Saksa sõdurite hauad Moskva lähistel

Sõda kui trauma. "Vennashauast tõusnu"

72
(Uuendatud 18:01 09.05.2018)
Paljud seal ellujäänutest ei ole sõjas saadud psühhotraumadest taastunud kogu järgneva elu jooksul. Bernhard Schultz oli Wehrmachti sõdur ja sõja lõpus needis ta selle maapõhja.

TALLINN, 9. mai — Sputnik. 1946. aastal kirjutas ernhard Schultz, kuidas Venemaal kogetud õudused ta sisemiselt hävitasid, edastas portaal Inosmi Saksa ajakirjas Der Spiegel ilmunud artikli.

"Kui need neetud idioodid oleksid lõpuks ometi peatunud!" kirjutas Bernhard Schultz (1913-2003) oma Gerdele 2. aprillil 1945.

Ajakirjanikul ja kirjanikul oli sõjast kõrini, ta tahtis koju, tahtis oma naist ja väikest last emmata, kes pidi just ilmale tulema. Schultz langes USA sõjavangi ja jõudis oma pere juurde tagasi alles 1945. aasta suve lõpul.

Ta sai Teise maailmasõja õudusi tunda oma nahal — Saksamaal, Belgias, Prantsusmaal ja Venemaal. Sõjast ja natside terrorist said paljude "Bölli külamehe" — nagu ajalehe "Das Oberbayerische Volksblatt" Schultzi ristis, romaanide, novellide ja jutustuste teema.

Järgneva jutustuse pealkirjaks pani Schultz "Pliiatsijoonistus surnust tõusnud mehest". Selles räägitakse lahingutest Kesk-Venemaal asuva Suhinitši linna pärast, mille Wehrmacht 1941. aasta oktoobri alguses hõivas ja Punaarmee peaaegu kolm kuud hiljem tagasi võttis.

Süngetes värvides kirjeldab autor sõjaveteranide hingetraumasid, millest pikka aega ei olnud kombeks rääkida. Wehrmachti metsikused jätab ta loomulikult sulgudest väljapoole. Schultz kirjutas selle teksti 1946. aastal ja seda ei avaldatud kunagi. "Kirjastajale tundus "Pliiatsijoonistus" liiga šokeeriv," räägib tema poeg Ansgar Schulz-Mittentsvay. Ta saatis teksti meile ja asutas seejärel oma isale pühendatud võrgulehe (www.bernhardschulz.de).

Ja ta ütles: "Noormees, ma ütlen sulle, ärka üles!" Ja surnu tõusis istuli ja hakkas rääkima. Luuka evangeelium, 7. peatükk, salmid 11-17

Ma tõusin niiöelda vennashaudadest. Ma olen haige. Ilmselt tuli mul mõni aeg nälga taluda. Kõiki terveid kohti mu kehal sõid täid. Tüüfus polnud ainus haigus, mida ma põdesin. Ma põdesin kaevikupalavikku.

asetasid kaitseväe kaplanid pärja ka Rahumäe juudi kalmistule
© Sputnik / Вадим Анцупов

Eriti tugevat häda tegid põlveliigesed.

Siis lisandus malaaria, Žizkovkas vist. Maks paistetas üles, põrn läks topeltsuureks. Saast möllas mu veres. Haigena õppisin ma aru saama vereanalüüsi vastustest ja lugema temperatuurigraafikuid. See pakkus mulle lõbu.

Nagu ma juba ütlesin, õgisid mind täid. Ma ei peaks seda väljendit kasutama. Kuid ma pole juba ammu enam nii hästikasvatatud kui varem.

Nii et ma ütlen "õgisid". Täid õgisid mind, ja pole häda midagi.

Muide, kas te teate, mis juhtus mu külmunud varvastega? Need maeti Žizdra nakkuslaatsareti seitsmenda baraki aia taha maha. Loodan, et nad puhkavad seal rahus.

"Ainus, kes jäärakust pääses"

Tegelikult poleks sellel kõigel tähtsust, kui ma oleksin surnud. Kuid ma pole surnud. Ma olen pooleldi surnud. Mul vedas, et ma suutsin poolsurnuna pääseda. Tõttöelda olin ma määratud Suhhinitši vennashauda. Mitte üksikisikuna, vaid osana massist. Mass jäi Suhinitši jaamast 2 kilomeetrit läänepool olevasse jäärakusse. Olin ainus, kes jäärakust pääses.

Sest ma kasutasin kavalust. Ma petsin ülemat 4,3 grammi kergmetalliga.

Maardus sängitati mulda 71 punaarmeelase säilmed
© Sputnik / Ангелина Мандрыка, Владимир Новиков

Ma tunnistan, et see oli minu ainuke korruptsioonijuhtum kogu sõja jooksul. 4,3 grammi — nii palju kaalub identifitseerimisžetooni pool, see omamoodi sissepääsupilet Valhallasse. Seda žetoonipoolt oli vaja ülemale, et ta saaks teatada mu Osnabruckis elavale emale, et ma "langesin ausa sõdurina lahinguväljal".

See oli häbematu vale. Suhhinitšis nad ei langenud, vaid peksti Siberi snaiprite püssikabadega surnuks. Ja mitte ausal lahinguväljal, vaid 56-kraadises pakases vedurite ja tarede vahel.

Pilved ja varesed laskusid nende kehadele nagu puunottidele.

Vinguvad mürsud ja käre külm

See oli ilmselt vaid üks kaheksandik surmast, mida ma tol hetkel kogesin. Automaadivalang vihises mu puusadest mööda ja põletas valget ihu. See sundis mind põgenema. Mu seljataga leegitses jaamahoone.

Popkovos tahtsid partisanid mul kõrvad peast ära lõigata. Nad kasutasid selleks väikseid taskunuge.

Paar päeva varem olin andnud Popkovos oma kuivtoidupakist mingile naisele šokolaadi tema laste jaoks (ma üritasin vene lastele leiba andes kuidagi sõda korvata). Naine suudles mu külmunud käsi ja ütles: "Hea härra". Siis lubasid partisanid mul üle lumise välja lahkuda ja tulistasid mind nagu rebast. See oli teine kaheksandik surmast. Nii et üks kaheksandik lisandus teisele kaheksandikule, mõnikord lisandusid neile omakorda kuueteistkümnendikud ja kahekümneneljandikud minu surmast.

Veteranid ja Venemaa diplomaadid panid Pronkssõdurile lilli
© Sputnik / Вадим Анцупов

Nüüd, pärast minu vabastamist, keset tööd või pühapäevasel jumalateenistusel kirikus, või õhtul pritsumaja peol, või kui keegi laulab, tulevad nad minu juurde tagasi — need kaheksandikud ja kuueteistkümnendikud minu surmast, need inimkeha kesta surmakarjed ja koos nendega lõhkevad mürsud, käre pakane, täid, sääsed, kirbud, liikumiskäsud, sihtmärgid, tuleplaanid ja partisanide taskunoad.

Ma ei käi enam, ma hulgun ringi

Nende ridade lugeja võib igal ajal minu taasärkamise tunnistused kõrvale heita. Ta ei pea mõtlema sellele, miks mõni on täiesti surnud, teine aga vaid pooleldi. Täielik surm lahendaks kõik probleemid. Aga mina olen ainult pooleldi surnud, ega suuda enam midagi lahendada. Ma ei käi enam. Ma kondan. Ma olen alati sünge.

Ma seisan ja vaatan oma jalalabasid või mõnd majafassaadi ja ainult taevas teab, mis mu sees toimub. Ma ei osale enam milleski. Igaüks, kes mind mingile rahvapeole kaasa võtab, peaks mõtlema, kuidas ta minuga hakkama saab. Ilmselt lähen ma sealt ära. Võib-olla hiljem peatun kuskil külateel ja nõjatun puu vastu. Ma näen vaimusilma tühje lumevälju ja suurtükilaskude sähvatusi.

Ma kardan maad muserdavaid tankiroomikuid ja taluhobuste rebestavaid kõhtusid, mis sulalumega segunenud porri kukuvad. Ma uurin üles poodud mongolite paljaksraseeritud päid ja veriseid marlisidemeid jäätunud veeloigu ääres.

Üks kaheksandik on mürsukild mu ristluudes

Ma ei suuda pilku eemale kiskuda valgetelt punktidelt õhus, mis hõljuvad lumevälja kohal ja toovad mulle tuld kaela. Ma tean, et need on Vene suurtükid, mis sihivad minu silmade vahele.

Kõik, mida ma tahan, on leib ja sularasv, tubakas ja naps ning kiri kodustelt. Kuid mul on vaid mädanenud kartulid, desinfitseerimistabletid, padrunid ja külmutatud hobuselihast kotletid.

Ainus, mida ma tean, on laibad, varesed, kapsas, täid ja vaglad.

Mida ma ei tea, on puhkus, uni ja vaikne, mõtlik naeratus…

Ma juba ütlesin, et kui ma oleksin surnud, ei peaks me sellest rääkima. Kuid ma ei ole surnud, igal juhul mitte päris. Ma elan. Elu koosneb minu jaoks kildudest, nii nagu surmgi on minu jaoks vaid kildude kogum.

Surematu polk 2018 üritused Eestis
© Sputnik / Deniss Grabussov

Üks kaheksandik on mürsukild mu ristluudes, teine kaheksandik külmunud varbad, järgmine kaheksandik mürgitatud veri, veel üks kaheksandik on vigastatud kopsud, järgmine kaheksandik kahjustatud põrn, siis veel üks kaheksandik…

Arvan, et targem oleks rehkendada kahekümneneljandikes. Surm ei kao.

See on kõige hullem minus.

Autori arvamus ei pruugi kokku langeda toimetuse seisukohaga.

72
Tagid:
sõda, sõdur, Saksamaa
Teema:
Suure Isamaasõja võidu 73. aastapäev (19)