamängude korraldamise õiguse eest.

Chirac ei valinud väljendeid: "Suurbritannia ainus panus Euroopa põllumajandusse on olnud hullu lehma tõbi. Ei saa usaldada niivõrd halva köögiga rahvast. Suurbritannias on maailma halvim toit, kui Soome välja arvata."

Chirac ei piirdunud sellega, kirjeldades, kuidas NATO peasekretär Lord Robertson teda kord Šoti rahvusroaga kostitas. Ilmselt ei olnud toit gurmaanile meele järgi. "Siit ongi pärit meie NATOga seotud probleemid," tegi prantsuse riigipea ootamatu järelduse. 

Николя Саркози
© Sputnik / Владимир Астапкович
Nicolas Sarkozy

2011. aastal vedasid mikrofonid alt Ameerika Ühendriikide ja Prantsusmaa presidente Barack Obamat ja Nicolas Sarkozyd, kes Iisraeli peaministrit Benjamin Netanyahut arvustasid.

Sarkozy tunnistas, et ei talu seda "valetajat". "Kas sa arvad, et ta käib vaid sulle närvidele? Mina pean temaga iga päev tegelema," kaebas Obama.

Aga 2013. aastal ütles Uruguay president José Mujica oma assistendile, olles mikrofoni sisse unustanud: "See vana nõid on veel hullem kui too kõõrdsilmne."

Pole raske ära arvata, kellest jutt käis. Naabermaa Argentina presidendiks oli Cristina Kirchner ja tema siit ilmast lahkunud abikaasa, endine riigipea Nestor Kirchner, kannatas kõõrdsilmsuse all.

Rahvusvahelise skandaali vältimiseks kinnitas Mujica kiiresti, et tema sõnadel ei olnud naaberriigi presidendiga mingit pistmist.

159
Tagid:
fotoajakirjanduse konkurs, fotoajakirjandus, ajakirjandus, poliitikud